07.08.08

Puhtusest

Katherine Ashenburg „The Dirt on Clean”
Selle sajandi alguse statistika ütleb, et 60% Eesti majades ja korterites on vannituba vanni või dushiga! Hollandis, Rootsis ja Maltal on see number 100%, enamus teistes riikides 90% (välja arvatud Portugal 65%). Sellise fakti leidsin raamatust, mille just käest panin. Ja kuna Eesti nimetamine ükskõik millises kontekstis äratab tähelepanu, siis tõingi taolise info välja.

Ja enne kui keegi Eestit kaitsma hakkab, siis küsimus ei olegi selles, kui puhtad või mustad erinevad rahvad läänes on. (Aasia rahvad ja muslimid peavad meid siiani roojasteks, sest nende usu ja kommete järgi on puhtus alati au sees olnud).

Raamat on väga huvitav ülevaade läbi sajandite valitsenud pesemistavadest ja hügieenist. Autor alustab vanast Roomast ja Kreekast, kus enese küürimine väga oluline ning saunad igapäevased külastuskohad olid. Enda seljast hõõruti mustus põnevate vahenditega maha, milleks olid metallist küürijad - strigil. Selle küljes rippus väike anum, mis oli täidetud õliga. Sauna tava viisid roomlased oma vallutatud aladele ning hiljem süvendasid kommet palverändurid, kes oma seiklustelt tõid kaasa teateid islamimaade eriti rangest pesemiskorraldusest ja saunadest.

Saunad olid toredad kohad, vahel liiga toredad, mille peale kirik eriti morniks läks. Kui siis tihedalt asustatud linnades katk külas hakkas käima, siis tekkis arvamine, et vesi on inimesele väga paha ning parem on sellest eemale hoida. Muidugi oli tulemuseks väga mustad ja räpased elanikud, kes kubisesid kirpudest ja täidest, kelle abiga loomulikult haigused veelgi edukamalt ringi liikusid. Elizabeth I pesi end kord kuus, tema järglane vaid vahetevahel oma käsi...

Selline sünge aeg kestis umbes 18.sajandi lõpuni.
Ei tähendanud, kas olid rikas või vaene, arstide ja teadlaste soovitusel oli parem veest suure kaarega mööda käia ning äärmisel juhul käsi ning nägu pesta, sest siis oli keha kaetud kaitsva kihiga, mis hoidis poorid kinni laskmata koledaid pisikuid ligi.

Ainult rõivaid vahetati, rikkad l
oomulikult palju tihedamini. Mingil ajal tekkis arvamine, et linasest riidest alussärgid aitavad eriliselt hästi nahka puhastada ning mõni (rikkur) vahetas seda vähemalt kolm korda päevas, tal oli küllalt raha, et suurt tagavara kodus hoida! Kuna linane muutus nii oluliseks, siis mõjutas see isegi moodi, kus pealisrõivaste alt lasti esialgu pisut välja paista särke, hiljem muutusid need väga uhkeks ja satsiliseks. Väline sära oli tähtis! Kunstnikudki maalisid pigem kenasti rõivastatud inimesi ja mitte saunas paljalt hullavaid noori (sest neid enam polnud).


Inimeste ninad olid päris hästi harjunud igat sorti haisudega, kuigi aegajalt siiski kurdeti, et mõne lehk oli hingemattev. Selle peitmiseks mõeldi välja tänase standardi järgi vänged lõhnaõlid, millega end võis siis külluslikult üle valada. Puudusid korralikud väljakäigud, kasutati potte, mis magamistoas alati voodi all kätte
saadavad olid ja mis siis hommikuti kenasti tänavale tühjendati. Vessailles' lossi uus korrapidaja andis aastal 1715 käsu jämedam kraam koridoridest kord nädalas puhastada... peenema puhul leidsid elanikud lihtsalt mõne hea põõsaaluse.

18.sajandi alguses hakkasid asjad siiski muutuma, eriti eesrindlik oli Inglismaa selles suhtes ja Saksamaalgi oli nurgakesi, kus mõned saunad hingitsesid. Sama sajandi lõpuks oli tehtud täielik kannapöörd ning pesemine tõusis taas kord au sisse! Esialgu propageeriti külma vanni võtmist ja meres ujumist. Viimasest hoiti enne seda surmahirmus eemale. Nüüd juleti lausa maju mere äärde ehitama hakata. Väga aeglaselt läks majadesse jooksva vee viimine, kuigi oskused ja vahendid olid olemas ning mõni riik arvas, et selline asi ei kõlba kuhugi, majad lähevad niiskeks ja hallitama. Õnneks ei peatanud see torulukkseppade võidukäiku ning pikapeale sai enamus losse ning ehitisi nii külma kui sooja vee sisse koos vannidega (see ei käinud küll alati vaesemate kohta). Välja mõeldi isegi reisikirst, mille sai kergesti oma isiklikuks vanniks muuta!


Suur osa taolisel meelemuutusel oli teaduse areng ning arusaam, kui tähtis on hügieeni hoidmine, kuna koolera ning paljud muud haigused vaevasid kõiki maid. Eriliselt hea näide on Ameerika, kus kodusõja ajal hakati palju hoolikamalt pes
emisega tegelema. Suurem osa surmajuhtumitest sõdurite hulgas ei olnud põhjustatud kuulihaavast vaid viletsast enese eest hoolitsemisest. Niipea kui see muutus, vähenes surmajuhtude arv (kuigi oli ikkagi suurem, kui sõjahaavadesse suremine)!

Ameerikast saigi peale seda musternäidis, kus pikapeale on see muutunud meeleheitlikuks sõjaks iga pisiku vastu sinu kehal ja ümberringi, mis on omakorda toonud probleeme astma ja allergiate tekkimise koha pealt. Natuke mustust on vajalik, hõikavad nüüd pealkirjad...
Ameerikas oli muidugi palju lihtsam ehitada maju kõige vajlikukga, palju keerulisem on seda teha vanades Euroopa linnades, kus sajandeid pesemisega ei tegeldud ning majad hoopis teisiti sellepärast ehitati.

Ameerikasse tuli 19.sajandil tuhandeid sisserändajaid Euroopast, keda siis püüti ümber kasvatada, mis alati väga lihtsaks ei osutunud. Ka Euroopas oli selge vahe nüüd rikaste ja vaeste hulgas, kui veel mõni sajand tagasi olid nad mõlemad ühtemoodi murjanid.


Oma loomulikud lõhnad peab peitma ära, selline on suuresti arvamine ning sellepärast määrime endale deodorante peale, peseme virsikulõnalise shampooniga ning maasikase seebiga! (Meenub kunagi loetu uurimus, mis ütles, et mehe higi lõhn pidi alandama naisel stressi, sellepärast on oluline tunda „päris” lõhna, nii saad endale õige stressimaandaja kõrvale ;).


Tänapäeval ei vaidlusta keegi, kui tähtis enda pesemine on, kuigi erinevad rahvad teevad seda erineva hoolega. Kindlasti vaatavad aga meie järeltulijad praeguse aja peale hoopis omamoodi pilguga ning muigavad meie arusaamade üle.

Kirja sai väike ülevaade loetust. Kõigist põnevatest seikadest jutusamine tähendaks raamatu ümberkirjutamist! Otsisin internetist mõningaid fotosid siia ning avastasin, et sealtki leiab palju huvitavat puhtuse ajaloo kohta!

Panin siia kõrvale ühe päris vana pildi Algonquin'i rahvuspargist, kus kanuuga ringi sõites tohib ainult äramärgitud laagriplatsile oma telgi üles panna ja kus selle lähedale on ehitatud lahtised käimlad, et järgmised külastajad mitte oma jalgu ei määriks! Päris huvitav (ja
esialgu natuke imelik) on nii metsa all linnulaulu kuulates asjal käia!

1 kommentaar:

  1. Iga fakt eraldi justkui oleks kusagilt kuuldud, kuid nimoodi, üheskoos, on su jutt eriti huvitav ja hariv (Veider, ihu ja hinge eest hoolitsemise kohta on emakeeles sama sõna:D)

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.