Mähel

Proovisin esimest korda koroonat mängida!!! Vahepeal läks isegi päris hästi, kuid loomulikult ei saanud ma noore õepoja vastu :(. Meil on Torontoski taoline laud olemas, kuigi sellisest alast paljud vaevalt kuulnud on. Saime selle ühe vanema eestlase käest. Nüüd, kus sain maitse suhu ja kuna lubadus järgmine kord õepoega lüüa, antud, siis pean hakkama sellega usinamalt tegelema!!! Ongi veel üks hea võimalus perega koos aega veeta!


Tom teeb Torontos usinalt koristustööd garaazhis! Ma loodan, et see näeb sama kena välja nagu see õemehe majas nähtu :))) - unistada ehk võib...

Metsakalmistul

Käisime õe ja lastega Metsakalmistul, kus urnimüüris on leidnud oma puhkepaiga meie isa. Ma ei osanud oodata, et see nii kaunis nende pikkade männipuude vahel välja näeb. Kena ja rahulik on kalmistutel, eriti Eestis, kus need enamasti metsade vahel asuvad.



Mulle endale meeldiks puhata samamoodi, kuigi ei soovi, et mu hauaplats on märgistatud. Tahaks saada üheks loodusega, kus mu tuhk on laiali raputatud, andes toitu kasvavatele taimedele. Lastelegi olen surma küsimuste üleskerkimisel seletanud, kuidas ma elan edasi lillekeses, mis kevadel oma õiepungad avab või väikeses õrnas puuistikus, millest ühel päevas suur mürakas kasvab... ja muidugi olen ma alati nende südames, just nii palju, kui nad mind seal hoida oskavad...

Haapsalu

Kui nüüd kõik ausalt üles tunnistada, siis tegelikult käisime Haapsalus Tomiga just enne ta ärasõitu Valge Daami etenduse päeval. See ei tähenda, et me just nii kauaks sinna jäime (sama õhtu peale olime pigistanud veel kaks kohtumist oma sõpradega), kuid nägime ära uhked ettevalmistused daami külastuseks ning nautisime niisama toredat päeva selles väikeses linnakeses.


Kuursaali juures toimus terve päeva jooksul esinemisi, millest meiegi pisut osa saime.

Linnatänavad olid kaupmeeste päralt.

Jalutasime toidukohti valides ringi ja kuna mingit aimu polnud, milline neist kõige parem on, siis otsustasime hoopis väliköögis pakutavate toitude kasuks (Rannarootsi grill-liha). Eriti kui samas elav muusika meid lõbustamas oli! Lihtne, aga mõnus toit!

Kena ranna-äärne maja pani lausa mõtlema,
kas ei peaks siia endale pesa soetama :)

Kokkuvõttes oli meil imekena päev kahekesi, sest lapsed ei hoolinud eriti kaasatulemisest. Ega seda tihti juhtu, kus omapäi saame ringi liikuda :). Tagasisõidul sai kiiresti oma kursuseõe juurest läbi hüpatagi, kellel vanem laps suur-suur ja noorem vaevalt kahene! Imetlen neid, kellel veel jõudu "uuele ringile" minna!

Raekoda

Raekoja uksed olid augustis kõigil korrustel külastajatele avatud! Loomulikult ei saanud me seda võimalust mitte kasutamata jätta! Ei juhtu ju iga päev, et me Eestist toimuvast osa saame :).


Uksed olid lahti isegi "aaretekirstu" tuppa, kuigi enamus raha seal sees olid erinevate maade mündid. Juhuslikult oli mul kaasas mõned kanada mündid ning nii täienes kirst ühe loonie ja toonie'ga.


Isegi vanal ajal sai märg kivi kuidagi ära märgistatud. Tellised kokku kukkunud korstnast on välja pandud pööningukorrusele.


Ei tea, kas pääsebki Raekoja tornist välja, vähemalt minu muu pere proovis mind pisut hirmutada! Ja teisel pildil on siis kaks Toomast!

Laste rõõmud

Mõned pildid isaga veedetud ajast.
Tore suvine Pärnu oma kena rannaga...

... ja vahva veekeskusega!

Rabas marju korjamas.

Olümpiakangelased

Selline uhke lava oli valmis pandud Raekoja platsile meie kulla- ja hõbedavõitjate austamiseks! Kahjuks ei suutnud ma oma peret veenda veel mõned tunnid linnas veeta peale katakombide külastust, kuni nii tähtsad mehed kohale ilmuvad. Klõpsasin siis pildi ettevalmistustest (üks noorhärra lasi lausa laulu lahti, kui käis mikrite kontroll - oli tore küll) ning jälgisin ülekannet telerist. Lohutasin, et poleks kindlasti nii lähedal lavale olnud, kui ma kodus ekraanilt neid nägin.

Bastionide käigud

Kiek in de Kök ja "salakäigud" olid meie tänase päeva sihiks! Pean tunnistama, et kuigi olen Tallinna vanalinna risti-põiki läbi kolanud, polnud mul nendest käikudest aimugi. Nüüd siis võtsime tüdrukutega selle avastusretke õe ja ta tütrepojaga ette. Ekskursioon toimub giidi saatel ning aeg tuleb selleks kinni panna! Pikemalt on nendest ajaloolistest tunnelitest kirjutatud Linnamuuseumi leheküljel (ülemine link). Ainult niipalju, et nõuka ajal oli need valmis varjenditena kasutamiseks.

Meil vedas, et kokku oli meid ainult kaheksa inimest, kes allolevast uksest Lindamäel maasügavustesse lasti :)

Võtsin mõened pildid tunnelitest. Ühel hetkel jäi Kirke minuga pisut maha oma kingapaela siduma, kui tuli kadus ja me mattusime täielikku pimedusse. Tekkis küll pisut kõhe tunne ning mõtlesin juba just kuuldud vaimulugudest :). Nägime oma käigul sealseid põliselanikke - ämblikke, kuid teised elukad - nahkhiired - end näole ei andnud, muidugi minu laste suureks kurvastuseks!

Osa tunnelitest on vee all ning nüüd oleneb juba linnapeadest, kas nad raatsivad küllalt palju raha eraldada, et needki taastada! Meie giid soovitas kindlasti järgmisel aastalgi läbi astuda, kuna lisaks sellele on muudki taastustööd käigus!

Ja veel üks pilt treppidelt.

Kirjavahetusest alanud sõprus

Suur aitäh minu soomlannast sõbrannale selle imeilusa iittala tassi eest, millest ma nüüd usinalt teed jooma hakkan! (iittala firma on isegi Kanadas väga hinnas!)

Minu sõprus temaga hakkas ammu-ammu kirjavahetusega juba koolilapsena. Siis olin palju usinam ja tublim, sest kirjad said kirjutatud soome keeles. Nüüd saan ikka kõigest aru, kuid aktiivne kõnekeel on peaaegu kadunud, raske on kiiresti õiget sõna huultele meelitada (kuigi Toronto lennujaamas ühe soome prouaga rääkides, arvas ta, et mu soome keelest pole aru saadagi, et ma soomlane pole - naljakoht, mõne lausega ehk suudan mõne ära petta). Nii me siis jutustleme, mina enamasti inglise keeles ja tema soome keeles, kuigi minu inglise keel surub temalegi seda peale :). Ega kirjasidki enam pole, kaasaegsel ajal on see asendunud e-postiga, mis küll kiire elu puhul väga tihe ole. Aga sõprus on jäänud...

Olen paar korda temaga Soomes kokku saanud, kui Eesti poole lendame ja Soomes vahepeatuse teeme. Seekord ei olnud selleks võimalust, kuid ta tuli pühapäeva õhtul mõneks tunniks mind vaatama. Tema poolt oli see minu meelest nii meeletult kena tegu! Samas kummaline, kuidas Tallinna ja Helsingi vahe on peaaegu olematuks muutunud! Ja aitäh õele, et ta mind sadamasse sõidutas ning sõbranna õigeks ajaks laevale viis!

Mul oli kunagi teisigi kirjasõpru, kes kahjuks siiski kuidagi silmapiirilt kadunud. Üks neiu Riiast, kelle pool sai käidud ja kes minugi juures Tallinnas oli. Kui Kanadasse kolisime, kolis tema pealinnast maale ning kontakti enam pole olnud. Üks noormees Dresdenist, kellest viimati teadsin, et ta on Jaapanis oma perega ja neiu Bakuust, kellega vast keskkooli lõpuni kirju vahetasin. Need olid ajad, kui paber ja pliiats ja kirjakirjutamine veel "moes" olid .

Mulle meeldis kirjutada. Olin usin ja saatsin isegi pika kirja õele spordilaagrisse ja kuna tema sugugi eriline oma mõtete jagaja ole, siis kirjutasin talle hästi mitu küsimust, et tal oleks lihtne midagi paberile panna. Sain talt isegi vastuse! Seal oli punktide kaupa vastused: 1.Jah, 2.Ei, 3.Võib-olla, 4.Ei tea jne. Lõpumärkusena oli igaks juhuks pandud küsimused kirja, kui need mul juhtumis meelest läinud olid.

Kardirajal

Lapsed hakkasid juba siis, kui esimest korda isaga Saurix kardikeskuses sai käidud, uuesti sinnaminekut nuruma. Ja nii pidin minagi nad sinna viima, küll oma kena naabri abil, kelle poisid asjast samuti väga sisse võetud on. Tore võimalus noortel justkui autorooli istuda! Imestasin, kuidas peale esimest kaheksat minutit nad kõik päris väsinud olid, siis tuli meelde, et roolil puudub võimendus - pole see sugugi lihtsalt naljategemine! Väike puhkepaus tehtud ning uuele pikemale ringile!


Sõitjad saavad selga reklaamidega kombinesoonid, pähe kiivri ja kindad kätte!

Selline näeb välja siserada.


Siin need kõik meie sõitjad on.
Kiivrite alt pole sugugi kerge aru saada, kes just kes on :)

Toidust Eestis

Puhkusel olles ei taha ma muidugi liiga palju aega toidutegemise peale kulutada. Samas on Eestis nii palju häid valmistooteid, mille kohta küll lugesin, et liigne tarbimine pole sugugi hea. Aga ehk see meie lühike siinolemine ei mõju meile halvasti. Kirke on õppinud ise muna praadima ja Mari valmistab vahel pannkooke!


Mina olen õnnelik praetud pelmeenide, Merevaigu ja juustuvorsti üle ning maiustan Merekivikeste ja sefiiri kallal :). Merekivikestega on mul eriline suhe, sest ema tõi neid meile lastena tihtipeale poest kaasa. Tol ajal olid pakid väiksemad ja ega ta meile neid niisama kätte andnud. Need kukkusid alati mingi imetrikiga laest alla :). Proovisime alati küll tähelepanelikult asja jälgida, kui nipile pihta ei saanud!

Muidugi ei anna eesti küpsetisi Toronto omadega võrrelda, kuid ma püüan siiski piiri pidada :). Ja kõik need erinevad imemaitsvad kalatoidud! Ja leib, eriti koorikleib on minu lemmik! Lastel pole minu mälestustest aimugi ning proovitakse leida midagi, mis on neile tuttavam. Õnneks nad siiski nälga ei jää :)!

KUMU

Viimaks jõudsin uude kunstimuuseumi... Lapsed loomulikult kaasas polnud, sest hetkel on sõna "muuseum" omandanud tondi-sõna tähenduse. Pean kuidagi teises formaadis võimalikku muuseumikülastust esitama... Õnneks on nad küllalt suured, et omapäi hakkama saada või siis naabripoistega mängima jääda.


Eriliselt meeldis mulle vanem kunst ning alloleval pildil kujutatud nurgatuba, kus hulgaliselt büste välja pandud (nende seas ka mõned ajaloost tuntud isikud, kelle nime sugugi hea meelega suhu ei taha võtta, kuigi see ei tähenda, et ma nii radikaalen oleks ning ajaloo, mis ei meeldi, enda jaoks kustutan...). Põnevaks tegi juba eemalt kostev jutuvada, mis ruumis hästi tugevaks läks, nagu räägiksid kõik need kujud samal ajal. Ühe naise näo juures kuulsin lausa selgelt tema kõnet, kui pisut lähemale kummardasin. Tõeliselt põnev!!! Pidin lausa korraks maha istuma, et seda kõike endasse imada.


Olime muuseumis koos ema ja õega, kellest salaja paar pilti võtsin, kui nad kunsti nautisid. Tore on see, et lift olemas ning isegi kerged toolid, mis võib kaasa võtta, kui jalad väsivad või soov pikemalt mõne maaliga tutvuda.

Nõmme seikluspark

Selle toreda koha avastasime paar aastat tagasi. Kuna meie juurest jõuab sinna lausa jalutades või veel mugavamalt rattaga, siis loomulikult ei saa me mitte eemale jääda. Lapsed käisid isegi soojemate ilmadega isaga basseinis ujumas!

Kirke on õnnelik, sest pikkust just napilt üle 140 cm, mis lubab tal kõik viis rada läbida. Viimane kord vaatas ta kadedalt Mari, kes ka raskemad rajad vallutas.


Mari tunneb end lausa nagu vana kala sellel rajal. Tal on väga palju jõudu kätes, mis aitas tugevalt kaasa kaks aastat tagasi, kui vihma hakkas sadama ning kõik väga libedaks muutus. Ta lausa aitas üht hädalist noormeest, kes temast vast viis aastat vanem oli. Minul jääb üle ainult imetleda (ja kadestada) tema sihikindlust.

Seekord oli kaasas ka kuuene noorhärra, kellele ma juhtumisi vanatädiks olen! Tema jaoks oli see esimene kord. Muidugi oli kõik põnev ja huvitav, kuigi pisut raskusi oli enda kinnitamisega nööride külge. Õnneks võtsid tema abistamise üle kena noor neiu ja noormees, kes ka teisi põngerjaid hea meelega aitasid. Mul oli tõeliselt hea meel seda näha.

Minu kogemused rajatöötajatest on samuti väga positiivsed. Nad on hästi sõbralikud ning abivalmid! Teisalt ehmatas mind ühe naise kuri hääl, kui ta kamandas lapsi asju õieti ja kiiremini tegema... Miks peab kõik nii perfektne olema ning kärmesti käima! Nad on lapsed, kellel on lõbus, miks peaks seda neilt ära võtma! Või kas me tõesti ei võiks rohkem julgustavamad olla ning mitte liiga nõudlikud!!!

Mõned pildid toredatest hüpetest ühelt platformilt teisele: