Raamaturiiul

Stephanie Meyer „Twilight” seeria.
Suurem laps sai esimesed kaks raamatut jõuluks ning neelas need mõne päevaga. Sõbranna käest laenas magustoiduks ülejäänud kaks ja ega needki kaua vastu ei pidanud.

Mulle meeldib vahel lugeda teoseid, mis on mõeldud noortele, nii võtsin minagi need ette, kuigi ma pole suurt vampiiride austaja ning tõtt öelda ma suurt hooli taolistest fantaasiat täis jutustustest. Kui aga raamatutega ühele poolele jõuad, siis tekib mõte, et ega need vereimejad ei tarvitsegi nii väga halvad olla, kui nad muidugi olemas oleks.

Huvitav lähenemine teemale, kus noor neiu armub vampiiri, kes suure tahtejõua ja harjutamisega on muutunud „taimetoitlaseks” - mis vampiiri keeles tähendab seda, et ta jahib ainult loomi ja mitte inimesi. Natuke põnevust ja pinget ja armastust ja keerkäike, kuni jõutakse paratamatu õnneliku lõpuni. Minu jaoks oli ehk viimane lugu sellest seeriast kõige huvitavam. Pinget jätkus algusest peale. (Ka Mari nõustus minuga :). Teistes liikus tegevus üsna aeglaselt edasi. Samas suudeti suuremadki konfliktid lahendada peaaegu rahulikult. Suurepärane eeskuju noortele, et kaval mõtlemine ja sõnaseadmine, hea ettevalmistus võib ära hoida rusikatega vehkimise.

Olen vampiiride teemal kunagi hea sõbra soovitusel lugenud Anne Rice'i, kuigi mitte kõiki. Nendeski oli antud vampiiridele „hing” ning selle taustal lahatud mõtet, miks me siin ilmas üldse oleme... Kui keegi tahab vampiirilugusid täiskasvanutele, siis soovitan tema teoseid :).


Andrew Taylor „Bleeding Heart Square”
Avastasin enda jaoks huvitava kirjaniku. Kindlasti tahan veel midagi tema sulest ilmunut lugeda.

Jutustus toimub aastal 1934 Inglismaal. Noor rikas naine otsustab oma vägivaldsest mehest lahkuda ning leiab kodu oma isa juures, kes pere aastaid tagasi maha jättis. Maja Murtud südame väljakul varjab aga rohkem saladusi, kui esialgu välja paistab. Kes on tegelikult selle noore naise isa, kuhu kadus maja omanik - vanem naine - ja mida varjab praegu selle omaniku nimel tegutsev mees, miks üks endine politseinik erilist huvi üles näitab möödunud sündmuste kohta.

Huvitavalt on põimitud jutustusse kadunud majaomaniku päevik, milles sissekanded järjest süngemaks muutuvad. Ajaloolilset peab ära märkima inglise fashistide tegevuse, kelle vastu sotsialistid ägedalt tegutsesid. Kuid see on siiski üsna kõrvaline teema. Samas paneb mõtlema, kuidas vahel suhteliselt süütult alanud liikumised erilise hoo sisse saavad ning hiljem tagasivaates lausa külmavärinaid tundma panevad.