Pean nüüd lausa eraldi sõna võtma kommentaari peale, mis mõne päeva tagusele postitusele jäetud. Ma pean tunnistama, et ei saanud hästi aru mõttest päriseestlusega laste tuleviku ärarikkumise kohta... Kummaline mõte, kas tõesti kõlas see läbi mu kirjutise... Ma ei arva, et olen selle peale tulnud ei teadlikult ega alateadlikult. Kui oleks, siis ma ei nõuaks lastelt eesti keele oskust, murraks nendega ainult kanget inglise keelt ning hoiaks Eestist suure kaarega eemale! Ei kraabiks me veeringuid kokku, et Eestisse koos lastega reisida, loobudes ka võimalusest neljakesi terve perega seal viibida, et lapsed ikka terve suve saaks Eestis olla (oleme Tomiga "vahetustega" seal)! Maailmas on nii palju muid põnevaid kohti, mida me pole külastanud, sest Eesti ja eestlus ja Eestis elavad lähedased ja sõbrad on nii olulisel kohal, ning kui reisida, siis ikka Eestisse! Õnneks pole meil kaasaga selles suhtes ka kunagi vastuolu tekkinud, sest taust on ju sama :) Olen vist pimedusega löödud ning kõik see, mida me siiani teinud oleme võib ehk liigitada hoopis mängueestluse alla?Pole mu lastel ka kunagi tekkinud probleeme isegi lühikeste Eestis käikude puhul endale uusi sõpru leida ning vanadega kenasti edasi suhelda! Kaks aastat tagasi Eestis koolis käies, ei kurtnud nad samuti sõprade puudumise üle. Juba esimesel päeval tulid nad uute tuttavatega koju! Kindlasti on suuresti põhjuseks kanadalaste üldine sõbralik olek, mis siin elades viimaks pea kõigile kui nakkus külge hakkab, tee mis tahad :) Ja kui siis mõnikord pisut tagasihoidlike eestlastega kokku saada, kaovad juba paari esimese lausega neil tagasihoidlikel noortel igasugused müürid. Nägin seda eriti hästi seikluspargis, kus Mari ja Kirke väga kiiresti endast eespool või tagapool seiklevate lastega jutusoonele said!
Pole ma ka tüdrukute puhul märganud mingit uhkustavad suhtumist, et meil seal Kanadas on asjad paremad (pigem olen mina selles rohkem süüdi ;) Suure huviga kuulatakse mis ja kuidas. Mari puhul olin viimati Eestis puhates väga üllatunud, kuidas ta sugugi ei jooksnud alati minema, kui mul vanuse poolest "vanad" külalised majas. Istus aga juures ja kuulas huviga ning esitas veel suurema huviga küsimusi! Ja ta ei välista sugugi, et ta ühel päeval just Eestis ei ela! Isegi Kirke uuris, kui ta õpetajaks saab, kas ta võiks siis õpetada hoopis Eestis! Samas annan aru, et elu teeb oma keerdkäike ning tulevikus ei tarvitse me sugugi samal kontinendilgi elada! Kas see mulle meeldib või mitte, on omaette küsimus, kuid ma ei tohiks kunagi kurta, sest eks meiegi jätsime oma vanemad teise riiki. Oleme ema-isagana neile justkui stardi ellu andnud. Ning edasi peab ikkagi ise toime tulema!
Tahaks ka kõva häälega protestida väite üle ajukahjustuse tekkimise kohta, mis mingil põhjusel minu kirjutisest võis mõnele silma jääda. Ma ei ole mures, et ühest riigist teise kolimine tekitaks ajukahjustust. Vast ainult stressi (ükskõik kui vana olla), kuid noored on päris paindlikud. Ma ei tee ka Eesti haridust maha. Kindlasti mitte!!! (paneks siia veelgi hüüumärke). Teistes oludes oleks ma oma perega suure tõenäosusega juba tagasi! Kaks aastat tagasi lühike proovikooliminek Eestis oli selle teostamise alguseks. Järgmise aasta jooksul sai mulle aga selgeks, mis tähendaks just Kirkele gümnaasium Eestis ja mis Kanadas (olen sellest varem natuke kirjutanud)! Hariduse saab mõlemalt poolt vastuvaidlemata väga hea (PISA tulemuste põhjal), kuid tähelepanu ning usku endasse saab siin kindlasti rohkem (vähemalt praegu, kuigi nii palju kui olen rääkinud õpetajatega ja lapsevanematega Eestis, toimub sealgi liikumine positiivsema poole). Ning seda usku endasse on just Kirkel väga vaja, et ta siis ükskord saab palju tugevama neiuna "päriseestlusega" silmitsi seista - mida iganes see siis tähendab :D
Marje kommentaar: Mina vaidlen vastu, nagu tekiks lastel ajukahjustus sellest, kui nad lapsena yhest riigist teise kolivad. Ma arvan, et lapsed on palju paindlikumad ja leiavad s6pru hulga kiiremini kui me arvame. Diplomaatide / 2ritegelaste pered ju kolivad koos lastega! Ja ehk m6ne erandiga on ikka tegu normaalsete inimestega, kellel on paindlik suhtumine kultuuri ja s6pruskondadesse. Hoopis teine asi on ehk see, et kanada keskkoolide tase on k6rgem kui eesti omadel ja te ise ei taha alateadlikult laste tulevikku p2ris-eestlusega 2ra rikkuda.
Oled selle kommentaari omale ikka päris südamesse võtnud. Minu meelest olete te väga tublilt oma lapsi kasvatanud ja neil on väga hea eesti keel. Ja väga suhtlejad on nad samuti. :)
VastaKustutaKindlasti saaksid nad väga hästi hakkama nii eesti kui ka kanada koolis.
Ära võta seda kommentaari nii südamesse! Mina objektiivse lugejana hoopiski lugesin kommentaarist välja, et "/.../ei taha laste tulevikku "Eestisse kolimisega" ära rikkuda/.../". Ei tundunud üldse terav ega ebasõbralik. Lihtsalt arvamus.
VastaKustutaPäris kindlasti ei peeta teid mängueestlasteks. Narr mõte!
Hehee! Ei ole midagi paremat, kui teravdatud kommentaarid - sest need sunnivad end ja oma tegude p6hjuseid analyysima!
VastaKustutaEne, ma ei m6elnud sulle h6lma hakata ja sinu eestlust m66tma. Ma olen viimane inimene, kes seda teeb! Ka ei tahtnud ma haridust v6rrelda. M6tlesin rohkem Eesti yhiskonda ja selle vastuv6tuv6imet ja mis seal salata, ka Eesti yhiskonna kyynilisust, laste varajast t2iskasvanuks saamist ja k6ike muud, mis Kanadas olemata on. Kanada on siiani selline ninnun2nnumaa, mille nurgad on maha lihvitud. Eesti selle-eest karm(im) olelusv6itlus.
Tegelikult m6tlen ma selle teema puhul rohkem enda peale ka, sest minu lastel on eestlust siin Ottawas veel v2hem kui Torontos. Vean kihla, et ykski eesti kool ei v6taks neid vastugi. Kuid just t2na asusin koolidirektoritele kirju kirjutama, et uurida teoreetiliselt, kas see oleks yldse v6imalik. Mul on tunne, et v2hemalt minu puhul on l2hitulevikus ainuke soodne aken eestlus-kymbluseks, kuni lapsed ei ole veel teismelised.
Ise olen ikka veendunud, et eri kultuurid on ikka toredad ja annavad isiksusele palju juurde. Iseasi on see, et tuleks otsustada, millal on 6ige ajastatus ja kuidas seda t2pselt teha. Ma arvan ka seda, et Kanada ylikoolist ei tule ykski normaalne inimene Eestisse t88le - 6ppelaen on juba nii suur kaelas, et eesti palkadega seda ei saa tagasi maksta. But never say never...
No näete - Eestis on ikka palju parem - siin võib oma koolid kuni doktorantuurini läbi käia ka õppelaenu võtmata, kui ise vähegi õppida oled viitsinud ja tasuta kohale saanud. Pärast ülikooli võib muretult kasvõi Kanadasse töölegi minna, ei laenumuret ega midagi. Nummi riik see Eesti ikka!
VastaKustutaLäksin ilmselt jah pisut turri kommentaarist! Olen alati peale Eestis käiku eriti tundlik kõige suhtes, mis Eestiga seotud, sest parema meelega ei tulekski tagasi oma elu juurde Kanadas. Kuigi proovin endale aru anda, et Eestis olen ma lõpuks puhkusel ja siin on tegelikult mu argipäev. Mul ei ole ju siiani Eestis argipäeva olnud!
VastaKustutaNõus, et Eestis saavad lapsed palju varem täiskasvanuks, olen ka tuttav ühiskonna küünilisusega. Eks olen isegi selle otsa komistanud. Kuid teisalt pean ütlema, et minu meelest lähevad Eestiski asjad lausa suure hooga ülesmäge. Pean jälle nimetama, kui vaimustuses olen noortest, kellel on võimalus olnud muust maailmast osa saada, ükskõik kas läbi interneti või reisides. Minu meelest saab tuleviku Eestist just selline koht, kus kõike parasjagu ning suhtlemine täiesti tasemel. Seekord oli mul vaid ühel korral kogemus, mil keegi Tätte kontserdi ajal trügides midagi mürgist kõrvaltrügijale ütles. Olin lausa ehmunud, sest kuidagi nii kena ja rahulik oli sinnamaani eestlaste hulgas olla.
Oleme Torontos siiski üsna õnnistatud oma eestlusega ja eestlastega, kellega kokkuvõttes kindlasti kõige rohkem suhtleme. See annab hoopis teise aluse laste mõtetele ja tunnetele Eestist. Muidu kaoks see jutt ehk arusaamatuna kuhugi ajusoppidesse. Teismelisena on kindlasti raskem teha põhjapanevaid muudatusi, eriti siin gümnaasiumis. Kui ikka seal õpid ja tahad oma punktid lõpetamiseks kokku koguda, siis ära loodagi mingile poputamisele, kehvasti läinud tööde parandamisele või isegi uuesti tegemisele, kui oled haigena puudunud. Lihtsalt tulemuseks on väiksem protsendihinne ning kõige halvemal juhul kursusest läbikukkumine. Selles suhtes toimub suur hüpe, kui varem lapsi poputatud ongi. Ainult erivajadusi arvestatakse palju paremini, just see mis mind kõige rohkem mõjutas otsustama siia jääda.
Huvitav tähelepanek ülikoolide lõpetajate kohta. Tean päris mitut Toronto eestlast, keda olen ise Eesti Koolis õpetanud ja kes on just peale ülikooli läinud Eestisse! On neidki, kes juba mitu head aastat järjest seal ning ei mõtle sugugi tagasituleku peale, kuigi ilmselt ei välista seda. Kõige „uhkem“ olen oma kasvandiku üle, kes Välisministeeriumis töötab. Hiljuti oli võimalus temaga paar sõna vahetada ja pidin teda väga kiitma, kui väga ta eesti keel kõlab „päris“ eestlase moodi!
Õppelaenude suhtes pean ka muidugi kaasa noogutama, kuigi päris paljud just eestlastest mammad-papad või vanavanemad hoolitsevad oma järeltuleva põlve eest üsna hästi ning toetavad õpinguid, nii et paljud noored on sellepärast laenuvabad. Ja kui mitte, siis teevad tudengid kõrvalt tööd (mul on üks noor eestlasest tuttav, keda on nii tore kuulata, kuidas ta oma rahaasju plaanib, ning uhkelt teatab, et suudab õpperaha kokku koguda ja lõpetab laenudeta). Eestlased on selles suhtes eriti usinad. Eks me isegi proovi oma laste õpingute jaoks raha kõrvale panna, kuigi kes teab, ehk õpivad nad hoopis edasi kusagil Euroopas, nagu Rootsis või Inglismaal või Eestis :) Viimase riigi ülikoolimaksud on välismaalastelegi nii soodsad, et olen kohanud mõnda mitte-eestlast, kes valinud just sellel põhjusel Tartusse õppima mineku!!!
Mind valdavad sarnased emotsioonid iga kord, kui käes Eestist lahkumise päev. Tõsi on, et argipäeva näen suvitades ainult pinnapealselt.Oli päris naljakas, kui mu tollal nii 9-10-aastane tütar arvas, et Eestis on alati päike ja soe ja mõnus! Eestis on head söögid, metsas marjad ja soe meri. Mida muud tahtagi!
VastaKustuta