03.08.10

Ei saa mitte vaiki olla (ikka minu raamatust)

"It's unreal!" arvas Mari, kui nägi kõigile vaatamiseks ja ostmiseks poes välja pandud "Minu Kanadat". Siiani vist oli ta jaoks mina ja raamat ja poelett täiesti abstraktne mõiste :) Ja mida mina tundsin? Lihtsalt head meelt, et see seal oli ning lootust, et keegi ikka sinna sisse vahel piilub ja ehk isegi koju kaasa viib :) Kummaline suhe tekib kirjutatud raamatuga. Viimast lihvi andes on sees tunne, justkui oleks vaja seda veel siit ja sealt sopsutada, nagu lapsest hoiaks kinni ning ei taha kuidagi laia maailma saata. Kuni jõuad äratundmiseni, et aeg on tal lasta oma elu elama minna! Ja nüüd ta elabki iseseisvalt minust eemal, saab kokku paljudega, kellega ma kindlasti kunagi ei kohtugi. Ta võib neile meeldida või mitte, ta võib neid välja vihastada või hoopis rõõmustada. Temast võib saada nende sõber või hoopiski külmaks jätta.

Nüüd on ka parasjagu aega mööda läinud, et pean tunnistama, minu kriitikud pole just ülikriitilised olnud :) Tegelikult muretsesin kõige rohkem, mida arvavad need, kes meiega sarnaselt Kanadasse sattunud või siin elanud. Eriti muidugi veel need, kes juba pool sajandit Kanadat koduks peavad. Aga paistab, et ilmaaegu vaevasin pead. Suutsin siis vist diplomaatiliselt erapooletuks jääda ;) Või ollaks lihtsalt diplomaatilised ning oma negatiivseid arvamusi valjusti välja ei hüüta.

Kokkuvõttes on nii mõnigi saatusekaaslane leidnud mu raamatust äratundmist ja võrdlust oma tulekuga Kanadasse. Mõne puhul, kes mind lähemalt tunneb, tuli küll arvamine, et ma poleks pidanud hüppama teemalt teemale vaid ikka ajalises järjestuses oma elust jutustama. Kuid samas pole see just memuaar vaid ka riigi tutvustus läbi isiklike kogemuste. Lisaks veel see eluringi sümboolne jälgimine.

Ning kõige rohkem rõõmustasin vanemate eestlaste puhul, kes tulid mulle lausa isiklikult ütlema, kui palju neile raamat meeldis! Nii mõnigi märkis ära, et neil oli põnev lugeda ühe uuema immigrandist rahvuskaaslase kogemustest. Ega peale sõda, kui mitmeid mälesturaamatuid välja anti, polegi keegi väljarändamise kogemustest õieti kirjutanud. Eriliselt soojendasid aga südant need minu eakaaslased, kes tavaliselt eestikeelsest kirjandusest suure kaarega mööda kõnnivad, ja kes minu raamatu lõpuni lugesid. Vahetevahel küll sõnaraamatut appi võttes või emadele-isadele helistades, et mõnest kohast täpsemalt aru saada! Minu hea kanada-eestlasest sõber, kes ka raamatus figureerib, tunnistas, et talle tõi see lausa kohati pisarad silma, eriti kui eestlusest ja selle hoidmisest juttu.

Nii et mu süda on rahul. Ei tähendagi, kui paljudele olen suutnud toredaid elamusi pakkuda, olgu see üks või tuhat. Igaühe üle on mul hea meel! Annan ka aru, et alati leidub neid, kelle jaoks mu raamat midagi ei pakkunud (tean lugejana väga hästi, kuidas mõne soovitatud raamatu puhul samasugusest vaimustusest ei pakata). Vaevalt on olemas kirjanikku, kes eranditult kõigile meeldiks!

Kindlasti oli aga kõige vahvam ühe kanada-eestlasega tehtud vahetuskaup. Tema sai minu raamatu ja mina tema Newfoundlandi saare seeneteatmiku. 2004. aastal ilmus tema sulest laste jaoks kokku pandud tore lugu seentest - "Sõida seenele!" ja kolm aastat hiljem Newfoundlandi ja Labradori seeneteatmik. Ta otsustas umbes 10 aastat tagasi kolida Ida-Kanadasse väikesele Newfoundlandi saarele, kus saidki kirja pandud raamatud tema ühest lemmikteemast - seentest, kuigi ameti poolest on ta hoopis kirurg (ja on ka orhideedest sisse võetud). Ma pole kindel, kas ta ikka arstina tegutseb, sest on juba korralikus vanaisa staatuses :)

Järgnevalt Andrus Voitki "arvustus" minu raamatu kohta. Huvitav on see, et ta toob üles pealkirja küsimuse, sest mingil hetkel hakkasin samamoodi mõtlema, kuid viimaks jõudsin ikka äratundmisele, et minu Kanada on just selline, Toronto mätta otsast vaadatuna :D Eestis olles sattusin mõni päev tagasi fotole, millel oli Niagara juga ja mu sees tekkis eriline soe tunne, et see on ju nii tuttav ning lähedane, tükike minu Kanadat! Ja kui kunagi jõuan kõik Kanada nurgad läbi käia, siis võiksin palju põhjalikuma tutvustava teose välja võluda ;)


Tegin hea kauba. Suur tänu! Su raamat oli kenaks seltsiliseks, kui tegin laatsaretis pisipuhkuse.

Väljaarvatud Eesti Maja, millest sain hea ülevaate (olles ise Torontost eemal 10 a). tuletas te käekäik meelde mitu sarnadust mu vanemate pagulasgrupiga. Teatud sarnadusi on väljarändajatel, kuigi teil see nii "absoluutne" pole, kui neil. Pagulased moodustasid omaette unikaalse seltskonna. Põgenejail polnud mingit kontakti kodumaaga, kardin oli sulet. Lahkujad olid peamiselt 20-40, keskmiselt ehk 30 a eaklassis. Pooltel polnud lapsi, kes olid, olid tited. Seega noor seltskond, Sinust praegu nooremad. Moodustasid ainulaadse ühiskonna, kus 33 aastane oli kõige vanem. Polnud ei vanavanemaid, vanemaid, sugulasi, sõpru ega õpetajaid või teisi seltskonna/ühiskonna juhte, kes neist vanemad. Järsku olid ainuautoriteedid, kelle poole pööras kogu ühiskond igas küsimuses. 50 aastat hiljem oli 83 aastane ikka sama ühiskonna vanem liige ja autoriteet ning liider. Huvitav fenomeen.

Sinul, osalt iseloomu, osalt ka töö tõttu on suurem kontakt tolle ühiskonna viimaste ristirüütlitega, kes võitlevad samas vaimus edasi. Enamikul Sinu saatusekaaslastel, kes hilisajal lahkusid Eestist, pole endise väliseesti ühiskonnaga samasugune kontakt. Ka kodumaaga kipub kauguste ja kohapealsete murede tõttu side lõdvenema. Teatud mõttes moodustate ka sellise ühiskonna, kus 20-30 aastane jääb elux ajax vanemaks autoriteediks. Loomulikult mitte nii eranditult, sest, siiski mingi kontakt siinse eesti ühiskonnaga on alles, mingi kontakt kodumaaga ka ja sulate praegusis tingimusis palju kergemalt pärisrahva sekka, muutute osaks sellest ühiskonnast. Aga vähemalt samasugused sugemed on olemas. Huvitav olukord. Palju nägin Su kirjutises seliseid paralleele.

Kriitiline kommentaar oleks, et pealkiri ei kooskõlastunud sisuga. Õigem oleks olnud Minu Toronto, äärmisel juhul Minu Ontario. See pole öeldud negatiivselt, sest ükskõik milline pealkiri ei võta kübetki sisu küljest ära. Sellest ongi ehk raske muidu kui teoreetiliselt aru saada, kuna Sa oled oma aja ja ruumi toodang ja torontotsentristlik ilmavaade on loomulik torontolastele, olgu nad eesti või üldisest ühiskonnast. Üleüldse on Kanada nii suur, et kui sa pole lausa patriootlik seikleja, on raske kogu maast mingit arusaama saada. Mine palu kellelgi tallinnlasel mõnekümne aasta kohalike kogemuste najal kirjutada raamatu, Minu Euroopa! Ega ma ise ka nii tark ei ole, kuid olin just selline ringituuseldaja, nii et mitmed Kanada alad on mulle isiklikult tuttavad, mitmed veel jatkuvate sidemete ja korduvate visiitide kaudu. Eemalolijana torkab see silma. Kuid nagu öeldud, see ei võta sisult tükkigi ära, nii et katki pole midagi. Ega see pole paha raamat, kui kõik mille kallal norida, on pealkiri.

Tänuks ilusa raamatu eest saadan Sulle kevadlilli. Kahju, et sinililled siin ei õitse. Neist tunnen igal kevadel puudust. Ontarios on küll üks Hepatica, kuid mitte sama kui eesti oma--ebatavaline, kasvab sügavas lehtpuu metsas. Õitseb suvel, mitte nüüd, õied tihti lillakad, isegi roosad. Mede saarel pole sedagi. Aga on pähkel, mis ka Eestis peaks olema kaunis sarnane. Teised on kuremarjad. Ei tea, kas see on ikka õige nimi? Sõnastikus oli crowberry antud kuremarjana. Vares või kurg, mis seal vahet? Kasvavad mägedes, ülalpool puuvööndi, too mis pildid lausa harjal alatise tuule käes. Nimi Empetrum. Meil on neid 4 liiki. Pildil neist väikseim, Empetrum eamsii. Isased ja emased lilled õitsevad eraldi taimedel. Tolmutamine toimub tuule kaudu, nii et võivad juba sula ajal hakata õitsema, sest pole vaja putukaid. Näed isaste tolmupaune vartel kõrgemale tuulde sirutatuna, tolmu kübemed juba igale poole laiali pillatud. Teisel taimel ootab punane emane lill. Lillekesed on vaevu 1 mm läbilõikes, nii et pole just hiigla-hiigla suured. Kui natuke tudeerid, näed, et teatud sarnadus pähkli mamsliga, kelle portree eespool. Põhjuseks on, et ka pähkel on tuuletolmutatav. Kui ei pea sooja ilma ja putukaid ootama, on rohkem aega, et jõulupähklad koralikult küpseksid.

Nojah, terve raamatu eest on need väiksed küll, need lillekesed. Kuid arvesta sellega, et neid on ikkagi kolm ja tulid koos loenguga. Seda ka iga päev ei juhtu! Eriti loeng isikult, kes iialgi oma ühiskonnas kõige vanem ja aukartustärtavam pole olnud. Paraku aga olen selle staatuse oma perekonnas saavutanud. Olen nüüd esimene mees vikatimehele vastu minemas. Ega sealt neid palju tagasi tule.
....

Paljud kirjanikud kirjutavad. Punkt. Teised kirjutavad publikule, omaette oskus on kõnelda kaasinimesega. Sina kuulud sinna teise kilda--lugeja on Sul igas lauses silmi ees ja kõneled otse talle. Tegelikult paistab Su lugeja olevat Eestis elav eestlane, kes Sinuga seda reisu ja seiklust pole kaasa teinud ja kellele Sa nüüd räägid, mida oled näinud, mida kogenud, kuidas see Su endistest (ja Su lugeja praegustest) teadmistest erines: jagad, oma avastusi ja tähelpanekuid lugejaga, kellega Sul ühine taust. [Seega olen mina näiteks pealtvaataja, keda ehk rohkem huvitab kuulda, kuidas Sa siin maal sisserändajana hakkama said ja millised muljed Sul sellest olid, kui selle maa "objektiivset" kirjeldust. Teiste sõnadega, kuigi raamat pole kirjutatud otse mulle, pakub ta ka mulle huvi.] Sa kirjeldad parasjagu isiklikke momente, kuid mitte nii intiimselt, et keegi peaks end piilurina (pakuksin välja sõna "vuajöör") tundma.

Nii oleme ilusti ringiga jõudnud sinna, kus oleme täiesti kolleegid. Ka mina kirjeldan isiklikke kogemusi hiljutisest retkest võõrasse keskkonda ja kõnelen otse lugejale, kellega mul varemalt ühine tagapõhi. Kirjeldan talle, mida olen näinud, leidnud, avastnud seal seente maal. Jagan oma kogemuste (kui ka lugemiste) najal näpunäiteid, kuidas temagi saaks selles maailmas orienteeruda, ehk minu nõu tõttu isegi kergemini, kui mina. Ei pea oma raamatut teaduslikuks seene õpperamatuks, pigem isiklikuks reisukirjelduseks, otsekõneks oma enneseeneaegsete ligimestega. Paraku toetub ta vaid põgusal ülevaatel ja vähesil teadmisil, kuid selle tõttu mäletan veel hästi oma seeneignoratidest kaaslaste hingelaadi ja oskan nendega paremini suhelda. Kui on huvitavalt kirjutet, siis ehk pakub huvi ka mõnele kõrvalseisjale, kes kas seentest väga teadlik, või hoopis ei hooligi, vaid on huvitatud muusikast või lilledest. Nagu Sinugi raamat!


Parimat!

a

2 kommentaari:

  1. Pärnu Port Arturi Apollo raamatupood jäi minu minnes ühe "kanada" vörra tühjemaks ;-)
    Natuke juba sirvisin ja tundsin taas toda suurt ja aukartustäratavat tunnet, et keegi on suutnud terve raamatu otsast lõpuni valmis kirjutada. Mulle endale meeldib kohe väga kirjutada ja eks mönikord hiilivad sellised suuremad mötted kah tasakesi ligi, aga ma kardan,et mus jääb vajaka kannatust ja sihikindlust.
    Igatahes oootan pönevusega hetke, mil sinu ridadesse süüvin.
    Aga seniks kaunist puhkuse jätku ja blogimiseni!

    VastaKustuta
  2. Yhes olen a-ga yht meelt, nimelt pealkirja osas. :-)

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.