„Emme, you are so addictive! I can't keep away from you! Or else I'll die!”Nii teatas mulle minu pisike tibu suure kallistusega! Loodetavasti jääb see tema ainukeseks sõltuvuseks, millest ta ka ühel päeval üle saab.
Hiljuti rääkis Tom ühest meie noorest tuttavast, kes kooli lõpetanud ning soovib kodust ära kolida. Lapsevanemad pole sellega just väga rahul. Küsisin Kirke käest kinnitust, et tema jääb ju alati meiega...
„Jah, muidugi ma jään!” kinnitas tüdruk. „Aga kui ma kaheksatesti saan, siis ma kolin oma boy-friend'iga kokku!”
tore sõltuvus ju! :)
VastaKustutaaga kodust ära kolimise koha pealt saan ma te tuttavatest täiesti aru. mul on üks laps ülikoolis (19-aastane) ja teine lõpetab gümnaasiumit (ehk siis 18-aastane) ja ausalt öeldes ei kujuta ma ette seda päeva, mil nad oma asjad pakivad, et ära kolida. loomulikult ma neile tee peale ette pikali ei viskuks, aga ma hetkel elan olevikus, ega mõtle sellele päevale. õnneks on mul küllaltki kainelt mõtlevad lapsed ja saavad aru, et neile on majanduslikult palju kaulikum kodus elamine. :)
vahel ma mõtlen, et selles vanuses nagu minu vanem poeg hetkel on, oli mul juba 2 last ja ma elasin oma mehega eesti teises otsas. siis tekib tahtmine vanematelt küsida, et kuidas nad mind üldse nii noorelt kodust ära lasid. aga eks ajad olid veidi teised vist.
ilmselt olid asjad ja teisiti. hiljuti arutasime abiellumise teemat ühe noormehest kolleegiga, kes parasajagu nii vana on, kui mina selle tükika hakkama sain. talle tundub see liigne kiirustamine!
VastaKustutaaga eks tol ajal ei olnud nii palju erinevaid võimalusi, mis nüüd noortele lahti on. ei siis keegi kipu end laste ja perega siduma.
ise loodan, et lastel ikka jagub mõistust, sest majanduslikult annab kodu hea toe, eriti kui nad veel edasi õpivad.
Mnjaa, mina omal ajal lahkusin gümnaasiumi ajaks internaati ja siis 18-aastaselt ka omaette elama... vahelduva eduga. Ja 19-aastaselt olin juba ema. Nii et olid vist veidi teised ajad küll.
VastaKustutaSamas ei mõista ma vist päris täielikult seda ärge-kolige-kodust-ära seisukohta vanemate poolt. Ega üleüldse tohutut perekondlikku kohustust-vastutust stiilis ma-ei-saa-sinuga-elada-sest-sa-ei-meeldi-mu-vennale.
Ja natuke on veider vaadata ka neid 18-aastaseid, kes ei ole päevagi oma vanematest eemal olnud. Kuhu on kadunud iseseisvumine?
eks siin on lapsed palju rohkem ära hoitud... vähemalt suurlinnas, kus kõik sorti ohud käe jala juures kas päris või ettekujutatud...
VastaKustutakui noored siin ülikooli lähevad ja tahavad omaette elama minna, siis peavad nad arvestama päris suurte elamiskuludega (üür). muidugi, kui vanemate rahkott sellele vastu peab, siis pole häda midagi. kui aga pead hiigelsuuri laenusid peale võtma, siis on see ka viimane asi, mida lapsele eluks kaasa soovid, kui ta võib sama hästi kodust koolis käia...
ja nagu hiljuti ühe siin sündinud eestlasega rääkisin, eestlaste hulgas kõne alla ei tule üldsegi tööle kohe rutata. vanemad-vanavanemad, kes kunagi pidid sõja jalust põgenema on aina sõnu peale lugenud - õpi! see on ainuke, mida sinult ära ei saa võtta!