19.08.10

Raamaturiiul

Oskar Luts "Mälestused"

Ühel kenal
suvisel päeval astus Toronto Eesti Ühispanka sisse shokolaadivärvi noor naine kräsus juuksed üle pea sirgeks kammitud ning hobusesabasse sikutatud. Olen juba aastaid teda näinud oma vanaema ja tädi pangaasju ajamas, kuigi ta sõnagi eesti keelt ei mõista. Nüüd oli ta väga mures, et tädi siit ilmast lahkunud ning mõned eestikeelsed raamatud on jäänud järele, mida ei raatsi niisama ära visata. Soovitasime arhiivi ja Tartu College'it, kuid ta oli üsna nõutu näoga ning me arvasime, eks võime siis panga raamatukokku vastu võtta. Lauale ilmusid mitmed tuntud autorite teosed, millest tõstsin endale lugemiseks paar Oskar Lutsu mälestusteraamatut ja ühe rootiskeelse armastusromaani.

Ma olen küll Lutsu enamus lugusid läbi lugenud, kuid mälestused on kuidagi kõrvale jäänud. Alustasin Torontos lugemist ning arvasin, küll saan Eestis need raamatukogust kätte. Kodus aga avastasin riiulilt just selle, mis pooleli jäi. Kui aga hakkasin edasi uurima, siis tuli välja, et neid lugusid on palju rohkem. Pidin Tallinna raamatukogude lugejakaardigi endale muretsema, et teisigi kätte saada, sest olin põnevust täis, mida Luts oma elust veel kirjutas. (Siia veel üks huvitav link, milles Oskar Luts loeb ise "Kevadet".)

Lutsul on eriliselt armas ja mõnus kirjutamisviis (mis kindlasti kellelegi üllatuseks pole, kuid üle tüki aja jälle tema kirjutisi lugedes, tunnetan seda eriliselt selgelt). Ei proovi ta oma sõnu ilustada või uhkete pärgadega kaunistada (nagu mina nüüd :) Jutt voolab ladusalt ning toob lugeja kõigepealt väikese Andrese lapsepõlve Alamusele kingsepast isa majja, sealt edasi Tartu kooli, tööle Kivisilla apteeki, sõjateenistusse Peterburi haiglasse apteekri abiliseks ning hiljem samasse linna apteeki tööle, kuni tee viib tagasi Tartusse, et proviisoripaberid ülikoolist kätte saada. Mingil hetkel hakkab noormees ka kirjutama ning tükk aega rändab "Kevade" käsikiri temaga kaasas. Isegi sõjaväes on see lauasahtlis, kuid äratab ülemustes kahtlust, äkki peab soldat mingit riigivastast plaani! See lastakse kahel eesti noormehel siis ära tõlkida, ning muidugi ei leita loost peale toredate koolipõlvetempude ühtegi kurja salakavatsust.

Eriliselt läks mulle südamesse, kui ta kirjutas oma vanaemast, kes poisile lugematul hulgal muinasjutte ja muid lugusid vestis, ning kelle rahulik oleks kustumatu naeratusega andis lapselapsele tuge ja julgust. Kasvades ise üles ilma et ma oleks oma vanaemasid-vanaisasid näinud, lähevad sellised asjad mulle muidugi eriliselt südamesse.

Sain raamatukogust kätte 60ndatel avaldatud mälestused, kus järelsõnas on märgitud, et viimased lood pole eriti hästi kirjutatud, on palju kordamist jne. Ning loomulikult ei tasu neid avaldad! Mina muidugi mõtlesin kohe... hmmm... kirjutab I maailmasõjast, teenides Vene armees... mis seal siis nii paha on. Ja siis kohe tekkis kahtlus, kindlasti ei tahtnud nõukogude võim neid lugusid rahva ette tuua. Sellele sain kinnitust Wikipedia kaudu leitud Aivar Kulli artiklist. Muidugi me teadsime, et nõukaaja teosed vaadati korralikult läbi, et truu ja tubli nõukogude inimene kuidagi mingitest vääratest ideedest ei saaks mõjutatud. Nii on ka enamus vene ajal välja antud lugudest korraliku suurpuhastuse läbi teinud. Oleks kena lugeda kõike nii nagu need olid, ka mälestusi (esimesed 8 mini poolt loetud lugu olid 60datel välja antud), kuid samas ei ole ma kirjanduteadlane, kes ajab näpuga järge, mis oli nii või teisiti. Sellised suurpuhastused ei saanud ära võtta autori olemust ja meelelaadi, mis minusugusele tavalugejale mõnusat meelelahutust pakub. Kahjuks ei jõudnudki ma nii kauguele, et mälestustega lõpule jõuda. Avastasin raamatukogust pisut kaasaegsemaid mälestuskirju ning veetsin aega hoopis nende seltsis :) Järgmine kord ehk!

1 kommentaar:

  1. Anonüümne23/8/10 16:10

    Lutsu "Kevade" koolitembud tuletasid mulle meelde oma kolleegi kogemuse vahetusõpetajana USAs. Ta võttis kaasa "Kevade" DVD, et ameerika lastele veidi eesti filmiklassikat tutvustada. Et kõik oleks igatpidi kasvatuslikult korrektne vaatas antud ameerika kooli direktor isiklikult selle filmi läbi ja otsus oli - seda ei või lastele näidata. (Tegu oli Middle school'iga). Põhjuseks ... ei mitte see koht, kus Lible köstri teenijat Liisat kiusab (ahistamine?)vaid Julk-Jüri isiklikult. Nimelt see stseen filmist, kus Julk-Jüri on Tootsi laua alt kätte saanud ning talle "õpetust" andma läheb, ei olevat mitte sobilik õpilaste silmadele. Aga Oskar Luts ise on väga mõnus kirjanik. Peale ülikooli, kus meil tuli sadade (või isegi tuhandete) lehekülgede kaupa lugeda nii vene kui inlgise kui ameerika (kohustuslikku) kirjandust, lugesin ma järgnevad paar aastat mõnuga ainult eesti autoreid. luts on sellest ajast just oma mõnusa jutustamisoskusega meelde jäänud. (Mäletan, et ka Raimond Kaugver oli hästiloetav) -K-

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.