Ohh... kohe kuidagi ei taha siit ära minna... Olen ilmselt liiga mugavaks muutunud ning selline kahe kodu vahel pendeldamine väsitab. Just see, et mõlemad kohad on justkui kodud ja ei ole ka... Võiks juba kuhugi paikseks jääda ning sealt lühikesi reise mujale maailma teha! Muidugi on Toronto-majas asjad rohkem paigas, siin Eestis on vahel ikka pisut suvilatunne peal. Ja Torontos veedame siiski rohkem aega, sest ega Eestissegi nii tihti ei saa. Teispoolt ookeani reisimine mõjub parasjagu rahakotile; ning tegelikult on lahkumised Eestist aina rohkem vaimselt väsitavad! Ning milleks seda stressi vaja on?! Aga pole midagi! Oma laste heaks on vanemad ennegi endast kõik andnud ja nõnda jääb veel mõneks ajaks meie "päriskoduks" ikka Toronto. Muidugi võiksin ju laste peale vilistada ning ainult enda peale mõelda, kuid kuidagi ei saa... ikkagi oma lapsed ju ja ei taha neile ilmaaegu vaeva tekitada, mis tähendaks oma tuttava kodu ja sõprade ja turvalise kooli mahajätmist.
Uurisin tüdrukutelt, millistest eesti asjadest nad Kanadas kõige rohkem puudust tunneks. Kirke on leidnud enda jaoks ühe maitsva Milka shokolaadi, kuid ma lohutasin, et seda peaks poolakate poes müüdama. Aga tal on ka hea meel, kuidas ta siin omapäi on saanud poes käia (võiks ju Kanadaski, nüüd kus vanus lubab, kuid poed jäävad jalutamisteest ikka päris kaugele). Ta on väga hoolitsev ning uurib alati, mis vaja oleks. Nagu näiteks piima või leiba. Ning ta ei unusta isegi mind ära ja toob mulle "Merekivikesi" :D Olengi neist juba peaaegu isu täis saanud, mis muidugi hea, sest siis on järgmise korrani muretu :) Kirke teiste märkamine üllatas mind hiljuti taas. Olin voodis raamatuga pikali ning peale tuli õige magus uni. Äkitselt tundsin, kuidas keegi laotas mulle õhukese teki peale! Viimati tegi seda minu jaoks küll vist ainult ema, kui ma teismelisena peale kooli kuidagi silmi lahti ei suutnud hoida.
Ja Marile meeldib kali, joogijogurtid ning kohukesed. Erinevad väikesed jäätised meeldivad! Kanadas sellist valikut pole, kuigi samas on palju uhkem valik suurtes karpides müüdavaid maitsejäätiseid. Omaette tuba Eestis annab ka plusspunkte. Toad on siin ilusad avarad, suurte akendega. Meie Toronto maja on üsna väike, kuid meile kõigile ikkagi armas. Mari arvab ka, et ma võiks ikka Eestis autoga sõita ning ei väsi seltamast, et pean end kätte võtma ja käikude vahetamise selgeks saama :)
Küsisin, mille järgi nad igatsema hakkaksid, kui Eestisse elama tuleks. Iseenesestmõistetavalt nimetasid mõlemad oma sõpru ning kooli! Ja kasse ning koera, kuigi ma tuletasin meelde, et need saavad meiega kaasa tulla. Mari arvas ka, et siin räägitakse eesti keelt! Hmm... huvitav tähelepanek :D Ilmselt on ta mures selle üle, kuidas ta end kõige paremini suudab arusaadavaks teha, kui ei saa inglise keeles lobiseda või sõnu vahele lükkida. Ning veelgi ootamatum oli kommentaar, et talle meeldivad Toronto raamatukogud rohkem!
Ja Kanadas olles igatsevad nad oma vanavanemate järele, ja tädi järele ja teiste toredate sõprade järele, kes siin elavad ning keda harva näeb! Minulgi on kahju, et nendega tihedamalt kokku ei saa ning isegi siia tulles, juhtub ikka, et nii mõnegagi jääbki kokku saamata! Eks seda annaks organiseerida, kuid siis vist veedaksingi terve oma puhkuse pidevalt kusagil külas olles või külalisi vastu võttes ja ega muuks aega vist ei jääkski... Samas on mul eriliselt hea meel, et sain juurde toredaid sõpru, keda siiani vaid blogide vahendusel tundsin. Nüüd olen neid oma rõõmuks oma silmaga näinud ning tõdenud, et nad on just nii vahvad nagu blogide kaudu olen neid tundma õppinud!!! Tore oli ka kokkusaamine perega, kus kolm neidu karatega tegelevad, kuigi mitte sama suunaga, mis minu tüdrukud. Kindlasti mõtleme nii pere kui sõprade peale väike igatsuseidu südames!
Ja ega nüüd midagi... laevaga Helsingisse ja sealt lennujaama, kust peale viit tõuseb õhku lennuk Toronto poole. Ning juba paari tunni pärast maandume Torontos! See tähendab, kui ainult kellaaega vaadata :) Tegelikult kestab reis ikka umbes 8 tundi ja 50 minutit ning Eestis näeb enamus inimesi kenasti und, kui Tom meile vastu peab tulema.
Ülemine foto on tehtud Pärnu rannas, kus Mari selle kunstiteosega valmis sai! Alumisel vaid mõned, kellega kokku saime. Kõige armsam kindlasti õetütre pisike tütreke (veri on paksem... :)
Kuidagi väga kiiresti sai see teie siin veedetud aeg otsa. Teist korda ma kahjuks enam teile külla ei jõudnudki ja ka tüdrukutel jäigi seekord kohtumata. Äärmiselt toredad ja seltsivad tüdrukud on teil!
VastaKustutaKui nüüd päris aus olla, siis tegelikult polegi Kristin meie kohtumisest alates rohkem kodus olnud kui vaid ühe päeva. Sest kohe kohe peale Soomest tagasitulekut läks ta sugulaste poole maale ja saabub lõplikult koju alles homme.
Ilusat kojujõudmist teile ja kindlasti kohtume uuesti! :)
Sinnamaani siis küll vaid blogide vahendusel.
Ilusat kojujöudmist!
VastaKustutaMeie seltskond on juba pea nädala taas mägede vahel olnud. Ja mis nendesse hingelistesse ja vaimsetesse vaevadesse puutub, kui Eestist tagasi koju söita - no nöus, mis nöus. See ongi vist edasi-tagasi pendeldamise juures köige ebameeldivam. see mineku ja tagasituleku vönkumine.
Aga seniks head reisi ja blogimiseni :-)
Mina vaidlen vastu, nagu tekiks lastel ajukahjustus sellest, kui nad lapsena yhest riigist teise kolivad.
VastaKustutaMa arvan, et lapsed on palju paindlikumad ja leiavad s6pru hulga kiiremini kui me arvame.
Diplomaatide / 2ritegelaste pered ju kolivad koos lastega! Ja ehk m6ne erandiga on ikka tegu normaalsete inimestega, kellel on paindlik suhtumine kultuuri ja s6pruskondadesse.
Hoopis teine asi on ehk see, et kanada keskkoolide tase on k6rgem kui eesti omadel ja te ise ei taha alateadlikult laste tulevikku p2ris-eestlusega 2ra rikkuda.
kahe kodumaa vahel on kindlasti raske end jagada aga topelt on ka sõpru :)
VastaKustutaRõõmsat koduteed ja järgmise korrani!
Mul oli ka tõesti tore kõigiga kokku saada ning lapsed olid õnnelikud uute tutvuste üle. Samas näen just Maris samasugust pisut lahtirebitud olekut kahe riigi vahel! Tahaks nagu siin ja seal korraga olla.
VastaKustutaLaste ajukahjustust ma nüüd kindlasti ei karda :) Huvitav mõte...
Lihtsalt kõigi ajud ei ole ühtemoodi loodud ning kui ma Mari pärast üldse ei muretseks, mis temast saaks, kui ta erinevate riikide vahel jõlguks ja õpiks, siis kahjuks on Kirkega teine lugu! Ma olen sellest varem natuke juba kirjutanud. Temale mõjuks keskkonna vahetus palju rängemalt ning ma kardan, et summutaks tema eriliselt hoolitseva ning südamliku hinge. Tema puhul magasime ümberkolimise momendi maha sellest hetkest, kui ta koolis hakkas käima... Aga kes seda kõike ette teadis...
Ehh, kunagi ei tea, mis millele hea on. Ega sageli kaine mõtlemisega saagi nii tähtsaid asju otsustada... või siiski pigem ikka kainelt mõeldes :)
VastaKustutaMõnusaid Toronto-aastaid teile sinna! Järgmine kord tulge meile ka külla!
Kena kojujõudmist! Mina olen oma lastega kolinud Soomest Eestisse ja Eestist tagasi Soome. Polnud mingeid probleeme, aga enam ei koliks - suuremad lapsed nii suured juba, et neil siin Soomes nö. oma elu ja omad plaanid. Autojuhtimisega on mul enam-vähem sama probleem, lapsed käivad peale, et peaksin ikka harjutama ja load tolmust puhtaks pühkima ;)
VastaKustutaIlusat kojujõudmist teile!!!
VastaKustutaJa samas tahaks kiita ka Marje suureparast teravat s6nav6ttu ja akki selgitaks, miks see paris-eestlus nii halb siis on?
kiilike, aitäh kutsumast! eks me siis koputa ühel päeval Sinu ukse taga :)
VastaKustutaautojuhiroll Eestis on minu jaoks, jah, olematu, kuigi suures Torontos ei kujuta elu ilma autota eriti ettegi! ainult siin on mul "mänguauto", mille puhul sidur on kenasti välja jäetud ning edasiliikumiseks piisab pidurist ja gaasipedaalist :) siit mätta otsast oskan ikkagi soovitada, et tasub autojuhirooli istuda!
Ma vaidleks vastu kanada keskkoolide taseme asjas, pole ta midagi parem kui eesti oma lihtsalt teistsugune. Olen sellest ka bloginud kunagi. Teatud tüüpidele sobib kanada oma teistele eesti sorti haridussüsteem. Kanada süsteem poputab nõrgemaid aga kipub tugevamaid tagasi hoidma, olelusvõitlus on viidud miinimumini.
VastaKustutaJa isegi nõuk eesti haridus oli täitsa tasemel, selle taha pole küll midagi jäänud. Kui siis vahest vaid paberimajandus, kui ikka kohalikku paberit pole on isegi raske jutule saada, aga kui jutule saad siis edasi on juba lihtne minna.
Sõbrad muidugi tulevad ja lähevad ja need kes jäävad, jäävad vahemaadele ja ajale vaatamata. Eks kolimine ise ole lihtsalt üks tülikas ettevõtmine.
Olen nõus, et Eesti haridus pole sugugi kehvem kui Kanadast saadud (PISA testide põhjal :). Kuid ma pole nõus, et paremaid hoitakse tagasi! Tom on juhtumisi nn eliitkooli kasvandik ning muidugi hoiab sellisest jagamisest kinni. Minule aga meeldib võimalus minna ükskõik millisesse kooli, kust saab oma võimetele vastava hariduse, sest lapsed õpivad sama ainet vähemalt kolmel erineval tasemel (mõnel pool ka neljal, kui lisandub eriliselt sügav süvaõpe). Kui oled ikka oivik, siis sellega arvestatakse ja ei pea kangesti mingeid teste tegema, et eliitkooli sisse saada!
VastaKustutaSiin on meil jah veidi erinevad arusaamised. Minu arust on kanada kool ikka liiga pehme ja õpetab maast madalast käega löömise mentaliteeti. Seda kinnitab eluliselt õpetaja öeldud lause, mida mu laps kodutöid tehes mulle kordas: "Its good enough if you try". Elus ega tööl hiljem pole piisavalt hea kui ainult proovid, pead hakkama saama.
VastaKustutaAga isegi hea õpetaja Laur ütles ju: Proovi vähemalt, kui ei jõua kaks tee üks! vist midagi sarnast :)
VastaKustutaPean nüüd lausa eraldi sõna võtma sellele postitusele jäetud kommentaari peale, mis minu meelest läks väga mööda sellest, mida ma mõtlesin (ilmselt kirjutasin väga segaselt, Eesti külaskäigu lõppemise emotsioonid olid tugevamad). Ma pean tunnistama, et ei saanud hästi aru mõttest päriseestlusega laste tuleviku ärarikkumise kohta... Selline asi pole mul kunagi pähe tulnud, ei teadlikult ega alateadlikult. Kui oleks, siis ma ei nõuaks lastelt eesti keele oskust, murraks nendega ainult kanget inglise keelt ning hoiaks Eestist suure kaarega eemale! Ei kraabiks me veeringuid kokku, et Eestisse koos lastega reisida! Maailmas on nii palju muid põnevaid kohti, mida me pole külastanud, sest Eesti ja eestlus ja Eestis elavad lähedased ja sõbrad on nii olulisel kohal, ning kui reisida, siis ikka Eestisse! Õnneks pole meil kaasaga selles suhtes ka kunagi vastuolu tekkinud, sest taust on ju sama :) Huvitav, kas see, mis me siiani teinud oleme, on hoopis mängueestlus...
VastaKustutaPole mu lastel ka kunagi tekkinud probleeme isegi lühikeste Eestis käikude puhul endale uusi sõpru leida ning vanadega kenasti edasi suhelda! Kaks aastat tagasi Eestis koolis käies, ei kurtnud nad samuti sõprade puudumise üle. Juba esimesel päeval tulid nad uute tuttavatega koju! Kindlasti on suuresti põhjuseks kanadalaste üldine sõbralik olek, mis siin elades viimaks pea kõigile kui nakkus külge hakkab, tee mis tahad :) Ja kui siis mõnikord pisut tagasihoidlike eestlastega kokku saada, kaovad juba paari esimese lausega neil tagasihoidlikel noortel igasugused müürid. Nägin seda eriti hästi seikluspargis, kus Mari ja Kirke väga kiiresti endast eespool või tagapool seiklevate lastega jutusoonele said!
Pole ma ka tüdrukute puhul märganud mingit uhkustavad suhtumist, et meil seal Kanadas on asjad paremad (pigem olen mina selles rohkem süüdi ;) Suure huviga kuulatakse mis ja kuidas. Mari puhul olin väga üllatunud, kuidas ta sugugi ei jooksnud alati minema, kui mul "vanad" külalised olid. Istus aga seal ja kuulas huviga ja esitas veel suurema huviga küsimusi! Ja ta ei välista sugugi, et ta ühel päeval just Eestis ei ela! Isegi Kirke uuris, kui ta õpetajaks saab, kas ta võiks siis õpetada hoopis Eestis!
Ainult Kirke puhul on õpetajaks õppimine Eestis kindlasti palju problemaatilisem, sest tema pisike ajuke on loodud nii, et asjad ei tule sugugi kergesti temani. Ta on nutikas tüdruk, kuid tal on ülesannetega toimetulemiseks palju rohkem aega vaja. Õnneks ollakse aga koolis väga toetavad ning tavakoolis käies saab ta tuge ja abi. Ja kuigi ta vahel võrdleb end Mariga, kellel kõik linnulennul kätte tuleb, siis olen talle alati sisendanud, et kõik on võimalik, ka oma unistuste täitmine (ükskõik, mis see viimaks on :). Eestis aga... kui mõni näiteks mind lohutab, ehk mõne lihtsa ameti ta ikka vähemalt selgeks saab, siis see on justkui neiu mahakandmine. Ja ma pole sellega sugugi nõus!!! Lohutan oma väikest tüdrukut, ja toon võrdluseks Albert Einsteini, kes nutikamatest üks kõige nutikamaid, ning oli samasuguste probleemidega kui minu neiu. Hiljuti abiellunud Rootsi printsess Victoria rääkis avalikult umbes kaheksa aastat tagasi sellest, kuidas teda koolis kiusati, sest teda peeti üheks rumalaks tüdrukuks - aga põhjuseks on lihtsalt düsleksia (õnneks on Kirke kiusamistest prii olnud, mis kindlasti mõjutab otsust, kus koolis käia)! Mul on vahel tunne, Eestis on sellest saanud peaaegu sõimusõna ning põhjuseid otsitakse ei tea kust, alates sellest et lapsevanemad pole küllalt lapsi õpetanud, lapsed kasvavad kakskeelses keskkonnas jne. Lihtsalt kurb on seda lugeda, sest tegelikult pole siiani õieti täpselt suudetud ära öelda, mis õieti põhjuseks on (loe siit natuke). Aju-uuringutes on veel hulgaliselt valgeid laike... kuigi düsleksia koha pealt räägitakse ka pärilikkusest (printsessi isa samuti düsleksik, kuid on hästi riigijuhina hakkama saanud! Kõige tähtsam on aru saada, et nad ei ole lihtsalt rumalad, kuidas muidu seletada maailmakuulsate düsleksikute tegemisi!)
Ei, ma ei karda "päriseestlust", mis tekitab ajukahjustust. Ma ei tee ka Eesti haridust maha. Kindlasti mitte!!! (paneks siia veelgi hüüumärke). Teistes oludes oleks ma oma perega suure tõenäosusega juba tagasi! Kaks aastat tagasi proovikooliminek Eestis oli selle teostamise alguseks. Järgmise aasta jooksul sai mulle selgeks, mis tähendaks just Kirkele gümnaasiumiminek Eestis ja mis Kanadas! Hariduse saab mõlemalt poolt vastuvaidlemata väga hea (PISA tulemuste põhjal), kuid tähelepanu ning usku endasse saab siin kindlasti rohkem. Ning seda usku endasse on just Kirkel väga vaja, et ta siis ükskord saab palju tugevama neiuna "päriseestlusega" silmitsi seista - mida iganes see siis tähendab :D
VastaKustutaMa ei pretendeeri mingile "teadja" tiitlile!!! Need olid ainult mõned minu mõtted, mis ehk kummaliselt ühest servast teise vaarusid ja tegelikult ei seletanud ära mis võiks olla päris- ja mis mängueestlus. Minu jaoks pole selliseid mõisteid olemas!!! Olen lihtsalt üks mures ema, kes tahab oma lapsele parimat ning ei proovi nuputada pseudoküsimusi. Kui oleksime temaga Eestis koolis alustanud, oleksin kindlasti seal leidnud võimalusi teda rohkem aidata, kuigi kes teab, ehk oleksin kinni vanas pedagookikas, mis mõtlematult õpilasi düsgraafikuteks ja düsleksikuteks sõimas, ilma et probleemile süviti oleks lähenenud. Nüüd aga oleks mu neiule kindlasti palju keerulisem alustada täiesti uues keskkonnas. Ja nõnda oleme teinud temale mõeldes meie endi jaoks raske otsuse siin edasi olla. Ma tahaks meile endile lausa aplodeerida, et suudame oma lapsele õpetada eesti keelt ja kultuuri, hoolimata sellest kui palju aega kulub meil teda tavakooli töö juures abistades ja toetades. Siiani on ta hinded keskmise kooliõpilase tasemel ning matemaatikas hiilgab ta lausa eriti heade tulemustega (kindlasti aitab, et tal ei ole düsleksia väga raskel kujul)!
Lühike katkend siit: Most people with dyslexia are of average or above average intelligence, and possess skills that allow them to think outside the box. They often are very creative thinkers and are able to see a variety of possible solutions to a problem. They shine in many areas; but when you ask them to write, they are hindered by their inability to form the letters and spell the words in a normal fashion.
Ma ei otsi õigustust, miks me ühte või teistpidi toimime. Lapsevanemana on meile sisse programmeeritud oma lastele parima andmine. Kindlasti teeme me seda parimat otsides vigu ning valesid otsuseid. Samas tean, kui tähtis on meie tugi ja usk oma lastesse!
P.S. Kui keegi hakkab tegema kommentaare düsleksikutest õpetajate kohta, siis tasub pisut internetis ringi surfata :) Neid on palju rohkem kui võiks arvata!!! Ehk tõstab see eneseusku nendes noortes, kelle unistused palju suuremad, kuid koolist saadud järelkaja üsna negatiivne. Paljud kuulsad düsleksikud on kooli pooleli jätnud, kuid siis teised pika ninaga jätnud (Bell, Einstein, Edison jne).
Marje kommentaar: Mina vaidlen vastu, nagu tekiks lastel ajukahjustus sellest, kui nad lapsena yhest riigist teise kolivad. Ma arvan, et lapsed on palju paindlikumad ja leiavad s6pru hulga kiiremini kui me arvame. Diplomaatide / 2ritegelaste pered ju kolivad koos lastega! Ja ehk m6ne erandiga on ikka tegu normaalsete inimestega, kellel on paindlik suhtumine kultuuri ja s6pruskondadesse. Hoopis teine asi on ehk see, et kanada keskkoolide tase on k6rgem kui eesti omadel ja te ise ei taha alateadlikult laste tulevikku p2ris-eestlusega 2ra rikku