Viisakus

Väga ootamatu kogemus täna… nagu déjà vu üle kahekümne aasta tagusest nõukogude ajast, kui veel Eestis elasin. Külaline Eestist astus sisse meie panka ning soovis Kanada dollarite vastu saada muud valuutat. Aitame hea meelega võimalusel isegi neid, kes pole meie liikmed, kuigi credit union'ide süsteem piirab tihtipeale teeninduse ainult oma liikmetele (oleneb ka iga panga reeglitest). Meie puhul on enamasti küsimuse all kroonide ostmine/müümine või kui keegi tuleb USAst, et kohalikku raha saada. Loomulikult pole summad eriti märkimisväärsed ja me tuleme neile vastu.

Seekord oli küsimuse all aga suurem kanada dollarite vahetus eurode vastu. Vabandasin kõigepealt reeglite pärast, mis takistavad kergelt mitte-liikmeid aitamast ning proovisin viisakalt seletada, et kahjuks ei saa me just selles ulatuses aidata. Terve mu jutt lõigati kurja häälega katki, et me ei taha teda teenindada!!! Ma pole enam eriti harjunud sellise reaktsiooniga. Kassas teenidav siin üles kasvanud neiu ehmatas samamoodi ära. Tekkis tunne nagu oleksin ma kukkunud paar aastakümmet tahapoole aega, mida sugugi enam tagasi ei igatse, ning järgmisena tekkis peaaegu tunne, et ütleks midagi teravat talle vastu (mis üldse minu loomusega samas kokku ei käi). Kõige pahasemaks tegi, et tegelikult me tahtsime teda aidata ning olime juba vaikselt läbi rääkinud seda just nii palju teha, kui meie võimuses hetkel oli...

Hiljem teistega seda situatsiooni arutades, mõtlesin meie teiste „kurjade” liikmete peale. Millegipärast pole mul kunagi tekkinud sellist vastureaktsiooni ükskõik kui pahaselt mingi probleemiga meie poole pöördutakse ning mida lahendama pean. Ilmselt sellepärast, et mind kuulatakse ära, vahel ollakse pahased edasi, kuid siis kuulatakse veel teist ja kolmandat korda ning viimaks leiame ikka kuidagi mingi lepituse. Vahel on see nagu enda oskuste põnev proovilepanek, ikka kui hästi ja kiiresti me ühtse keele leiame. Täna oli asi aga kuidagi lõplik ning äkiline...

Mõtlesin ka praeguse Eesti peale, kust õnneks viimasel ajal on mul siiski väga positiivsed kogemused kaasa tuua olnud. Samas kuulen, kuidas mõni ikka kurdab ebaviisakuse üle. Aga mis teha teenindajal, kui iga päev seisab sinu vastas inimene, kes kurjust täis on (just selline, nagu täna meie pangas - ei tea, kas ta oleks samamoodi mõnes siinses kohas käitunud, kus inimesed inglise keelt kõnelevad)? Kui kaua sa jõuad talle naeratada? Sõbralikkus peab olema mõlemapoolne, nii teenindaja kui teenindatava poolt! Miks me peaksime üle leti teineteist kui vaenlast seirama...

Minu pilt on sellest ajast, kui Tomil veel rohkem juukseid peas oli :)! Just sellised sõbralikud näod on meie jaoks ehk liiga loomulikuks muutunud...