Valimised Kanadas

Mõtlesin välja pakkuda hästi kalli auhinna (nagu reis Kanadasse) sellele, kes siin ei ela ja teadlik, et eile toimusid Kanadas valimised. Aga siis hakkasin ikka muretsema, et äkki ikka mõni on asja jälginud ja siis ma olen plindris, sest ega mul pole sugugi võimalik taolisi veksleid välja jagada (minu miljonid on veel võitmata :). Tänase Päevalehe ja Postimehe esilehelt sellekohaseid teateid küll ei leia. Päevalehes (selle paberväljaannet on isegi läbi interneti näha) on pikk artikkel sellest, kuidas Ameerika üheparteiline on ja välisrubriigis arutatakse Venemaa olukorda. Postimehe välisuudised toovad Kanadas toimunu siiski kusagil allpool ära.

Aursaadavalt varjutavad Ameerika valmised sellise „väikese" riigi tegemised täielikult ära. Isegi nii hästi, et kui reporter käis tänava peal kanadalastelt küsimas, kas nad teavad, kes on Ameerikas kandidaatideks, siis absoluutselt kõik suutsid eksimatult vastata. Kui aga küsimuses muudeti ära riigi nimi, siis minu kallid siinsed kaasmaalased olid omadega plindris! Mõni ei suutnud isegi praegust peaministrit nimetada!

Miks? Miks? Ma arvan, et suuresti on küsimus selles, kuidas valitsuse esindajad end pidevalt uudiste esilehel suudavad hoida ja Ameerika ei jõua oma nina sugugi ainult oma asjade vahel pidada. Kanadas käivad asjad kuidagi eriliselt rahulikult. Isegi intriigid ja suuremad lainetused vajuvad kiiresti ära. Praeguses majanduskriisis on Kanada suutnud päris hästi oma pead vee peal hoida, nii et siingi pole suurt palju sõna vaja võtta ja valitsust kritiseerida (kuigi eks seda meeldib ikka mõnele teha, eriti vastaspartei esindajate poolt).

Kui Noam Chomsky räägib ameeriklaste üheparteilisusest, siis küsimus laiale ringile: mitme partei kandidaatide vahel toimub võitlus esikohale Kanadas? Ainult 17 partei vahel, millest kõige meeldejäävamad on Work Less Party (tööta vähem partei), neorhino (ninasarviku) ja Marihuaana partei. Pean tunnistama, et mul polnud enamusest aimugi, sest peamine vägikaikavedu toimub konservatiivide ja liberaalide vahel. Lisaks on oma väike sõna öelda demokraatlikul ja Quebeci parteil ning rohelistel. Ülejäänud on sellised pisikesed kohalikud üksused, mitmed lausa protestiks loodud, kelle esindajaid sa naljalt mujalt ei leia. Mina näiteks oleks võinud hääletada viie partei esindaja vahel, millest viies oli Marksistlik-Leninlik partei! Selle viimase lendlehed panidki mind uurima, kas tõesti selline on olemas ning nii avastasin hulgaliselt muid huvitavaid parteisid.

Kes võitsid? Konservatiivid! Nende päralt on valitusus viimased kaks aastat olnud ning nad lootsid ennetähtaegsete valmistega enamusvalitsust moodustada. Nad suurendasid oma esindajate arvu, kuid mitte küllaldaselt. Kindlasti mängis majandusliku olukorra langus neile vingerpussi, sest valimiste väljakuulutamise ajal oli nende toetus palju suurem.

Mina pean tunnistama, et olen viimasel ajal valmistest eemale hoidnud, kuid nüüd käisin ja täitsin oma kohust. Mida küll need naised, kes kunagi võitlesid meie õiguse eest valida, mõtleksid, kui teaksid, millise ükskõiksusega nii mõnedki sama soo esindajad sellesse suhtuvad... Seaduse järgi peab isegi töökoht kindlustama, et töötajal on vähemalt kolm jäjestikust tundi, et valimas käia. Kuna lahkun kodust teisipäeviti kella poole üheksa ajal ning jõuan koju tagasi alles poole kümneks õhtul, siis kasutasin oma õigust ning ilmusin tööle pisut hiljem (jaoskonnad olid lahti poole kümnest poole kümneni õhtul). Mul oli eriliselt hea meel, et läksin, mis sest et olen nagu pisikene sipelgas suures massis. Isegi Tomi ajasin välja, kes oma Toomakooliga arutas eestikeelseid temaatilisi sõnu ning siis koos õpilastega valimisjaoskonnas käis!