30.11.08
Tüdrukute kata
Kuna ma olen harjunud kõike puust ette tegema :), siis siin on pilt, kuhu täpselt vajutada, kui oled Youtube'i lehele jõudnud.
Karate sügisturniir
Mulle meeldib, et nad annavad neljanda koha eest ka midagi. Innustab kindlasti noori, kui rohkemate tulemusi ära märgitakse! Lisaks saavad kõik osavõtjad uhke tunnistuse. Muidugi on see võistlus, kuid nagu Mari ütles, on nad seal justkui üks suur pere!
Kõige kaugemad külalisvõistlejad olid Iisraelist, Venemaalt ning Iirimaalt. Järgmiste päevade jooksul panen lühikese video kokku!
29.11.08
Fotojaht - kõver
Ja teine pilt on kõvera kaelaga tuvist, mitte et tal just selline kael päriselt oleks ;), lihtsalt peab ta uudishimulikult uurima, mis ümberringi toimumas on (ja kas seda imeliku aparaadiga kahejalgset olendit, kes puu all paremat fotonurka otisb, saab ikka usaldada).
Uued tuuled...
Käisime Mariga praeguses koolis infoõhtul, mil mullegi lõpuks kohale jõudis, mis ees ootamas. Peale kaheksandat ütled hüvasti koolile, kus oled juba kümme aastat käinud ning astud sisse majja, kus kõik pea peale keeratud on. Ei ole enam ühte klassi, vaid pead valima kursused, mida võtad. Kooli lõpetamiseks on vaja koguda 30 punkti. Esimesel aastal on kuus kohustuslikku kursust ning kaks vabal valikul. Teisel samuti kaheksa kursust ja nagu meile seletati, kui suudad kahel esimesel 16 punkti kokku saada, siis 95% tõenäosusega lõpetad edukalt terve programmi.
Meie ümber istus suur hulk hiljuti Kanadasse elama tulnuid, minu kõrval üks juudi pere, lapsevanemad Aasiast, Indiast. Kõigil sama mure/traditsioon, kuidas nende võsud ikka kõrgeima hariduse kätte saavad, et paremini uues ühiskonnas läbi lüüa. Ning siis teatas üks kõnelejatest, et siinsed ülikoolid ei vaatagi ainult sinu õpitulemusi. Nad tahavad näha tervet pakendit, et oled suviti näiteks tööl käinud, oled vabatahtlikult oma aega jaganud heategelike organisatsioonidega, tegelenud millegi muuga peale õppimise. Ma usun, see tuli päris suure üllatusena kõigile meile, kes me oleme ikka harjunud ainult oma tugevat akadeemilist tausta esile tõstma...
28.11.08
Veel leivamasinatest
Viimaks üks saia retsept, kaalusin kenasti ära, kui palju mida, sest klaasimõõt võib ainult segadust tekitada. Oluline on, et pärm vedelikuga kohe kokku ei puutuks - peab just sellises järjekorras anumasse panema. (Muutsin eelmises postituses kogused ka grammide ja millimeetrite peale).
300ml vett
10g / 1¼ tl soola
12g / 1spl suhkrut
500 g valget jahu
7 g / 1½ tl kuivpärmi
(Pilt on sellest ajast, kui Tom paar aastat tagasi omaette kodus olles ise saia küpsetas ning unustas laba sisse panna. Kui aeg täis sai, ei saanud ta aru, miks mingi nätakas ilusa saia asemel talle vastu vaatab. Ega midagi, kahju ju teist ära visata... natuke sõtkumist ning tavalisse ahju küpsema!)
26.11.08
Abimehed köögis
Praeguseks olen kenasti Tomi välja koolitanud, kuidas meie lemmiksaia teha (see oli vist rohkem olude sunnil, kui ta üksi Torontos pidi olema ning isu meie saia järele nõnda suureks läks ;). Sügisel sain uue abilise Kirke näol, kes eelmisel nädalal, sel ajal kui mina pikalt tööl olin ja Tom magamistoas luges, iseseisvalt kõigega hakkama sai (enne seda oli ta vaid ühe korra issi abil kõik ained anumasse pannud). Ta oskas sättida isegi taimeri helisema, et masinast segamislaba välja võtta (nii ei jää suurt auku leiva sisse). Minul on muidugi eriliselt hea meel taolise abi üle!!!
Siin on veel kord meie mitmeviljatera saia retsept:
1¼ kl/ 300ml vett
2 spl pruuni suhkrut
2 spl / 0.3 dl õli (juurviljaõli)
1¼ tl / 10g soola
1½ kl / 200g nisujahu
2/3 kl / 155g mitmevilja jahu
1¼ kl / 100g täisteranisujahu
1/3 kl / 40g petipiima pulbrit (buttermilk powder) ei ole oluline, kuid sai tuleb palju maitsvam (vee asemel võib piima kasutada)
1 tl / 4 g kuivpärmi
(1 kl = 250 ml)
25.11.08
Rootsi jõululaat
Lisaks kõigele heale-paremale (muuhulgas pakutakse kohvikus lõheleiba, rootsi lihapalle ja saiakesi) saab ka hing midagi. Esinetakse jõululauludega ning tantsitakse rahvatantsu. Kui väga tähelepanelikult nüüd pilti uurida, siis teadjamad märkavad ehk, et ühel tantsijal on kuidagi väga tuttavad rõivad seljas...
...täpselt samasugused nagu minulgi kodus :), ikka Emmastest pärit ema järgi. Tegelikult on korraldava seltsi hulgas teisigi eestlasi, kes kuidagi Rootsiga seotud on. Paljud eestlased, kes Kanadasse sattusid, jõudsid ju head mitu aastat enne Rootsis elada. See Hiiumaa rahvarõivaid kandev neiu on viimased aastad Skandinaavias õppimisega tegelenud; ning tantsis sama kenasti eesti rahvatantse, kui ta Eesti Koolis käis.
24.11.08
Lumehelbed
23.11.08
Fotojaht - käsitöö
Need järgmised kaks pilti on minu uuemast hobist, milleks on paberist kujundite tegemine (inglise keeles nimetatakse seda quilling - vaata videot), ja mille ajalugu ulatub tegelikult sajandite taha. Kui nüüd kasutan peenikest naasklit, mille ümber paberiribasid rulli keerata, siis omal ajal hoiti käes sulge (quill), kust muidugi tuleb inglisekeelne nimetus. Ise avastasin selle ühes suures kästitööpoes. Niipea kui seda nägin, pidin asja lähemalt uurima ja loomulikult kõik vajaliku kohe muretsema.
Kunagi tegin hästi palju sarnaseid lumehelbeid, kui Eesti Lasteaia toetuseks enne jõule piparkoogitainast müügiks valmistasin ning igale taignapakikesele sarnase helbe juurde panin. Ma ei teagi, mis ostjaid rohkem meelitas, kas taigen või lumehelves, aga paljud võtsid vaevaks valida just seda kõige ilusamat... Sama tehnikaga olen ka õnnitluskaarte teinud, tegelikult tehakse ka suuri pilte sarnaselt. Tunnistan, et see on eriliselt rahustav tegevus, vähemalt minu jaoks :).
Korgist alusele on kerge nööpnõeltega kinnitada valmis paberrullid, et need kenasti ära kuivaksid.
22.11.08
Aardejaht - nõud
Kui mu klaasist teekann kuidagi õnnetult purunes, siis oli vaja muidugi uus leida. Pean tunnistama, et ega seda polnudki kerge teha! Kõmpisin päris palju poode läbi, kuid ühegi nähtud kannuga rahul polnud. Sain isegi kingiks viimaks ühe, kuid olin selleks ajaks jõudnud otusele, et tahan midagi paremat, kui kergest klaasist kannu. Tassisin siis vanakraami poest koju ühe klassikalise kujuga kannu, kuni viimaks jõudsin pildil oleva savist ümmarguse kannu juurde, mille juures suhkrutoos ja koorekann. Hiljem nägin samas stiilis teetasse, mis sugugi minust kauplusesse ei tahtnud jääda :). Lugsin internetist hulgaliselt infot erinevate teepottide kohta ning kõige „parem” pidid olema Brown Betty Teapot, mida isegi siin saada on, kuid mille hind vähemalt siin paneb natuke mõtlema, kas asi ikka seda väärt on...
Viimane ülesanne on veel korraliku teekannu soojendaja muretsemine (või valmistamine :). Siiani olen väga edukalt kasutanud erru läinud sooja fliisist talvemütsi. Arvestades, kui hästi ta mind pea soojendamisel teenis, siis pean ütlema, et ta teeb sama hea töö teega ära!
Ja veel ühed kruusid, mis loodetavasti meie peres veel kaua aega vastu peavad ning minu lapsed võivad ühel päeval neist kirjutada :). Saime tassid kingiks eelmisel aastal jõuludeks oma väga kena naabritest vanapaari käest. Oleme nendega hästi läbi saanud ning jõulude ajal viin neile alati ühe keeksi kingituseks. Nüüd kasutame neid sooja kakao joomiseks! (Mõistatus: milline tass, kellele kuulub?)
Toronto nimeks Dublin!?
21.11.08
Eesti keel
World Hallo Day
Panen siia ühe sõjateemalise luuletuse, mille minu suur laps hiljuti kirja pani. Muuseas... eelmisel aastal saadeti Torontost jõulukingitusi eestlastest sõduritele Afganistanis, kaasas kirjad Eesti Kooli õpilastelt (loe siit) ning nii mitmedki said sõduritelt vastuse tagasi. Mari oli tubli ning vastas omakorda. Nõnda on tal hea võimalus oma eesti keelt treenida.
An Unforgettable War
A war we never understand,
but still we will demand,
for the fighting to begin,
and our soldiers will march in,
to die for our sake
But still they leave heartaches.
You will never forget,
that they saved us from threat,
for they now lie forever,
in silent fields,
so remember,
and remember them well.
They once lived,
and wished to survive,
to be able to care,
to breath fresh winter air,
to spare a breath,
and to hope not for death.
But when all else failed,
the unwanted truth unveiled,
they knew their time was done,
and were ready for the gun,
that would seal their life,
with little strife.
He neither felt the shot nor heard it,
but he knew he was hit,
for the blossoming hole,
which leaked out his soul,
but at least he knew,
he was given a clue.
All the soldiers dead,
their blood out they bled,
both sides in devastation,
both with an expectation,
for a win nonetheless,
but all it brought was distress.
20.11.08
Raamaturiiul
Väga omapärane põnev kriminaallugu. Noor kunstigalerii omanik, kes pole õieti oma kohta elus leidnud, saab teada joonistustest, mis annavad tunnistust erilisest kunstiandest. Huvitav on see, et kõik on joonistatud tavalise paberi peal; ning tuhanded pildid on omavahel seotud. Kes on aga kunstnik... Uurimise käigus tulevad välja nelikümmend aastat tagasi sooritatud mõrvad. Kes on nende taga...
Lugu põikab korraks üheksateistkümnenda sajandi kekspaika, kui Ameerikasse tuli hulgaliselt õnneotsijad. Esialgu on raske aru saada, miks taoline meenutus üldse üles tuuakse, kuid loomulikult on sündmused omamoodi tähtsad.
Kui kirjutasin, et see on kriminaallugu, siis tegelikult pole ta sugugi seda tavatähenduses. Autor on võtnud hoopis omanäolise tee toimunu edastamiseks. Mõrvad omandavad peaagu teisejärgulise tähenduse. Olulisemaks saavad peresisesed suhted ning oma tee leidmine elus.
19.11.08
Laste joonistused
Sattusin selle peale, kui proovisin leida mingit selgitust minu AGO-postituses üles pandud fotole laste poolt tehtud majaseinamaalingust. Kahjuks ei saanud selles suhtest targemaks, aga avastasin imevahva veebilehe. Nii need asjad vahel käivad ;).
Lisauudis: Torontos sajab täna korralikult lund!!! Koju tulles pidin ettevaatlik olema, sest äkki olid tänavad minu jalatsite jaoks liiga libedaks muutunud. Tom unistab juba suusatamisest, sest paistab, et põhja pool on nii palju lund juba tulnud, et mõned mäed avavad suusahooaja!
18.11.08
AGO
Nii me siis seadsime sammud linna (metrooga muidugi :). Vaatasime pisut jõuluvana paraadi ja peale seda jalutasime muuseumi poole. Selle juures avastasime pika järjekorra! Kuigi uksed olid tasuta kõigile lahti, siis loomulikult ei saanud seda suurt rahvamassi korraga sisse lasta. Tegelikult pole ma nii pikka saba siin kunagi näinud! Mari väitis, et lõbustuspargis oli samasugune, kuid siis oli suvi ja soe, nüüd külm ja tuuline!
Me seadsime end ikka saba lõppu. Õnneks liikus see suhteliselt kiiresti, kuid kahjuks kadus iga oodatud minutiga meil kõigil igasugune isu veel sisse minna ja kunsti imetleda. Huvitav oli kuulata inimesi, kes meist mööda kõndisid ja kes ei suutnud oma silmi uskuda, kui pikk saba oli. Viimaks otsustasime kunagi teine kord tagasi tulla. Astusime sisse ühest söögikohast, kus saime kenasti jälle soojaks ning ruttasime hoopis koju. Ainukeseks kunstitööks jäi muuseumi kõrval olev seinamaaling (ülemisel pildil).
17.11.08
Jõuluvana rongkäik
Huvitav on see, et 1989.aastal näidati Toronto jõuluvanaparaadi Venemaal ning 1991.aastal osales Venemaa rongkäigus oma kujude ja inimestega. Toronto paraad on maailma suurim ning seda vaadatakse mitmel pool mujalgi. Kohale tullakse üle Kanada erinevatest kohtadest. Põhja-Ameerikas korraldatakse ilmselt neid veelgi (vanim on Peorias, Illinoisis). Meie pole kunagi tahtnud nii vara jõulumeeleolu peale suruda ning pole sinna enne sattunud. Seekord püüdsime kahte asja ühendada, külastades samal ajal kunstimuuseumi.
Vaadates laste rõõmsaid nägusid ning elevust täis rahvast tänavatel, siis tahestahtmata mõtlesin meie laulupeo rongkäigu peale. Tegelikult on vahva, kui on olemas neid, kes selliseid asju valmis korraldama on, sest see toob kokku nii palju inimesi ühe eesmärgiga: to have fun! Ning eriliselt tore on näha, kuidas ratastool ei takista taolisest üritusest osalemast!
Mõned pildid lippudest. Ukraina lipp muidugi on näide meie linna erinevatest rahvastest. Ma ei arva, et eestlased on sellest kunagi osa võtnud. Seekord oli Tartu College'i fuajees akadeemiliste organisatsioonide poolt korraldatud kogunemise/soojendamise koht, kus pakuti ka kakaod (rongkäik läheb sealt mööda). Ja seda sooja paika oli kindlasti vaja, kui tahtsid kõiki paraadil osalejaid näha, sest tuul oli kõva ning külm. Isegi lund hakkas vahepeal sadama!
16.11.08
Kell
Kodus on meil pea igas toas midagi, kust saan üle kontrollida, kas olen enamvähem „õiges ajas”, enamvähem sellepärast et millegipärast on igaüks neist pisut erineva ajaga. Vannitoa kell (pildil) näitab alati aega pisut ette, et ma liiga pikaks ajaks sinna ei jääks :). Selle tegin ise ühest keraamilisest plaadist (peaaegu ise, sest kaasa puuris augu keskele). Vahel on lapsed viguriti mänginud ning osuteid täiesti suvalises suunas keeranud...
Ma ei teagi, miks ma enam kella ei kanna. Kui lapsed pisikesed olid, siis jäi see tihtipeale ette ning kuidagi tasapisi kujunes nii, et enam ei tundnud ma selle järele vajadust. Muidugi juhtus ka see, et kaasa kingitud käekella metallist rihm läks katki ning nii seisab see siiani kusagil sahtlipõhjas. Olen peale seda siiski mingil hetketujul paar uut ostnud (viimane just enne seekordset Eesti reisi), kuid isegi kui ma mõnel päeval omaette arutan, et seekord võiks oma kell kaasas olla, siis unustan ikka selle lauale (ja mul pole siin mobiiltelefoni, mille pealt aega vaadata... kui fotokas kaasas, siis saan seda kasutada :). Ainuke probleem oli Eesti Koolis tunde andes, kui ma kella maha unustasin. Eks siis küsisin aega õpilastelt või läksid tunnid oma rada...
Samas mäletan, kui ma oma vanematelt kümnendaks sünnipäevaks kella kingiks sain! Kui suur asi see oli! Kandsin seda ikka iga päev koolis ja ülikoolis. Tol ajal pidi ju neid kenasti üles keerama. Ja tegelikult mulle meeldis see üleskeeramine, peaaegu nagu teraapia, mil võtad aja maha :)! Vahel mõtlen, et peaks kusagilt üleskeeratava äratuskella uuesti endale muretsema! Kõige kummalisem oli see, kui mõnda aega tagasi üks vanem kanada-eestlane kinkis ära oma vana pisikese reisiäratuskella, millel lähemal uurimisel leidsin pealt kirja „CCCP” ja kvaliteedimärgi!!! Kahjuks pole aimugi, kuhu see nüüdseks minu asjade hulgas kadunud on...
15.11.08
Fotojaht - varjud
Ühe leidsin arhiivist lastest isaga ning
viimane on tehtud udusel päeval järve ääres.
Teised varjupüüdjad leiad siit üles.
Kuninglik põllumajandusmess
Proovisin eestikeelse variandi anda maailma suurimale siseruumides peetavale iga-aastasele Royal Agricultural Winter Fair'ile, mis avas uksed seekord 86ndat korda (algus 1922.a.)! Millegipärast pole ma ise sinna kunagi jõudnud, kuigi mitmed korrad olen plaaninud. Tean neid, kes igal aastal kohale tulevad, ning seekord sai Mari osa sellest ettevõtmisest. Need (kaasa arvatud mina :), kes asjast ainult lugenud, võivad vaadata videot siit leheküljelt - eriti alumist.
Mari kooli kaheksandad klassid tegid ühise külastuse. Mina pakkusin oma tüdrukule välja, et tuleksin kooliga kaasa, nagu nad ikka lapsevanemaid appi paluvad, kuid Mari laitis asja kiiresti maha. Nii need lapsed kasvavad! Hommikul lippas ta juba varakult kooli ning kui meie Kirkega järele jõudsime, nägin suurt gruppi metroo pool liikumas. Jõudsin nendele kergelt sappa, sest tee oli meil ju ühine. Mari näoilme mind nähes oli muidugi täpselt see, mida ette kujutasin. Millisele teismelisele eriti meeldib oma mamma-papa seltsis end teistele näidata. Samas naeratasid ta sõbrannad väga sõbralikult mulle, kui neid tervitasin :). Võtsin Marilt ta jope ära, sest ilm oli päris soe ning üsna kehv on ülearuste riietega taolistes kohtades käia.
Mess ise tutvustab loomulikult põllumajandusega seotud tooteid (kaasa arvatud või, millest ülemisel pildil kujud valmistatud), loomi, tehnika saavutusi. Sinna juurde käib hobuste ja koerte show. Kõige põnevam minu jaoks on näha pisikesi notsusid (augustis on väiksemal kujul sama asi toimumas siinsel „Näituse väljakul”) ja loomulikult kõiki teisi pojakesi. Nüüd olen igal juhul kindlalt otsustanud järgmisel aastal see käik ette võtta!
Kõik fotod on Mari tehtud! Viimane on autost, mis sõidab toiduõliga.
14.11.08
Veider
13.11.08
Pesukarud
Oleme juba tükk aega siin kandis elanud ja pühapäeval avastasime selle väikese jõekese, mis majade vahel peidus. Pesukarudele muidugi meeldib vee ääres olla. Lugesin hiljuti, et tänu oma ilusale nahale on neid Euroopassegi viidud ning neid võib leida Saksamaal, Prantsusmaal, Hollandis ja Belgias. Aga ilmselt mitte just linnatänavatel nagu siin suures Torontos.
11.11.08
Remembrance Day
Ma ei ole aru saanud, kui suurelt seda mujal tähistatakse, kuid Kanadas on see päev erilise au sees. Nõukogude ajal omandas sõna „veteran” eriliselt halva tähenduse... samas ega kellelgi kerge olnud, kes sõjas osalema pidid; ainult meile tähendas sõda vabaduse kaotust... ja seda, et me ei saanud kunagi avalikult mälestada neid, kes „valel” poolel langesid... ma ise sain alles vanemana teada oma vanaisast, pere küüditamisest...
Seekord läksin laste kooli pidulikule aktusele, sest Kirke oli üks aktuse korraldajatest. Pildil on ta auvalves Kanada lipu juures. Tema kõrval on väike mälestusmärk, mille lapsed katsid mooniõitest tehtud pärgadega.
Moonid on väga oluline osa selle päeva tähistamisest. Juba novembri algul hakatakse neid jagama kõigile soovijatele (võid teha väikese annetuse) ning tänavad on täis inimesi, kel see punane lill rinnas. Mari jagas suurest paberkotist õisi neile, kel seda veel polnud.
Kanada sõjaväearst John McCrae kirjutas 1915.a., päev peale sõbra langemist lahingus, luuletuse „Flandria põldudel” („In Flanders Fields”), kus kirjeldab Flandria väljasid, mis kaetud mooniõitega, mille vahel puhkavad hukkunud sõdurid. Moonide punane värv sümboliseerib ka verd, mis valatud vabaduse eest. Loomulikult on sel luuletusel kanadalaste jaoks eriline tähtsus... isegi 10-dollarilisel on trükitud osa salmist.
Mulle meeldis väga koolis kokku pandud mälestuspäeva aktus. See oli väga rahulik, pühalik. Ei mingit plaksutamist, lapsed oli päris vaikselt, kuigi lõpu poole muutusid minu ees istuvad lasteaia klasside omad pisut rahutuks. Väga hästi oli organiseeritud õpilaste saali toomine. Valjuhääldajast anti korraldusi, millised klassid järgmisena peavad kohale tulema, kuni kõik pingid kenasti vaikselt täitusid.
Siin on kaks videot, üks on ülalpool nimetatud luuletusest ja teine on laulust, mida aktuse ajal näidati ja mida olen nüüd mitu korda üle kuulanud... („Pittance of Time” , mis on selline lüüriline iiri - tegelikult nova scotia - sugemetega laul. Huvitav on laulu loomise lugu. Kord, olles ühes poes 11.novembril, kui kõigil paluti kaheks minutiks seisatada, ei hoolinud üks mees koos lapsega sellest palvest. Taoline käitumine pahandas laululoojat ning sealt sündiski lugu, milles jutustatakse, kui tühised on need kaks minutit selle kõrval, mida sõdurid ja rahuvalvajad valmis tegema meie vabaduse ja rahu nimel).
Pean tunnistama, et mulle läks see korraldatud aktus väga hinge ning pidin vahepeal vaikselt pisaraid pühkima. Imetlusväärt on see, et ükski õpetaja ei võtnud sõna, ainult lapsed ise! Täna meenutati muuhulgas nimepidi üheksakümmet seitset kanadalast, kes Afganistanis elu kaotanud.
Ma võtsin linti mõned laulud, mida koolis esitati ja siin on video selle kohta. Huvitav on see, et aktus lõppes „God Save the Queen” laulmisega... Oleme ikka nimeliselt Briti kuninganna alamad :).