08.01.09

Raamaturiiul



Hjalmar Söderberg „Doctor Glas”
Bengt Ohlsson „Gregorious”
Kahe erineva kirjaniku raamatut, umbes saja aastase ilmumise vahega, aga täpselt samade tegelastega. Ainult esimeses on minategelaseks arst ning teises preester.

Ma olen vahel mõelnud nii lugedes kui filme vaadates, mis tegelikult on tegelaste taga, kes esindavad negatiivset poolt. Mis nende mõtetes käib, kes on nende lähedased, mida nad tunnevad või arvavad ise oma tegudest. Ja siin ongi näide sellest, kuidas autori poolt esitatud karakter muutub meeldivaks või ebameelidvaks vastavalt sellele, kuidas ta täpselt neid kirjeldab.

Esimene teos on päeviku vormis lugu sellest, kuidas arst näeb oma pastorist patsiendi juures ainult halbu jooni. Vaimulik on abielus noore naisega, kes on kaotanud igasuguse austuse oma mehe vastu ning leidnud kellegi teise, kuid arvab, et ta ei saaks kunagi lahutust. Mees on nii vastikuks muutunud, et ta palub abi arstilt, kes soovitab vanal preestril halva südame pärast sanatooriumi minna. See närbunud suhe ning vastumeelsus preestri suhtes, jääb arsti närima, tal enesele tekib armutunne noore naise vastu ning viimaks teeb ta äärmusliku otsuse elu ja surma küsimus enda kätesse võtta.

Teine raamat kirjeldab samu sündmusi läbi preestri silmade. Lugedes muutub see vana mees väga inimlikuks ning kõigi oma kogemuste najal tegelikult üsna arukaks ja peaaegu südamlikuks. Mina lugesin esimesena läbi just selle teose, mis ajendas üles otsima originaali. Ja oma üllatuseks avastasin, et arst ei muutunud minu jaoks kunagi meeldivaks. Ta oli üsna ebakindel endas ning kuidagi nõrk, lastes ühiskonnal määrata, kuidas ta täpselt käituma peab. Tema arvamine pastorist oli minu meelest väga subjektiivne põhinedes peamiselt sellel, kuidas ta välja nägi ning muidugi naise arvamistel. Igal juhul väga omapärane lähenemine loole, mida vist Rootsis juba koolilapsed usinalt lugema peavad!


Mark Haddon „The Curious Incident of the Dog in the Night-Time”
Autori esimene lugu täiskasvanutele, mis on kirjutatud mina-vormis justkui autistliku teismeeas poisi poolt. Mark Haddon on ise töötanud taoliste lastega ning on ilmselt väga hästi tabanud, mis käib taoliste inimeste peas.

Christopher'i maailma on ainult must või valge, ta ei oska valetada, ta ei saa aru inimloomu peenetest nüanssidest. Ainult rõõmus ja kuri nägu tähendavad talle midagi. Ta on väga andekas matemaatikas ning tema jaoks rasketes olukordades pöördub ta enda sisse ja hakkab matemaatilisi ülesandeid lahendama.

Huvitav ongi see, kuidas poisi väga lakoonilisest kirjutamisstiilist suudab tavalugeja välja lugeda palju rohkem, mis tegelikult toimub... Christopher leiab tapetud koera ning olles Sherlock Holmes'i austaja, otsustab teha pisut detektiivitööd. Kui kerge see aga on, kui sinu sees puudub igasugune oskus kavalusega teistelt vastuseid välja pinnida. See uurimistöö viib hoopis ootamatu avastuseni, kui ta saab teada, miks ema tegelikult nendega enam ei ela (isa jutu järgi oli tal südamerabandus).

Hästi armas lugu, mille mu töökaaslane (ja endine Eesti Kooli õpilane :) mulle lugeda tõi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.