Suur aitäh minu soomlannast sõbrannale selle imeilusa iittala tassi eest, millest ma nüüd usinalt teed jooma hakkan! (iittala firma on isegi Kanadas väga hinnas!)Minu sõprus temaga hakkas ammu-ammu kirjavahetusega juba koolilapsena. Siis olin palju usinam ja tublim, sest kirjad said kirjutatud soome keeles. Nüüd saan ikka kõigest aru, kuid aktiivne kõnekeel on peaaegu kadunud, raske on kiiresti õiget sõna huultele meelitada (kuigi Toronto lennujaamas ühe soome prouaga rääkides, arvas ta, et mu soome keelest pole aru saadagi, et ma soomlane pole - naljakoht, mõne lausega ehk suudan mõne ära petta). Nii me siis jutustleme, mina enamasti inglise keeles ja tema soome keeles, kuigi minu inglise keel surub temalegi seda peale :). Ega kirjasidki enam pole, kaasaegsel ajal on see asendunud e-postiga, mis küll kiire elu puhul väga tihe ole. Aga sõprus on jäänud...
Olen paar korda temaga Soomes kokku saanud, kui Eesti poole lendame ja Soomes vahepeatuse teeme. Seekord ei olnud selleks võimalust, kuid ta tuli pühapäeva õhtul mõneks tunniks mind vaatama. Tema poolt oli see minu meelest nii meeletult kena tegu! Samas kummaline, kuidas Tallinna ja Helsingi vahe on peaaegu olematuks muutunud! Ja aitäh õele, et ta mind sadamasse sõidutas ning sõbranna õigeks ajaks laevale viis!
Mul oli kunagi teisigi kirjasõpru, kes kahjuks siiski kuidagi silmapiirilt kadunud. Üks neiu Riiast, kelle pool sai käidud ja kes minugi juures Tallinnas oli. Kui Kanadasse kolisime, kolis tema pealinnast maale ning kontakti enam pole olnud. Üks noormees Dresdenist, kellest viimati teadsin, et ta on Jaapanis oma perega ja neiu Bakuust, kellega vast keskkooli lõpuni kirju vahetasin. Need olid ajad, kui paber ja pliiats ja kirjakirjutamine veel "moes" olid
.Mulle meeldis kirjutada. Olin usin ja saatsin isegi pika kirja õele spordilaagrisse ja kuna tema sugugi eriline oma mõtete jagaja ole, siis kirjutasin talle hästi mitu küsimust, et tal oleks lihtne midagi paberile panna. Sain talt isegi vastuse! Seal oli punktide kaupa vastused: 1.Jah, 2.Ei, 3.Võib-olla, 4.Ei tea jne. Lõpumärkusena oli igaks juhuks pandud küsimused kirja, kui need mul juhtumis meelest läinud olid.
Ka minul olid kooli ajal kirjasõbrad - Keilast Krimmini. Täitsa põnev oleks teada, mis neist saanud on...
VastaKustutaMilline nostalgia - kirjavahetus. Kui palju raamatuid on välja antud tuntud inimeste kirjavahetusest. Huvitav, mis jälg jääb tänapäeva noortest? E-meilid, sms-id on ju ajutine nähe, isegi armastuskirju ei kirjutata ainult messitakse. Kellelgi pole aega pikemalt sõnu paberile meelitada ja ühel hetkel on mobiili mälu täis ja tuleb vanad sõnumid ära kustutada, et uutele ruumi teha.
VastaKustutaMina hoidsin pikalt alles oma keskooliaegset kirjavahetust, oli tore neid kirju uuesti lugeda.
Üks igiammune kirjavahetus on mul küll kahjuks osaliselt säilinud , aga selle eest on need kirjad minu jaoks kõige väärtuslikumad. Olin pisike põnn kui õppisin lugema ja kirjutama ning selle kasutas ära mu vanaonu, kes elas Peipsi ääres. Ma mäletan ennast talle 5-6 aastaselt kirju kirjutamas suurele valgele kirjapaberile, millele oli laiade joontega joonepaber alla pandud. Mäletan ka probleemi, et kas ma pean kirjutades jälgima selle (minu jaoks laia) joone alumist või ülemist serva. Igatahes praegu on mul kahjuks säilinud ainult mõned vanaonu saadetud kirjad, aga kui me peale tema surma (nüüd juba üle 10 aasta tagasi)tema talu tühjaks kolisime, siis sain ma kätte ka enda kirjutatud kirjad temale. Nii vahva oli lugeda neid lapse konarlikke tähti ja mõtteid. Huvitav, kas minust saaks kunagi selline vanaema või vanatädi, kellega oleks lastel huvitav kirju vahetada? -K-
Armas sissekanne. Eelmise anonüümse lohutuseks ütleks, et mõned noored siiski peavad veel kirjavahetust, nagu näiteks mina. Ja kõvasti kohe. Soomlased on suurepärased kirjasõbrad, muideks. Miks te kirjavahetused ära lõpetasite?
VastaKustutamul on hea meel kuulda, et noored ikka kirjutavad!!! e-mailid ja smsid kaovad kiiresti (kuigi ma ise olen kirjavahetuse e-maile tallel hoidnud). "päris" kirjavahetus vajus tasapisi, kui lapsed sündisid (oleme kergelt eposti peale ule lainud oma soomlannast sõbrannaga); lapsed-töö-pereelu-vabatahtlik töö, kõik see söövad meeletult aega, siis pole aega maha istuda ja lihtsalt kirjutada...
VastaKustutaolen samas avastanud, et kirjutan lisaks masinakirjas kiiremini kui pliiatsi ja paberiga :)