Uus nädal

Vihmane ja pisut udune ilm paneb juba sügise peale mõtlema! Pirnipuu alune on tihedalt täis mahapudenenud vilju, pesukarud maiustavad valmivate viinamarjade kallal, nii et maa rohelise lehtla all tühjaks imetud viinamarjakestadest justkui vaibaga kaetud. Eelmine aasta tegin viinamarjadest mahla, kuid pidin laenatud mahlaauruti tagasi andma. Kaalun praegu päris oma ostmise üle, sellise mis pole alumiiniumist vaid paremast materjalist (roostevaba terasest). Hiilisin Mehu-Liisa aurutit, kuigi hind ehmatas pisut ära. Tegin siis hoopis pirnidest toormahla, mis mulle väga meeldib. Kirke arvas siiski, et pirnid on niisamagi head, eriti kui need valmis on lõigatud ja mõnus suhu toppida :)

On selline pisut unine ja kurb tunne, sest pool peret on kodust eemal. Tom ja Mari ärkasid hommikul vara, et Killarneysse jõuda. Neid ootab ees 100 km matk Kanada metsikus looduses. Mitte just siiski läbipääsmatutes metsades, vaid ikka matkarajal, kus küll teise inimese nägemine väikse tõenäosusega on. Mobiillevi puudub ja kui midagi juhtub, siis pead vaatama, kuidas kiiresti metsast välja pääseda, et abi saada. Minul pole enam ühtegi puhkusepäeva järel, nii et saan ainult unistada metsa minekust. Ja Kirke jäi mulle seekord seltsi, sest Tomil oli plaan matk palju kiiremini läbi teha, kui soovitatud on. Kirke võib sellisele tambile siiski alla jääda, mis sest et ta muidu väga tubli on. Nii et hoiame siin neile pöialt, et kõik hästi läheb ning käime Kirkega oma pisikestel "matkadel" Kokoga jalutades.