Pisut ka kutluurselt...

Seekord jõudsin mõnele kontserdilegi, mis linnas toimusid. Hortus Musicus on mind juba tema algusaastatest võlunud ning õnneks ei jäänud kahe silma vahele nende etteaste Kadrioru lossis. Kena oli istuda saalis, kuhu tegelikult palju inimesi ju ei mahtunud. Võis end kujutada lossipreili rolli, kelle ette muusikud astuvad. Ega neid kergelt minema lastud, vaatajate rõõmuks esitati veel mitu lisapala.

Pirita kloostri varemete vahel astus üles Jaan Tätte oma sõpradega. Minu jaoks oli see väike pettumus, sest rahvast oli nii palju, et ma otsustasin siiski selle massi seest end välja vingerdada ning istusin hoopis iidse müüri ääres ning kuulasin seal sees toimuvat. Ma olen kord samas kohas Siiri Sisaski kontserdil olnud, ning siis olid küll pingid sees olemas ja meeleolu mõnus. Rahvast polnud murdu. Ega muud hullu polnud eemalt kuulata, kui et sõnaline osa kadus ära. Lohutan end sellega, et olen Jaan Tättet ja Marko Matveret kuulanud Toronto Eesti Maja kohvikus, kus tekkis samasugune väga lähedane mõnus tunne, et esinetakse justkui ainult sulle. Teisalt meeldis mulle seal müüri pealgi jalgu kõlgutada ja lihtsalt inimesi vaadata! Nii et kui mu pilk ehk mõnda liialt puuris, siis palun väga vabandust :D

Seitsme hääle kontsert Kadrioru lilleaias meelitas mind Noorkuu etteastumisega. Nad on mulle ka juba algusest peale meeldinud, sest minu meelest on eriline oskus ilma muusikalise saateta imeilusasti laulda! Muidugi ei öelnud ma ka ära võimalusest kuulata Uku Suvistet ja Birgit Õigemeelt. Lilleaeda oli seekord pandud istumiseks mõned pingiread, mis aga kiiresti täitusid. Mõtlesin, kas poleks võinud neid pinke pisut rohkem panna jalgteedelegi. Nõnda pisut küll pealtvaatajaid hajutades, kuid ikkagi...

Viimaks jõudsin ka Birgitta festivali esimese päeva etendusele Orpheus ja Eurydike (loe ja vaata pilte siit). Seekord ikkagi kenasti nummerdatud kohtadele ja isegi katuse alla. Huvitav lavastus, kus kasutusel ka tsirkusetrikid, kuigi ma pole kindel, kui palju see tegelikult etendusele kaasa andis. Üks koht meeldis kindlasti, kui tekitati mulje justkui vaataksid ülevalt alla kõndiva naise ja mehe peale. Olime justkui jumala rollis, kes maa peal toimuvat jälgivad. Selle efekti pärast tasus asi ehk ikkagi ära :) Väga meeldis noor poiss-sopran Eldur Harry Põlda. Tõesti kenasti mängitud roll ja kujutan ette, tal on ees suur tulevik! Kuna ma pole enne festivalist osa saanud, siis vaimustusin ka lavast, mille taustaks iidsed Pirita kloostri müürid. Kui veel oleks äikesevälgud läbi aknaavade paistnud, siis oleks efekt veelgi uhkem (loomulikult polnud äikesest jälgegi, ja parem ikkagi :).

Võiks veel ära nimetada Pärnus toimunud Elmari tantsuõhtu etenduse, mille helid Tervise keskusest meie aeda kostsid, kus parasjagu grillimisega tegelesime. Polegi ammu enam Elmari raadiot kuulanud :D