Uue aasta vastuvõtt

Eelmisel aastal võtsime uue aasta vastu Toronto raekoja väljakul, kuid laste pealekäimisel kutsusime seekord sõbrad meie poole (kuigi mitte kõik ei saanud kahjuks tulla). Tüdrukud tahtsid kangesti, et kõik oleks koos ja loeksid tagurpidi vana-aasta viimaseid sekundeid. Meil on kujunenud tore seltskond, kelle juures vaheldumisi rõõmsalt uut aastat käime vastu võtmas ning lastestki on saanud väga head sõbrad.

Seekord ei saanud ma palju ettevalmistusi teha, sest pidin eelmisel päeval pikalt töötama ning kahjuks ei pääsenud ma tööst ka pidupäeval, kuigi õnneks panime uksed siiski palju varem kinni. Olin esmaspäeval siiski rosolje jaoks kõik vajaliku kokku keetnud ja osaliselt hakkinud ning jagasin Marile juhendeid, kuidas kartuleid ja peete koorida, kui ma tööl olen (ta oli lubanud mulle appi tulla!). Kui teisipäeva õhtul koju jõudsin, ootasid mind ees imehästi valmis lõigatud kartulid (mulle meeldib, kui salatis on tükid sellised väiksemad). Marist saab asja!!! Mari oli isegi keeksi küpsetanud! Ega muud ei jäänud teha, kui kõik kokku segada!

Tort kohupiimast oli samuti kenasti valmis, sai oli küpsemas ning et maja mõnusat pidulõhna täis oleks, torkasin ühe pehme piparkoogi ahju (raamatust „100 kooki”). Igaüks tõi veel midagi lauale kaasa (kartulisalatit, pasteeti, suupisteid ning hulgaliselt magusat). Kõige põnevam oli kirju koer, mida ma ei tea mis ajast pole ise teinud või söönud. Kanada-eestlasest pereisa (kes pasteedi valmistas) ei jõudnud ära imestada, miks ta naine on sellist saladust 15 aastat endale hoidnud!

Siinsed lapsed teatud vanuseni kahjuks ei hooli alati meie tavapärastest salatitest ning otsivad midagi muud meelepärast. Nii valmistasime neile viineripirukaid ning shokolaadiküpsiseid. Meie oleme selline omamoodi pere, kes ei osta eriti „mullijooke”, isegi kui pidu käimas... Kõik peavad leppima mahlaga! Ega see alati viimsele kui ühele ei meeldi, kuid nüüdseks on nad meie juurde tulles vist juba sellega harjunud :).

Meil oli ka üks ekstra laps külas, ühe 8-aastase neiu sõbranna, kelle ema mujal pidutsemas. Tema oli küsinud autos, kas me oleme juudid, et meil on küünlad akna peal (rootsi jõulukaunistus), mille peale oli see eestlannast neiu teatanud: on jah! Sellesama sõbranna nägu vajus hiljem imestusest pikaks, kui temaga kenasti vene keeles rääkisin!

Kui ta oli umbes viisteist minutit lastega koos olnud, teatas ta köögis, et see on kõige igavam vana-aasta lõpp tema elus! Kui uue aastani vaid mõni minut aega jäi, hakkas ta usinalt telefoni nõudma, sest oli vaja helistada emale ja vanaemal ja isale ja vist kogu ülejäänud suguseltsile. Tom oli väga mures ega meie kaugekõne arve peale seda laeni ei ulatu :). Hiljem muidugi oli raske koduteele end seada, sest mingil hetkel tekkis tüdrukutel idee, et nad peavad filmi tegema ja see paistis neil eriliselt põnev ettevõtmine olevat. Ootan huviga selle ilmumist :).

Siia veel paar pilti peolt. Esimesel on uus aasta kohe-kohe saabumas. Oleme kogunenud teleri ette, kust näidatakse otseülekannet raekoja platsilt. Seekord oli palju külmem ilm, kuigi paljude riietusest võinuks hoopis vastupidist järeldada. Kohalikud jaamad ei paku mingeid erilisi aastavahetuse saateid nagu Eestis kombeks. Oleksime võinud hoopis juunioride hokimängu jälgida!


Ja siin on üks hea näide sellest, kuidas uue aasta lubadusena võiks õpetada pildistajatel naistest ainult laekõrguselt piltide võtmist; oleme nagu noored neiud, eks ;).


Ja, Nannu, vaata tähelepanelikult esimest pilti! Ma ei jooksegi kohe peale jõulukaardi saamist seda sinisesse kasti viskama, kust see edasi vanapaberi hulgas ringlusesse läheb :).

Kirke soovid jäid meie videol kuidagi poolikuks... laske aga fantaasial lennata :)!