18.08.10

Tagasi

Reis Torontosse läks päris libedalt, libedamalt kui ma oskasin oodata ja arvata. Seekord olid meil lennupiletid ainult Helsingini ja Helsingist, mis tähendas laevareisi tagasiteelgi (päris kurb oli Tallinna siluetti kaugenemas näha, lennukiga minnes on asi kuidagi valutum). Uurisin, kuidas täpselt sadamast Vantaasse saada. Kaalusin taksosõitu või jalutuskäiku raudteejaama, kust edasi bussi peale minna. Või hoopis mugavalt taksosse istumist ning rahakulutamist, mis tegelikult polekski nii hull olnud, kui arvestada, et lennupiletid jäid ju ostmata (kuigi põhjuseks oli pigem pikk ooteaeg lennujaamas, lendusid on hulga vähemaks vist jäänud).

Aga kogu planeerimine ja otsuste tegemine jooksis tühja :) Minu soomlasest sõbranna, kellega olime sel suvel seikluspargis kokku saanud, emailis mulle, et tal on pärastlõuna vaba ning millal me täpselt sadamasse jõuame! Oligi lahendus hoopis lähemal, kui oskasin arvata! Ning muidugi pidin tõdema, kui vahva, et mul nii sõbralikke ja abivalmis sõpru on! Aitäh!!! Eriti tore, et saime veel korraks tema juures maha istuda ning pisut juttu vesta. Omamoodi naljakas on see, kuidas me mõlemad olime sunnitud inglise keeles rääkima, sest lapsed ei saa ju sõnagi soome keelest aru!

Lend oli lühem, kui pileti peale trükitud! Natuke üle 8 tunni, tuuled olid meie poolt. Midagi erilist ei juhtunud, ainult Kirke tundis millegipärast end päris kehvasti. Selle halva enesetundega pidime veel seisma pikas tollisabas. Oskasime minu meelest valida just selle järjekorra, mis kõige aeglasemalt venis. Kui viimaks meie kord ette astuda tuli, oli tervesse ruumi päris vähe rahvast järele jäänud. Õnneks siiski saime kiiresti läbi. Ainult Mari ei osanud kohe õieti lahke tolliametniku küsimusele vastata, kui vana ta on! Eks võtab harjumist, kui sünnipäev just mööda läinud. Viimaks pääsesime siiski väsinult ja tüdinult oma kohvrite juurde. Kiire kõne Tomile, kes juba jõudis kahtlema hakata, kas äkki me ei otsustanud hoopis Eestisse jääda, ning varsti olime teel kodu poole. Kaasas veel üks noor Eesti neiu, kelle pärast Tartu College'isse viisime.

Koko oli kodus täielikus pöördes ning näitas edukalt oma keerutamisoskusi. Saada või "Tantsi, kui oskad" saatesse :) Meie proovisime siis kivistunud nägusi teha ja kui kiisud ning issi läbi kallistatud, siis kallistasime igaks juhuks veel omavahel, et anda kutsale maharahunemiseks aega. Alles siis oli tema kord! Kutsudeteadlased arvavad, et nõnda on kõige parem näidata, kes majas peremees :). Ega see kerge ole, kui sees põksub kange soov kohe-kohe maja lemmiku juurde tormata!

Minu esimene tööpäev läks ime-ime, ilma suure haigutamiseta! Kuigi lõpuks tegin tööd nagu robot. Vaatame, kuidas homme läheb. Loodetavast saan ajavahest kiiresti üle!!!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.