Rattaga

Suviseid meenutusi Soomest... endiselt sõbra innustusel rattaid märkamas :)

Wait for me...

Vahel harva satun ikka Facebook'i, mis viimati juhatas väga südamliku video juurde, Peeter Rebase töö Moby "Wait for Me" loo põhjal:

Pidin muidugi asja lähemalt uurima ning jõudsin Moby enda konto juurde, kus ta kutsub üles esitama oma versiooni "Wait for Me" loole. Nüüdseks on võitja valitud (ütleks, et mitte just üllatus - kaval lahendus... kui otsitakse teed Moby juurde, siis kahvatuvad kõik teised teemakäsitlused :). Kõiki ma ei vaadanud, kuid minu meelest oli Rebase töö üks parimaid (kuigi hinge läks kindlasti ka see, mis olevat tõsielul põhinev). Aga muidugi tuksub mul süda ikka eestlaste poolt, eriti kui üks mu lemmiknäitlejanna seal sees on ;)

Isa ja tütre 100km matk

Oleme esmaspäevast saati Kirkega kahekesi kodus olnud. Õieti muidugi Kirke on kodus ja mina tööl. Vahel ikka mõtlesime Tomi ja Mari peale, kuidas neil seal kaugel metsas läheb - ikkagi umbes 100km matk ette võetud ilma igasuguse taganemisteeta, st teatud momendist pole enam mõtet ümber pöörata, sest edasi on lühem tee tagasi :) Nüüd viimaks saime laupäeva õhtul hilja kõne, et nad on kenasti matkalt tagasi ning Killarney looduspargi telkimisplatsil. Mari kõlas päris väsinuna, hea meelega oleks kohe magamiskotti keeranud, kuid telk oli vaja veel üles panna. Ta jõudis ka öelda, et pesukarud olid viimaks neil toidu nahka pannud, kuid õnneks oli autosse osa söögipoolist jäänud. Homme pidid kaua magama ning eks siis mingil ajal ka Toronto poole teele asuma. Sealt on ju paras tee veel koju sõita (üle viie tunni). Nii et ma peaks jõudma kaneelikuklid ahju torgata ;)

Foto on võetud Killarneyst Georgian Bay äärest, kuigi nende tee viis muidugi sealt sügavamale metsa.

Fotojaht - rivis

Minu read on saanud päris kirjud. Seal on pääsukesed, taldrikud (millel Toronto külalised avaldavad oma arvamust linnatoidust), lennukid ja lapsed, kellest ühed süvenenud Mr.Beani filmi vaatamisse. Teisel aga tore rida noortest rahvariietes kanada-eestlastest kohalikus suvelaagris Jõekäärul.

Teised rivistujad

Noored talendid

Juhtumisi käibki praegu talendiotsing Ameerikas ning nüüd sattus mulle ette veel üks andekas imearmas laulja. Jackie Evancho on 10ne aastane neiu, kelle hääl kuulub justkui paarkümmned aastat vanemale naisele! Muidugi mulle meeldivad noored andekad lapsed, kuid vahel paneb mõtlema, kas tõesti peab neid nii vara "välja tooma"? Kui lugesin Julie Andrewsi mälestusteraamatut, siis märgib temagi, kuidas tegelikult pidev laulmine ta häält kurnas... Oli temagi juba noore neiuna laval!

Teisalt mõtlen vahel, miks ei tehta noortele eraldi võistlussaadet? Seal saavad nad asja palju rahulikumalt võtta ning lasteks jääda. Ning veel midagi minu mõtete seifist... kui neid noori üliandekaid talente liiga palju rahva eest läbi käib, siis tekib tüdimus ja nad muutuvad tavaliseks. Nõnda hoian pöialt hoopis Prince Poppycockile, kes lisaks oma ilusale häälele oskab võluda oma lavashowga :) Mida rohkem saab veel ühelt artistilt oodata!?

Ja veel üks video Prince Poppycockilt. Lugesin, et tema lavakuju tekkis kogemata. Sõbrad kutsusid teda ühte klubisse esinema, ta oli nõus, kuid ainult siis kui kannab parukat (see video on ka kusagil interneti sügavustes). Nõnda sündiski barokiaegne tegelane. Paistab, et ta paneb oma kostüümid ise kokku. Uskumatu, kuidas tema "päris" mina ja printsi on pea võimatu samaks inimeseks pidada :)

Ameerika talent

Teisipäeva õhtul jõudsin tavapäraselt hilja koju (peale üheksat). Kuna Kirke oli oma sõbranna juures, siis pidin Kokoga kiire tiiru väljas tegema. Kui viimaks voodis siruli olin, siis klõpsasin teleri korraks sisse ning sattusin Ameerika talendiotsingu saate otsa, kui esinemas üks väga silmapaistev tegelane! Minu pärast olekski võinud talendiotsing sellega lõppeda :) Prince Poppycock (John Quale) on tõeline leid! Sajandite tagant oleks justkui väga edev keigar külla tulnud (ehk siis hoopis rokokoo ajastu rokkstaar :)! Või nagu kohtunik (kanadalane ;) Howie Mandel ütles brittidest kaaskohtunikele: "Ma oleks arvanud, et seal, kus teie üles kasvasite, oli alati vähemalt paar temataolist klassis!" Tegelikult on kõige armsam asja juures, et laulja ise on oma olemuselt mõnusalt tagasihoidlik ja sugugi mitte ennast täis. Minu meelest võikski ta võitjaks tulla! Ega ma teisi polegi küll kuulanud, sain juba temast mõnusa doosi elamusi!

Tallinn

Siin veel üks meenutus Eestis käigust. Omal ajal polnud just palju võimalusi sellist pea linnulennul vaadet imetleda. Klõpsasin mitu pilti Oleviste tornist. Lainurk lääts mul puudub, liimisin kenasti fotod kokku ja muutsin pisut värvi :) Tallinn on imeilus!!!

Kandiline ratas

... võib-olla siiski mitte, isegi kui ülemine pool päris teravate nurkadega disainitud on.

Uus nädal

Vihmane ja pisut udune ilm paneb juba sügise peale mõtlema! Pirnipuu alune on tihedalt täis mahapudenenud vilju, pesukarud maiustavad valmivate viinamarjade kallal, nii et maa rohelise lehtla all tühjaks imetud viinamarjakestadest justkui vaibaga kaetud. Eelmine aasta tegin viinamarjadest mahla, kuid pidin laenatud mahlaauruti tagasi andma. Kaalun praegu päris oma ostmise üle, sellise mis pole alumiiniumist vaid paremast materjalist (roostevaba terasest). Hiilisin Mehu-Liisa aurutit, kuigi hind ehmatas pisut ära. Tegin siis hoopis pirnidest toormahla, mis mulle väga meeldib. Kirke arvas siiski, et pirnid on niisamagi head, eriti kui need valmis on lõigatud ja mõnus suhu toppida :)

On selline pisut unine ja kurb tunne, sest pool peret on kodust eemal. Tom ja Mari ärkasid hommikul vara, et Killarneysse jõuda. Neid ootab ees 100 km matk Kanada metsikus looduses. Mitte just siiski läbipääsmatutes metsades, vaid ikka matkarajal, kus küll teise inimese nägemine väikse tõenäosusega on. Mobiillevi puudub ja kui midagi juhtub, siis pead vaatama, kuidas kiiresti metsast välja pääseda, et abi saada. Minul pole enam ühtegi puhkusepäeva järel, nii et saan ainult unistada metsa minekust. Ja Kirke jäi mulle seekord seltsi, sest Tomil oli plaan matk palju kiiremini läbi teha, kui soovitatud on. Kirke võib sellisele tambile siiski alla jääda, mis sest et ta muidu väga tubli on. Nii et hoiame siin neile pöialt, et kõik hästi läheb ning käime Kirkega oma pisikestel "matkadel" Kokoga jalutades.

Päris- või mängueestlus või hoopis midagi muud...

Pean nüüd lausa eraldi sõna võtma kommentaari peale, mis mõne päeva tagusele postitusele jäetud. Ma pean tunnistama, et ei saanud hästi aru mõttest päriseestlusega laste tuleviku ärarikkumise kohta... Kummaline mõte, kas tõesti kõlas see läbi mu kirjutise... Ma ei arva, et olen selle peale tulnud ei teadlikult ega alateadlikult. Kui oleks, siis ma ei nõuaks lastelt eesti keele oskust, murraks nendega ainult kanget inglise keelt ning hoiaks Eestist suure kaarega eemale! Ei kraabiks me veeringuid kokku, et Eestisse koos lastega reisida, loobudes ka võimalusest neljakesi terve perega seal viibida, et lapsed ikka terve suve saaks Eestis olla (oleme Tomiga "vahetustega" seal)! Maailmas on nii palju muid põnevaid kohti, mida me pole külastanud, sest Eesti ja eestlus ja Eestis elavad lähedased ja sõbrad on nii olulisel kohal, ning kui reisida, siis ikka Eestisse! Õnneks pole meil kaasaga selles suhtes ka kunagi vastuolu tekkinud, sest taust on ju sama :) Olen vist pimedusega löödud ning kõik see, mida me siiani teinud oleme võib ehk liigitada hoopis mängueestluse alla?

Pole mu lastel ka kunagi tekkinud probleeme isegi lühikeste Eestis käikude puhul endale uusi sõpru leida ning vanadega kenasti edasi suhelda! Kaks aastat tagasi Eestis koolis käies, ei kurtnud nad samuti sõprade puudumise üle. Juba esimesel päeval tulid nad uute tuttavatega koju! Kindlasti on suuresti põhjuseks kanadalaste üldine sõbralik olek, mis siin elades viimaks pea kõigile kui nakkus külge hakkab, tee mis tahad :) Ja kui siis mõnikord pisut tagasihoidlike eestlastega kokku saada, kaovad juba paari esimese lausega neil tagasihoidlikel noortel igasugused müürid. Nägin seda eriti hästi seikluspargis, kus Mari ja Kirke väga kiiresti endast eespool või tagapool seiklevate lastega jutusoonele said!

Pole ma ka tüdrukute puhul märganud mingit uhkustavad suhtumist, et meil seal Kanadas on asjad paremad (pigem olen mina selles rohkem süüdi ;) Suure huviga kuulatakse mis ja kuidas. Mari puhul olin viimati Eestis puhates väga üllatunud, kuidas ta sugugi ei jooksnud alati minema, kui mul vanuse poolest "vanad" külalised majas. Istus aga juures ja kuulas huviga ning esitas veel suurema huviga küsimusi! Ja ta ei välista sugugi, et ta ühel päeval just Eestis ei ela! Isegi Kirke uuris, kui ta õpetajaks saab, kas ta võiks siis õpetada hoopis Eestis! Samas annan aru, et elu teeb oma keerdkäike ning tulevikus ei tarvitse me sugugi samal kontinendilgi elada! Kas see mulle meeldib või mitte, on omaette küsimus, kuid ma ei tohiks kunagi kurta, sest eks meiegi jätsime oma vanemad teise riiki. Oleme ema-isagana neile justkui stardi ellu andnud. Ning edasi peab ikkagi ise toime tulema!

Tahaks ka kõva häälega protestida väite üle ajukahjustuse tekkimise kohta, mis mingil põhjusel minu kirjutisest võis mõnele silma jääda. Ma ei ole mures, et ühest riigist teise kolimine tekitaks ajukahjustust. Vast ainult stressi (ükskõik kui vana olla), kuid noored on päris paindlikud. Ma ei tee ka Eesti haridust maha. Kindlasti mitte!!! (paneks siia veelgi hüüumärke). Teistes oludes oleks ma oma perega suure tõenäosusega juba tagasi! Kaks aastat tagasi lühike proovikooliminek Eestis oli selle teostamise alguseks. Järgmise aasta jooksul sai mulle aga selgeks, mis tähendaks just Kirkele gümnaasium Eestis ja mis Kanadas (olen sellest varem natuke kirjutanud)! Hariduse saab mõlemalt poolt vastuvaidlemata väga hea (PISA tulemuste põhjal), kuid tähelepanu ning usku endasse saab siin kindlasti rohkem (vähemalt praegu, kuigi nii palju kui olen rääkinud õpetajatega ja lapsevanematega Eestis, toimub sealgi liikumine positiivsema poole). Ning seda usku endasse on just Kirkel väga vaja, et ta siis ükskord saab palju tugevama neiuna "päriseestlusega" silmitsi seista - mida iganes see siis tähendab :D


Marje kommentaar: Mina vaidlen vastu, nagu tekiks lastel ajukahjustus sellest, kui nad lapsena yhest riigist teise kolivad. Ma arvan, et lapsed on palju paindlikumad ja leiavad s6pru hulga kiiremini kui me arvame. Diplomaatide / 2ritegelaste pered ju kolivad koos lastega! Ja ehk m6ne erandiga on ikka tegu normaalsete inimestega, kellel on paindlik suhtumine kultuuri ja s6pruskondadesse. Hoopis teine asi on ehk see, et kanada keskkoolide tase on k6rgem kui eesti omadel ja te ise ei taha alateadlikult laste tulevikku p2ris-eestlusega 2ra rikkuda.

Fotojaht - konks

Teema vaba tõlgendus :)

Teised konksu otsimas

Roosa ratas

Ei pea vist mõistatama, mis värvi lapse kleit on :D

Raamaturiiul

Oskar Luts "Mälestused"

Ühel kenal suvisel päeval astus Toronto Eesti Ühispanka sisse shokolaadivärvi noor naine kräsus juuksed üle pea sirgeks kammitud ning hobusesabasse sikutatud. Olen juba aastaid teda näinud oma vanaema ja tädi pangaasju ajamas, kuigi ta sõnagi eesti keelt ei mõista. Nüüd oli ta väga mures, et tädi siit ilmast lahkunud ning mõned eestikeelsed raamatud on jäänud järele, mida ei raatsi niisama ära visata. Soovitasime arhiivi ja Tartu College'it, kuid ta oli üsna nõutu näoga ning me arvasime, eks võime siis panga raamatukokku vastu võtta. Lauale ilmusid mitmed tuntud autorite teosed, millest tõstsin endale lugemiseks paar Oskar Lutsu mälestusteraamatut ja ühe rootiskeelse armastusromaani.

Ma olen küll Lutsu enamus lugusid läbi lugenud, kuid mälestused on kuidagi kõrvale jäänud. Alustasin Torontos lugemist ning arvasin, küll saan Eestis need raamatukogust kätte. Kodus aga avastasin riiulilt just selle, mis pooleli jäi. Kui aga hakkasin edasi uurima, siis tuli välja, et neid lugusid on palju rohkem. Pidin Tallinna raamatukogude lugejakaardigi endale muretsema, et teisigi kätte saada, sest olin põnevust täis, mida Luts oma elust veel kirjutas. (Siia veel üks huvitav link, milles Oskar Luts loeb ise "Kevadet".)

Lutsul on eriliselt armas ja mõnus kirjutamisviis (mis kindlasti kellelegi üllatuseks pole, kuid üle tüki aja jälle tema kirjutisi lugedes, tunnetan seda eriliselt selgelt). Ei proovi ta oma sõnu ilustada või uhkete pärgadega kaunistada (nagu mina nüüd :) Jutt voolab ladusalt ning toob lugeja kõigepealt väikese Andrese lapsepõlve Alamusele kingsepast isa majja, sealt edasi Tartu kooli, tööle Kivisilla apteeki, sõjateenistusse Peterburi haiglasse apteekri abiliseks ning hiljem samasse linna apteeki tööle, kuni tee viib tagasi Tartusse, et proviisoripaberid ülikoolist kätte saada. Mingil hetkel hakkab noormees ka kirjutama ning tükk aega rändab "Kevade" käsikiri temaga kaasas. Isegi sõjaväes on see lauasahtlis, kuid äratab ülemustes kahtlust, äkki peab soldat mingit riigivastast plaani! See lastakse kahel eesti noormehel siis ära tõlkida, ning muidugi ei leita loost peale toredate koolipõlvetempude ühtegi kurja salakavatsust.

Eriliselt läks mulle südamesse, kui ta kirjutas oma vanaemast, kes poisile lugematul hulgal muinasjutte ja muid lugusid vestis, ning kelle rahulik oleks kustumatu naeratusega andis lapselapsele tuge ja julgust. Kasvades ise üles ilma et ma oleks oma vanaemasid-vanaisasid näinud, lähevad sellised asjad mulle muidugi eriliselt südamesse.

Sain raamatukogust kätte 60ndatel avaldatud mälestused, kus järelsõnas on märgitud, et viimased lood pole eriti hästi kirjutatud, on palju kordamist jne. Ning loomulikult ei tasu neid avaldad! Mina muidugi mõtlesin kohe... hmmm... kirjutab I maailmasõjast, teenides Vene armees... mis seal siis nii paha on. Ja siis kohe tekkis kahtlus, kindlasti ei tahtnud nõukogude võim neid lugusid rahva ette tuua. Sellele sain kinnitust Wikipedia kaudu leitud Aivar Kulli artiklist. Muidugi me teadsime, et nõukaaja teosed vaadati korralikult läbi, et truu ja tubli nõukogude inimene kuidagi mingitest vääratest ideedest ei saaks mõjutatud. Nii on ka enamus vene ajal välja antud lugudest korraliku suurpuhastuse läbi teinud. Oleks kena lugeda kõike nii nagu need olid, ka mälestusi (esimesed 8 mini poolt loetud lugu olid 60datel välja antud), kuid samas ei ole ma kirjanduteadlane, kes ajab näpuga järge, mis oli nii või teisiti. Sellised suurpuhastused ei saanud ära võtta autori olemust ja meelelaadi, mis minusugusele tavalugejale mõnusat meelelahutust pakub. Kahjuks ei jõudnudki ma nii kauguele, et mälestustega lõpule jõuda. Avastasin raamatukogust pisut kaasaegsemaid mälestuskirju ning veetsin aega hoopis nende seltsis :) Järgmine kord ehk!

Tagasi

Reis Torontosse läks päris libedalt, libedamalt kui ma oskasin oodata ja arvata. Seekord olid meil lennupiletid ainult Helsingini ja Helsingist, mis tähendas laevareisi tagasiteelgi (päris kurb oli Tallinna siluetti kaugenemas näha, lennukiga minnes on asi kuidagi valutum). Uurisin, kuidas täpselt sadamast Vantaasse saada. Kaalusin taksosõitu või jalutuskäiku raudteejaama, kust edasi bussi peale minna. Või hoopis mugavalt taksosse istumist ning rahakulutamist, mis tegelikult polekski nii hull olnud, kui arvestada, et lennupiletid jäid ju ostmata (kuigi põhjuseks oli pigem pikk ooteaeg lennujaamas, lendusid on hulga vähemaks vist jäänud).

Aga kogu planeerimine ja otsuste tegemine jooksis tühja :) Minu soomlasest sõbranna, kellega olime sel suvel seikluspargis kokku saanud, emailis mulle, et tal on pärastlõuna vaba ning millal me täpselt sadamasse jõuame! Oligi lahendus hoopis lähemal, kui oskasin arvata! Ning muidugi pidin tõdema, kui vahva, et mul nii sõbralikke ja abivalmis sõpru on! Aitäh!!! Eriti tore, et saime veel korraks tema juures maha istuda ning pisut juttu vesta. Omamoodi naljakas on see, kuidas me mõlemad olime sunnitud inglise keeles rääkima, sest lapsed ei saa ju sõnagi soome keelest aru!

Lend oli lühem, kui pileti peale trükitud! Natuke üle 8 tunni, tuuled olid meie poolt. Midagi erilist ei juhtunud, ainult Kirke tundis millegipärast end päris kehvasti. Selle halva enesetundega pidime veel seisma pikas tollisabas. Oskasime minu meelest valida just selle järjekorra, mis kõige aeglasemalt venis. Kui viimaks meie kord ette astuda tuli, oli tervesse ruumi päris vähe rahvast järele jäänud. Õnneks siiski saime kiiresti läbi. Ainult Mari ei osanud kohe õieti lahke tolliametniku küsimusele vastata, kui vana ta on! Eks võtab harjumist, kui sünnipäev just mööda läinud. Viimaks pääsesime siiski väsinult ja tüdinult oma kohvrite juurde. Kiire kõne Tomile, kes juba jõudis kahtlema hakata, kas äkki me ei otsustanud hoopis Eestisse jääda, ning varsti olime teel kodu poole. Kaasas veel üks noor Eesti neiu, kelle pärast Tartu College'isse viisime.

Koko oli kodus täielikus pöördes ning näitas edukalt oma keerutamisoskusi. Saada või "Tantsi, kui oskad" saatesse :) Meie proovisime siis kivistunud nägusi teha ja kui kiisud ning issi läbi kallistatud, siis kallistasime igaks juhuks veel omavahel, et anda kutsale maharahunemiseks aega. Alles siis oli tema kord! Kutsudeteadlased arvavad, et nõnda on kõige parem näidata, kes majas peremees :). Ega see kerge ole, kui sees põksub kange soov kohe-kohe maja lemmiku juurde tormata!

Minu esimene tööpäev läks ime-ime, ilma suure haigutamiseta! Kuigi lõpuks tegin tööd nagu robot. Vaatame, kuidas homme läheb. Loodetavast saan ajavahest kiiresti üle!!!

Järelmõtteid Eestis käigust

Ohh... kohe kuidagi ei taha siit ära minna... Olen ilmselt liiga mugavaks muutunud ning selline kahe kodu vahel pendeldamine väsitab. Just see, et mõlemad kohad on justkui kodud ja ei ole ka... Võiks juba kuhugi paikseks jääda ning sealt lühikesi reise mujale maailma teha! Muidugi on Toronto-majas asjad rohkem paigas, siin Eestis on vahel ikka pisut suvilatunne peal. Ja Torontos veedame siiski rohkem aega, sest ega Eestissegi nii tihti ei saa. Teispoolt ookeani reisimine mõjub parasjagu rahakotile; ning tegelikult on lahkumised Eestist aina rohkem vaimselt väsitavad! Ning milleks seda stressi vaja on?! Aga pole midagi! Oma laste heaks on vanemad ennegi endast kõik andnud ja nõnda jääb veel mõneks ajaks meie "päriskoduks" ikka Toronto. Muidugi võiksin ju laste peale vilistada ning ainult enda peale mõelda, kuid kuidagi ei saa... ikkagi oma lapsed ju ja ei taha neile ilmaaegu vaeva tekitada, mis tähendaks oma tuttava kodu ja sõprade ja turvalise kooli mahajätmist.

Uurisin tüdrukutelt, millistest eesti asjadest nad Kanadas kõige rohkem puudust tunneks. Kirke on leidnud enda jaoks ühe maitsva Milka shokolaadi, kuid ma lohutasin, et seda peaks poolakate poes müüdama. Aga tal on ka hea meel, kuidas ta siin omapäi on saanud poes käia (võiks ju Kanadaski, nüüd kus vanus lubab, kuid poed jäävad jalutamisteest ikka päris kaugele). Ta on väga hoolitsev ning uurib alati, mis vaja oleks. Nagu näiteks piima või leiba. Ning ta ei unusta isegi mind ära ja toob mulle "Merekivikesi" :D Olengi neist juba peaaegu isu täis saanud, mis muidugi hea, sest siis on järgmise korrani muretu :) Kirke teiste märkamine üllatas mind hiljuti taas. Olin voodis raamatuga pikali ning peale tuli õige magus uni. Äkitselt tundsin, kuidas keegi laotas mulle õhukese teki peale! Viimati tegi seda minu jaoks küll vist ainult ema, kui ma teismelisena peale kooli kuidagi silmi lahti ei suutnud hoida.

Ja Marile meeldib kali, joogijogurtid ning kohukesed. Erinevad väikesed jäätised meeldivad! Kanadas sellist valikut pole, kuigi samas on palju uhkem valik suurtes karpides müüdavaid maitsejäätiseid. Omaette tuba Eestis annab ka plusspunkte. Toad on siin ilusad avarad, suurte akendega. Meie Toronto maja on üsna väike, kuid meile kõigile ikkagi armas. Mari arvab ka, et ma võiks ikka Eestis autoga sõita ning ei väsi seltamast, et pean end kätte võtma ja käikude vahetamise selgeks saama :)

Küsisin, mille järgi nad igatsema hakkaksid, kui Eestisse elama tuleks. Iseenesestmõistetavalt nimetasid mõlemad oma sõpru ning kooli! Ja kasse ning koera, kuigi ma tuletasin meelde, et need saavad meiega kaasa tulla. Mari arvas ka, et siin räägitakse eesti keelt! Hmm... huvitav tähelepanek :D Ilmselt on ta mures selle üle, kuidas ta end kõige paremini suudab arusaadavaks teha, kui ei saa inglise keeles lobiseda või sõnu vahele lükkida. Ning veelgi ootamatum oli kommentaar, et talle meeldivad Toronto raamatukogud rohkem!

Ja Kanadas olles igatsevad nad oma vanavanemate järele, ja tädi järele ja teiste toredate sõprade järele, kes siin elavad ning keda harva näeb! Minulgi on kahju, et nendega tihedamalt kokku ei saa ning isegi siia tulles, juhtub ikka, et nii mõnegagi jääbki kokku saamata! Eks seda annaks organiseerida, kuid siis vist veedaksingi terve oma puhkuse pidevalt kusagil külas olles või külalisi vastu võttes ja ega muuks aega vist ei jääkski... Samas on mul eriliselt hea meel, et sain juurde toredaid sõpru, keda siiani vaid blogide vahendusel tundsin. Nüüd olen neid oma rõõmuks oma silmaga näinud ning tõdenud, et nad on just nii vahvad nagu blogide kaudu olen neid tundma õppinud!!! Tore oli ka kokkusaamine perega, kus kolm neidu karatega tegelevad, kuigi mitte sama suunaga, mis minu tüdrukud. Kindlasti mõtleme nii pere kui sõprade peale väike igatsuseidu südames!

Ja ega nüüd midagi... laevaga Helsingisse ja sealt lennujaama, kust peale viit tõuseb õhku lennuk Toronto poole. Ning juba paari tunni pärast maandume Torontos! See tähendab, kui ainult kellaaega vaadata :) Tegelikult kestab reis ikka umbes 8 tundi ja 50 minutit ning Eestis näeb enamus inimesi kenasti und, kui Tom meile vastu peab tulema.


Ülemine foto on tehtud Pärnu rannas, kus Mari selle kunstiteosega valmis sai! Alumisel vaid mõned, kellega kokku saime. Kõige armsam kindlasti õetütre pisike tütreke (veri on paksem... :)

Oleviste

Kuna olin seekord esimest korda Oleviste kiriku torni jõudnud, siis tahtsin ka lapsed kaasa meelitada. Õnneks ei puigelnud nad sugugi vastu, eriti kui nad enne seda oma kõhud viineripirukatest täis puginud olid. Manitsesin neid kohe alguses, et võtame rahulikult ning nõnda me ei tormanudki iidset kivist keerdtreppi vallutama. Nii nagu ma juhtumisi eelmisel korral noort kitsekest jäljendades proovisin kiiresti-kiiresti üles saada ning poolel teel pidin alla vanduma ning hinge kõvasti tagasi tõmbama :)

Tüdrukutele meeldis nii väga, et me tegime lausa kaks tiiru ümber katuse. Loodetavasti ei tule sellest nüüd ainult pahandust, kui sellisest asjast teada saadakse :D Soovitan kindlasti Tallinna sealt kõrgelt avastama minna, ükskõik kas oled turist või vana tallinlane! Ainult trepil kiirustada ei tasu, kui just enne seda trepilkäimise trenni pole tehtud!

Pisut ka kutluurselt...

Seekord jõudsin mõnele kontserdilegi, mis linnas toimusid. Hortus Musicus on mind juba tema algusaastatest võlunud ning õnneks ei jäänud kahe silma vahele nende etteaste Kadrioru lossis. Kena oli istuda saalis, kuhu tegelikult palju inimesi ju ei mahtunud. Võis end kujutada lossipreili rolli, kelle ette muusikud astuvad. Ega neid kergelt minema lastud, vaatajate rõõmuks esitati veel mitu lisapala.

Pirita kloostri varemete vahel astus üles Jaan Tätte oma sõpradega. Minu jaoks oli see väike pettumus, sest rahvast oli nii palju, et ma otsustasin siiski selle massi seest end välja vingerdada ning istusin hoopis iidse müüri ääres ning kuulasin seal sees toimuvat. Ma olen kord samas kohas Siiri Sisaski kontserdil olnud, ning siis olid küll pingid sees olemas ja meeleolu mõnus. Rahvast polnud murdu. Ega muud hullu polnud eemalt kuulata, kui et sõnaline osa kadus ära. Lohutan end sellega, et olen Jaan Tättet ja Marko Matveret kuulanud Toronto Eesti Maja kohvikus, kus tekkis samasugune väga lähedane mõnus tunne, et esinetakse justkui ainult sulle. Teisalt meeldis mulle seal müüri pealgi jalgu kõlgutada ja lihtsalt inimesi vaadata! Nii et kui mu pilk ehk mõnda liialt puuris, siis palun väga vabandust :D

Seitsme hääle kontsert Kadrioru lilleaias meelitas mind Noorkuu etteastumisega. Nad on mulle ka juba algusest peale meeldinud, sest minu meelest on eriline oskus ilma muusikalise saateta imeilusasti laulda! Muidugi ei öelnud ma ka ära võimalusest kuulata Uku Suvistet ja Birgit Õigemeelt. Lilleaeda oli seekord pandud istumiseks mõned pingiread, mis aga kiiresti täitusid. Mõtlesin, kas poleks võinud neid pinke pisut rohkem panna jalgteedelegi. Nõnda pisut küll pealtvaatajaid hajutades, kuid ikkagi...

Viimaks jõudsin ka Birgitta festivali esimese päeva etendusele Orpheus ja Eurydike (loe ja vaata pilte siit). Seekord ikkagi kenasti nummerdatud kohtadele ja isegi katuse alla. Huvitav lavastus, kus kasutusel ka tsirkusetrikid, kuigi ma pole kindel, kui palju see tegelikult etendusele kaasa andis. Üks koht meeldis kindlasti, kui tekitati mulje justkui vaataksid ülevalt alla kõndiva naise ja mehe peale. Olime justkui jumala rollis, kes maa peal toimuvat jälgivad. Selle efekti pärast tasus asi ehk ikkagi ära :) Väga meeldis noor poiss-sopran Eldur Harry Põlda. Tõesti kenasti mängitud roll ja kujutan ette, tal on ees suur tulevik! Kuna ma pole enne festivalist osa saanud, siis vaimustusin ka lavast, mille taustaks iidsed Pirita kloostri müürid. Kui veel oleks äikesevälgud läbi aknaavade paistnud, siis oleks efekt veelgi uhkem (loomulikult polnud äikesest jälgegi, ja parem ikkagi :).

Võiks veel ära nimetada Pärnus toimunud Elmari tantsuõhtu etenduse, mille helid Tervise keskusest meie aeda kostsid, kus parasjagu grillimisega tegelesime. Polegi ammu enam Elmari raadiot kuulanud :D

Fotojaht - saak

Paremat saaki ei osanud seekord leida, kui juba söögikõlbuliseks saanud roheliste luudega maitsvad tuulehaugid. Foto on loomulikult pärit Hiiumaalt, kus külmkapist vist ainult kala leiabki :)

Teised saaki jahtimas

Lapsed ja külaskäigud

"Tead, kui igav mul kunagi olin, kui Eestis käisin!" seletas kord mu kanada-eestlasest sõbranna. "Muudkui veeti ühe juurest teise, kus ema-isa vanainimestega juttu ajasid ja mul mitte midagi teha polnud..."

Just nii tundsid vist minu lapsed, kui me mööda Hiiumaad rändasime ning siin seal sugulastele tere ütlemas käisime. Ja neid inimesi meil seal mitmesse saare nurka ikka jätkub :) Laste esimeseks küsimuseks sai: "Kas majas on koer ka?" See päästis neid igavlemisest! Ja kui veel kass lisaks, siis oli ju pidu lausa käes! Kui aga ikka igav oli, leidis Mari endale hoopis huvitavama tegevuse, rohulibledest ja lehtedest putukate valmistamise! Ning ühes talus sai maiustada imemaitsvate punaste sõstarde kallal! Pole kunagi nii magusaid sõstraid saanud!

Ma ei tohi muidugi unustada Kirke sünnipäeva! Nüüd on ta siis inglisekeelses maailmas ametlikult teismeline ehk teen (13 eluaastast, kui teises kümnes numbrite lõppu lisatakse 'teen' thirteen!

Selle auks siis inglaste lühike jupp videost, mida tähendab teismeliseks saamine (tasub ka teisi Kevini vidoesid vaadata, on tõesti andekad ja naljakad eriti neile, kes enam teismelised pole ;)

Minu õele ka palju õnne!!!

Vana talu

Jõudsime kiiresti enne Rohuküla poole väljuvat praami läbi hüpata veel ühe sugulase poolt. Tema talu on imekenasti korda tehtud, mis paneb lausa kadestama ning unistama, kas minulgi ei võiks kunagi mõnes metsanurgas samasugune elamine olla :) Kui oled natuke ilmas ringi vaadanud ja seigelnud, tööd vihtunud teha, siis oleks viimaks päris hea kõigest eemale tõmbuda ning rahulikult ja mõnusalt elust rõõmu tunda! Mulle meeldis rookatusega väike koerakuut ning lõkkeplats, kus istumise kohal kummulikeeratud paat vihma eest pisut varju pakub. Toas ja väljas oli hulgaliselt nikki-näkki, mis täpselt õigesse kohta paigutatud! Kõige naljakam, et ma taluhoonest endast ei võtnudki korralikku pilti. Ju me siis kiirustasime liialt...

Ühepäevakohvikud Kärdlas

Kärdlas toimus neljandat korda vahva ettevõtmine, kui linnaelanikud oma koduaedades üheks päevaks kohvikud avasid, üks uhkem kui teine. Lisaks söögile ja joogile pakuti mitmel pool meelelahutust, laulu, tantsu, mänge ja ka kaarikusõitu. Teenindajad olid toredalt kas teemakohaliselt või rahvuslikult endale riided selga ajanud ning eriliselt abivalmid ja sõbralikud! Hästi tore ettevõtmine, mida tasub järgmine kord teistelgi kaema minna!
Hiiumaale sai kenasti ring peale tehtud, mitmeid kohti külastatud, kuigi mõnel pool oleks tahtnud kindlasti kauem aega viita. Ehk järgmine kord :)

Ema lapsepõlverajad

Tegime Hiiumaale ringi peale, loomulikult käisime Emmastes, kus ema sündinud (pildil ülemine vasak ja alumine parem pilt). Maja ei kuulu küll enam talle, sest peale vanaisa küüditamist ja mahalaskmist, ühe venna põgenemist Rootsi ja teise surma, läks talupidamine naisperele raskeks... Kuid ema on ometigi tüki maad tagasi saanud, millest osal laiub hetkel kellegi ettevõtmisel maisipõld. Huvitav, kas sealt ka saaki saab? Aga vähemalt on meil maajupp, kuhu muretult saaks näiteks telgi üles panna :D Emmaste kool (ülevalt parem pilt) tähistas muide 90.juubelit sel nädalavahetusel.
Astusime läbi Vaemlas asuvast Hiiu Villast (ülemine foto pole vabrikust vaid lähedalasuvast talust), mis on täiesti ainulaadne, sest see töötab ikka edasi ja kasutab vanu villavabriku masinaid. Hiidlased toovad oma villa just siia ümbertöötluseks. Nagu teada sain, on tööd palju ning järjekorrad vahel mitme kuu pikkused.

Uhke trepiga Suuremõisa lossist lippasime samuti läbi, kus hetkel käib uute õpilaste vastuvõtt. Isegi meid kutsuti sinna õppima, kuigi mina uurisin hoopis, kas neil pole vaja inglise keele õpetajaid :) Lossiproua, kellega juttu vestsime, avas meile lahkelt mitmed uksed ja näitas muuhulgas suurde kappi peidetud salaust. Isegi alla keldrisse juhatas läbi trepialuse sissekäigu. Mul oli eriliselt hea meel, kui lahkelt meile väike ekskursioon korraldati! Samas on natuke kahju, et loss polegi näiteks kenaks muuseumiks ümber ehitatud. Kuigi, kes teab, ehk on mõni ettevõtja hoopis sellele silma peale visanud, kui võimalikule külalistemajale, mis mind küll kindlasti ei rõõmustaks!

Hiiumaal

Sel ajal kui mandril möllas torm ja kuumus lämmatas, olime meie kenasti end sättinud sellest kõigest eemale – Hiiumaale. Tunnistan, et ilmselt oleks ma seegi kord rahulikult Tallinna-kodus mugavalt aega veetnud, kui mu kallid saare-sugulased poleks usinalt hakanud organiseerima minu tulekut. Juba pakuti küüti paari sinnasõitjaga, kuni sain oma õe nõusse, et tema autoga reis ette võtta. Emmastes sündinud ja üles kasvanud ema ka kaasa ning nõnda siis saigi viis erinevast põlvkonnast naisterahvast kenasti autosse pakitud. Suur aitäh õele, kes julgelt Eesti maanteesid vallutas; ja muidugi Liiale ning Sirjele, kes peaaegu ei tahtnud kuuldagi, et ma taas kord Hiiumaa poole isegi ei kiika! Ning hiigelsuur tänu Liiale, kes lausa uhke Kärdla-korteri meie käsutusse andis!

Viimati olin Hiiumaal üle 20 aasta tagasi emapoolsesuguvõsa kokkutulekul ning see tähedas iseenesestmõistetavalt probleemi, kas ma ikka kõik ära tunnen, kes meid külla ootavad :) Kunagi oli meil sugupuu (alates minu vanavanaemast ja -isast - Liisu ja Siim Koorest alates - mõlemad sündinud umbes täpselt sada aastat varem kui mina) puha piltidega valmis vorbitud, kuid keegi pole viimase paarikümne aasta jooksul seda uuendanud. Eks ma siis mõtlesin pingeliselt nendele vanadele fotodole ning ohkasin kergendatult, kui kõhklemata ja piinlikuseta enda nimest igaks juhuks teada anti (sest enamuse puhul oli seda kohe kindlasti vaja :). Mul on hea meel tõdeda, et olen ikka ühte väga toredasse suguvõsasse sattunud, kus jätkub nõnda lahkeid, sõbralikke ja vahetuid inimesi!!!

Eriliselt hea meel on mul Sirjega tutvumise üle. Temaga jäävad küll ühised esivanemad kusagile ammustesse aegadesse. Ma ei saa siin seda täpselt kontrollida, kuid tema oli see, kelle käest sain väga põhjaliku sugupuu, mis kusagile 18.sajandi algusesse välja läheb (tänu temale möldisin end geni.comi). Huvitav on see kuidas ta kord oma veelgi rohkem sugupuuga tegelenud emaga vesteldes kuulis Miina lapselapsest, kes Kanadas elab. See tuletas talle meelde blogi, milles täpselt samad nimed figureerisid ja mille tegelased juhtumisi Kanadas elavad :) Tore, et ta asja lähemalt hakkas uurima ja minuga ühendust võttis.

Lehtsalat

Ostsin endale koju salatit ja ei jõudnud ära imestada, kuidas see mitu päeva järjest nõnda kenasti roheline ning kikkis püsib! Lõpuks viimaseid lehti ära rebides, tabasin ära saladuse! Olin ostnud salati minipotikeses! Milline nutikas lahendus, arvan mina, kui peenramaad olemas pole. Ja muidugi midagi, mis Eestis olles päris teistmoodi paistab võrreldes eluga Kanadas :)

Suitsetamine tulevaste põlvede silmis...

Mäletan teemat, mis oma õpilastele vahel andsin kirjandi kirjutamiseks: Kui keegi kaevab sinu magamistoa tuhande aasta pärast välja, mis ta leiab ja mis ta mõtleb! Siin on üks eriliselt andekas seletus sigarettide kohta!
Need haprad torukesed sisaldavad kuiavatatud taimelehti, mis on rikkad ülitugeva mürgi, nikotiini, poolest. Samast ajastust on leitud fotosid ja filmilõike, mis näitavad inimesi neid mürgitorukesi imemas. Sellise tegevuse eesmärke pole õnnestunud selgitada. Arvestades nikotiini mõju organismile võib eeldada, et tegemist äärmusliku, aeglast enesetappu harrastava religioosse grupi liikmetega.

Fotojaht - 8

Tavaliselt öeldakse ikka "nelja ilmakaare poole", kuid tegelikult on ju ilmakaari ikka 8 (tarkade raamatute järgi neli põhi- ja neli vaheilmakaart). Eesti keeles igal lausa oma nimigi olemas! Ja mis saab veel uhkem olla, kui tuulelipp katusel, mis õige suuna ära näitab :)

Teised fotojahil

Kunst

Seekordse Eestis oleku ajal sain lapsed nii kaugele, et nad olid nõus kenasti ka KUMU kaema (suuresti tänu naabripoisi kaasatulemisele ;). Käisime läbi vanema Eesti kunsti ja külalisväljapaneku. Isegi Nõukogude naise pildid vaatasime üle. Ja mis siis lapsed arvasid... Kirke vaimustus ainult paarist tööst, millel oli kujutatud koeri ning Mari arvas, et liiiiiga palju portreesid/maale inimestest oli väljas! Mina ei ole sellele kunagi tähelepanu pööranud, sest tegelikult on neid kunstitöid inimestest oma ajastus väga põnev uurida-puurida.

Mõni päev hiljem linnas jalutades sattusime Leisi maalide peale, millest mõnda Mari juba palju suurema huviga vaatas. Ja kui me siis Laial tänaval märkasime väga huvitavalt kaunistatud autot maja ees, mille äärde oli tõstetud hulgaliselt põneva teemaga maale, siis pidime neid lähemalt uurima minema. Olime leidnud Neeme Lalli galerii ja ateljee, kus hulgaliselt tema töid väljas ning mille vahel kõndides tekkis Maril kindel soov midagi kaasa osta. Tunnistan, et oleksin ilmselt nii mõnegagi ise koju kõndinud :). Siin on tema koduleht, kui seda tüüpi pildid meeldivad.

Seekord jäid küll maalid meist sinnapaika, kuigi Maril süvenes aina mõte tulla tagasi ning vähemalt ühe omanikuks saada. Nõnda siis ilmusime Mari sünnipäeval taas kunstniku ukse taha. Eks seda õiget pilti sai tükk aega valitud. Kahjuks ei jätkunud küll minu neiul kingiks saadud ning lapsehoidmise eest teenitud raha selle kõige ilusama jaoks, kuid Mari valis välja kaks, millel tema rahakotiga parem klapp. Üks piltidest sai lausa kunstniku käega pealkirjaks "Mari tee" (see keskmine) ning kunstnik oli ka lahke, lubades mul mõne foto klõpsida. Temal on aga huvitav komme ostjast ja pildist samuti foto meenutuseks jätta! Tegelikult väga nutikas! Kujutan ette, et minulgi poleks midagi selle vastu, (kui ise kunstnik oleks ;). Nii saaks meenutada oma teoseid ja paremini ette kujutada, millise kodu need endale leidnud on.

Tegelikult on Maril just viimasel ajal tekkinud suurem huvi joonistamise ja maalimise vastu. Siiani on ta pühendunud draakonitele, kuid juba proovib kätt mujalgi. Paint Shop Photo Pro programmiga (ei tasu ehmatata fotost, see on väga hea - odav - programm ka joonistamiseks) on tal õnnestunud päris põnevalt oma töid värvida. Kodus tahaks ta aga nüüd päris pintsli kätte võtta. Mari on oma töid siia üles riputanud. Kui aga keegi küsib, kas kunst ongi tema tulevane eriala, siis vastab ta kindlalt EI. Nimelt unistab ta hoopis teadlase elukutsest :)

Meenutused nõukaajast

Kõik algas sellest, kui ma otsustasin Tomi kiitmisi meelde tuletades, uurima minna Rotermanni kvartalit. Nende koduleht kiidab seal toimuvat turgu, pühapäeval pidi lausa eestlaste endi käsitööd müüdama. Eks me siis tulimegi kohale, sest Kirke tahtis oma koolisõbrannadele midagi kingiks osta! Aga hoolimata uhketest siltidest, mis kõik turu poole juhatasid, me peale kolme müügilaua ei leidnudki. Hmm... igaks juhuks vaatasime ka veel majade nurga taha, kuid turust olid asjad väga kaugel.

Hoopistükkis astusime sisse Nõukogude tehnika näitusele! Ega lapsed erilist vaimustust üles ei näidanud, sest nad on parasjagu vanuses, mil emme poolt välja pakutu alati sugugi huvi ei paku. Kuid järgmised fotod annavad tunnistust, et emme võib vahel ka kuhugi põnevasse kohta neid viia :) Muidugi meeldisid vanad autod ja tankid, kuhu sisse sai isegi istuda! Samas tekitasid nii mõnedki hoones eksponeeritud esemed neile lõbusa tuju. Minu jaoks aga kerge nostalgia... Kuigi tagasi ma neid aegu ega esemeid küll ei igatse!!!

Teisalt oli huvitav Mari kommentaar: nad olid environmentally friendly! Ma pole just kindel, kui "sõbralikult" tootmine küll käis, kuid poelettide järgi võis seda ehk isegi väita! Ei ole seal suuri ja uhkeid pakendeid. Saiad-leivad puust alustel, piimapudelid, mis taas kasutuse leidsid, jne.

Virmalised

Eile hilisõhtul märkasime kummalisi sähvatusi taevas. Ja muidugi tuli mul alles siis meelde, et Tom oli rääkinud midagi päikese aktiivsusest ning võimalikest virmalistest. Eks me siis kõõlusime akna peal, kuni lisaks virmalistele piksevälgud kauge mürinaga oma etendust andma hakkasid. Kummaliselt õõvastav tunne oli sees. Olin veel peale südaööd avasilmi üleval ning jälgisin taevas toimuvat. Muidugi mõtlesin ka tänasele sünnipäevalapsele, kellel saab täis kolm viisaastakut :) Milline vahva kingitus Marile, eriti arvestades, et talle just sarnased põnevad nähtused huvi pakuvad.
Päike 1. augustil. Pilt: SOHO

Ei saa mitte vaiki olla (ikka minu raamatust)

"It's unreal!" arvas Mari, kui nägi kõigile vaatamiseks ja ostmiseks poes välja pandud "Minu Kanadat". Siiani vist oli ta jaoks mina ja raamat ja poelett täiesti abstraktne mõiste :) Ja mida mina tundsin? Lihtsalt head meelt, et see seal oli ning lootust, et keegi ikka sinna sisse vahel piilub ja ehk isegi koju kaasa viib :) Kummaline suhe tekib kirjutatud raamatuga. Viimast lihvi andes on sees tunne, justkui oleks vaja seda veel siit ja sealt sopsutada, nagu lapsest hoiaks kinni ning ei taha kuidagi laia maailma saata. Kuni jõuad äratundmiseni, et aeg on tal lasta oma elu elama minna! Ja nüüd ta elabki iseseisvalt minust eemal, saab kokku paljudega, kellega ma kindlasti kunagi ei kohtugi. Ta võib neile meeldida või mitte, ta võib neid välja vihastada või hoopis rõõmustada. Temast võib saada nende sõber või hoopiski külmaks jätta.

Nüüd on ka parasjagu aega mööda läinud, et pean tunnistama, minu kriitikud pole just ülikriitilised olnud :) Tegelikult muretsesin kõige rohkem, mida arvavad need, kes meiega sarnaselt Kanadasse sattunud või siin elanud. Eriti muidugi veel need, kes juba pool sajandit Kanadat koduks peavad. Aga paistab, et ilmaaegu vaevasin pead. Suutsin siis vist diplomaatiliselt erapooletuks jääda ;) Või ollaks lihtsalt diplomaatilised ning oma negatiivseid arvamusi valjusti välja ei hüüta.

Kokkuvõttes on nii mõnigi saatusekaaslane leidnud mu raamatust äratundmist ja võrdlust oma tulekuga Kanadasse. Mõne puhul, kes mind lähemalt tunneb, tuli küll arvamine, et ma poleks pidanud hüppama teemalt teemale vaid ikka ajalises järjestuses oma elust jutustama. Kuid samas pole see just memuaar vaid ka riigi tutvustus läbi isiklike kogemuste. Lisaks veel see eluringi sümboolne jälgimine.

Ning kõige rohkem rõõmustasin vanemate eestlaste puhul, kes tulid mulle lausa isiklikult ütlema, kui palju neile raamat meeldis! Nii mõnigi märkis ära, et neil oli põnev lugeda ühe uuema immigrandist rahvuskaaslase kogemustest. Ega peale sõda, kui mitmeid mälesturaamatuid välja anti, polegi keegi väljarändamise kogemustest õieti kirjutanud. Eriliselt soojendasid aga südant need minu eakaaslased, kes tavaliselt eestikeelsest kirjandusest suure kaarega mööda kõnnivad, ja kes minu raamatu lõpuni lugesid. Vahetevahel küll sõnaraamatut appi võttes või emadele-isadele helistades, et mõnest kohast täpsemalt aru saada! Minu hea kanada-eestlasest sõber, kes ka raamatus figureerib, tunnistas, et talle tõi see lausa kohati pisarad silma, eriti kui eestlusest ja selle hoidmisest juttu.

Nii et mu süda on rahul. Ei tähendagi, kui paljudele olen suutnud toredaid elamusi pakkuda, olgu see üks või tuhat. Igaühe üle on mul hea meel! Annan ka aru, et alati leidub neid, kelle jaoks mu raamat midagi ei pakkunud (tean lugejana väga hästi, kuidas mõne soovitatud raamatu puhul samasugusest vaimustusest ei pakata). Vaevalt on olemas kirjanikku, kes eranditult kõigile meeldiks!

Kindlasti oli aga kõige vahvam ühe kanada-eestlasega tehtud vahetuskaup. Tema sai minu raamatu ja mina tema Newfoundlandi saare seeneteatmiku. 2004. aastal ilmus tema sulest laste jaoks kokku pandud tore lugu seentest - "Sõida seenele!" ja kolm aastat hiljem Newfoundlandi ja Labradori seeneteatmik. Ta otsustas umbes 10 aastat tagasi kolida Ida-Kanadasse väikesele Newfoundlandi saarele, kus saidki kirja pandud raamatud tema ühest lemmikteemast - seentest, kuigi ameti poolest on ta hoopis kirurg (ja on ka orhideedest sisse võetud). Ma pole kindel, kas ta ikka arstina tegutseb, sest on juba korralikus vanaisa staatuses :)

Järgnevalt Andrus Voitki "arvustus" minu raamatu kohta. Huvitav on see, et ta toob üles pealkirja küsimuse, sest mingil hetkel hakkasin samamoodi mõtlema, kuid viimaks jõudsin ikka äratundmisele, et minu Kanada on just selline, Toronto mätta otsast vaadatuna :D Eestis olles sattusin mõni päev tagasi fotole, millel oli Niagara juga ja mu sees tekkis eriline soe tunne, et see on ju nii tuttav ning lähedane, tükike minu Kanadat! Ja kui kunagi jõuan kõik Kanada nurgad läbi käia, siis võiksin palju põhjalikuma tutvustava teose välja võluda ;)


Tegin hea kauba. Suur tänu! Su raamat oli kenaks seltsiliseks, kui tegin laatsaretis pisipuhkuse.

Väljaarvatud Eesti Maja, millest sain hea ülevaate (olles ise Torontost eemal 10 a). tuletas te käekäik meelde mitu sarnadust mu vanemate pagulasgrupiga. Teatud sarnadusi on väljarändajatel, kuigi teil see nii "absoluutne" pole, kui neil. Pagulased moodustasid omaette unikaalse seltskonna. Põgenejail polnud mingit kontakti kodumaaga, kardin oli sulet. Lahkujad olid peamiselt 20-40, keskmiselt ehk 30 a eaklassis. Pooltel polnud lapsi, kes olid, olid tited. Seega noor seltskond, Sinust praegu nooremad. Moodustasid ainulaadse ühiskonna, kus 33 aastane oli kõige vanem. Polnud ei vanavanemaid, vanemaid, sugulasi, sõpru ega õpetajaid või teisi seltskonna/ühiskonna juhte, kes neist vanemad. Järsku olid ainuautoriteedid, kelle poole pööras kogu ühiskond igas küsimuses. 50 aastat hiljem oli 83 aastane ikka sama ühiskonna vanem liige ja autoriteet ning liider. Huvitav fenomeen.

Sinul, osalt iseloomu, osalt ka töö tõttu on suurem kontakt tolle ühiskonna viimaste ristirüütlitega, kes võitlevad samas vaimus edasi. Enamikul Sinu saatusekaaslastel, kes hilisajal lahkusid Eestist, pole endise väliseesti ühiskonnaga samasugune kontakt. Ka kodumaaga kipub kauguste ja kohapealsete murede tõttu side lõdvenema. Teatud mõttes moodustate ka sellise ühiskonna, kus 20-30 aastane jääb elux ajax vanemaks autoriteediks. Loomulikult mitte nii eranditult, sest, siiski mingi kontakt siinse eesti ühiskonnaga on alles, mingi kontakt kodumaaga ka ja sulate praegusis tingimusis palju kergemalt pärisrahva sekka, muutute osaks sellest ühiskonnast. Aga vähemalt samasugused sugemed on olemas. Huvitav olukord. Palju nägin Su kirjutises seliseid paralleele.

Kriitiline kommentaar oleks, et pealkiri ei kooskõlastunud sisuga. Õigem oleks olnud Minu Toronto, äärmisel juhul Minu Ontario. See pole öeldud negatiivselt, sest ükskõik milline pealkiri ei võta kübetki sisu küljest ära. Sellest ongi ehk raske muidu kui teoreetiliselt aru saada, kuna Sa oled oma aja ja ruumi toodang ja torontotsentristlik ilmavaade on loomulik torontolastele, olgu nad eesti või üldisest ühiskonnast. Üleüldse on Kanada nii suur, et kui sa pole lausa patriootlik seikleja, on raske kogu maast mingit arusaama saada. Mine palu kellelgi tallinnlasel mõnekümne aasta kohalike kogemuste najal kirjutada raamatu, Minu Euroopa! Ega ma ise ka nii tark ei ole, kuid olin just selline ringituuseldaja, nii et mitmed Kanada alad on mulle isiklikult tuttavad, mitmed veel jatkuvate sidemete ja korduvate visiitide kaudu. Eemalolijana torkab see silma. Kuid nagu öeldud, see ei võta sisult tükkigi ära, nii et katki pole midagi. Ega see pole paha raamat, kui kõik mille kallal norida, on pealkiri.

Tänuks ilusa raamatu eest saadan Sulle kevadlilli. Kahju, et sinililled siin ei õitse. Neist tunnen igal kevadel puudust. Ontarios on küll üks Hepatica, kuid mitte sama kui eesti oma--ebatavaline, kasvab sügavas lehtpuu metsas. Õitseb suvel, mitte nüüd, õied tihti lillakad, isegi roosad. Mede saarel pole sedagi. Aga on pähkel, mis ka Eestis peaks olema kaunis sarnane. Teised on kuremarjad. Ei tea, kas see on ikka õige nimi? Sõnastikus oli crowberry antud kuremarjana. Vares või kurg, mis seal vahet? Kasvavad mägedes, ülalpool puuvööndi, too mis pildid lausa harjal alatise tuule käes. Nimi Empetrum. Meil on neid 4 liiki. Pildil neist väikseim, Empetrum eamsii. Isased ja emased lilled õitsevad eraldi taimedel. Tolmutamine toimub tuule kaudu, nii et võivad juba sula ajal hakata õitsema, sest pole vaja putukaid. Näed isaste tolmupaune vartel kõrgemale tuulde sirutatuna, tolmu kübemed juba igale poole laiali pillatud. Teisel taimel ootab punane emane lill. Lillekesed on vaevu 1 mm läbilõikes, nii et pole just hiigla-hiigla suured. Kui natuke tudeerid, näed, et teatud sarnadus pähkli mamsliga, kelle portree eespool. Põhjuseks on, et ka pähkel on tuuletolmutatav. Kui ei pea sooja ilma ja putukaid ootama, on rohkem aega, et jõulupähklad koralikult küpseksid.

Nojah, terve raamatu eest on need väiksed küll, need lillekesed. Kuid arvesta sellega, et neid on ikkagi kolm ja tulid koos loenguga. Seda ka iga päev ei juhtu! Eriti loeng isikult, kes iialgi oma ühiskonnas kõige vanem ja aukartustärtavam pole olnud. Paraku aga olen selle staatuse oma perekonnas saavutanud. Olen nüüd esimene mees vikatimehele vastu minemas. Ega sealt neid palju tagasi tule.
....

Paljud kirjanikud kirjutavad. Punkt. Teised kirjutavad publikule, omaette oskus on kõnelda kaasinimesega. Sina kuulud sinna teise kilda--lugeja on Sul igas lauses silmi ees ja kõneled otse talle. Tegelikult paistab Su lugeja olevat Eestis elav eestlane, kes Sinuga seda reisu ja seiklust pole kaasa teinud ja kellele Sa nüüd räägid, mida oled näinud, mida kogenud, kuidas see Su endistest (ja Su lugeja praegustest) teadmistest erines: jagad, oma avastusi ja tähelpanekuid lugejaga, kellega Sul ühine taust. [Seega olen mina näiteks pealtvaataja, keda ehk rohkem huvitab kuulda, kuidas Sa siin maal sisserändajana hakkama said ja millised muljed Sul sellest olid, kui selle maa "objektiivset" kirjeldust. Teiste sõnadega, kuigi raamat pole kirjutatud otse mulle, pakub ta ka mulle huvi.] Sa kirjeldad parasjagu isiklikke momente, kuid mitte nii intiimselt, et keegi peaks end piilurina (pakuksin välja sõna "vuajöör") tundma.

Nii oleme ilusti ringiga jõudnud sinna, kus oleme täiesti kolleegid. Ka mina kirjeldan isiklikke kogemusi hiljutisest retkest võõrasse keskkonda ja kõnelen otse lugejale, kellega mul varemalt ühine tagapõhi. Kirjeldan talle, mida olen näinud, leidnud, avastnud seal seente maal. Jagan oma kogemuste (kui ka lugemiste) najal näpunäiteid, kuidas temagi saaks selles maailmas orienteeruda, ehk minu nõu tõttu isegi kergemini, kui mina. Ei pea oma raamatut teaduslikuks seene õpperamatuks, pigem isiklikuks reisukirjelduseks, otsekõneks oma enneseeneaegsete ligimestega. Paraku toetub ta vaid põgusal ülevaatel ja vähesil teadmisil, kuid selle tõttu mäletan veel hästi oma seeneignoratidest kaaslaste hingelaadi ja oskan nendega paremini suhelda. Kui on huvitavalt kirjutet, siis ehk pakub huvi ka mõnele kõrvalseisjale, kes kas seentest väga teadlik, või hoopis ei hooligi, vaid on huvitatud muusikast või lilledest. Nagu Sinugi raamat!

Parimat!

a