Kindlasti jooksis täna maailma uudistest läbi koletu lugu Kanadas juhtunust, kus üks bussireisija teise surnuks pussitas ning siis pea otsast lõikas. Mulle meeldib lugeda kriminulle, kuid nendesse sukeldudes tead, et enamus on väljamõeldud ning naudid rohkem asjade kulgu ning lahenduse leidmist. Kui aga kuuled millestki sellisest „päris elus”, eriti kui tapmisel ei paista mingit põhjust olevat, siis paneb see külmavärinad üle keha jooksma.
Kas see tähendab nüüd, et bussireisijad hakatakse vaatama läbi nagu lennuki peale minejad, kas hakatakse kirja panema, millised noad kellel kodus hoiul on... Millises maailmas me elame, et ei saa enam rahulikult oma uksest kaugemale astuda. Tegelikult annan aru, kuidas kuriteod ja tapmised ei ole mitte viimase aja leiutis ning neid on tõnenäoliselt juba kiviajast peale toimunud. Nüüd teeb suure vahe see, kui kiiresti meedia kaudu inimesed nendest teada saavad ning peale seda kõik enesestmõista murelikuks muutuvad. Millele järgnevad äärmuslikud sammud, et neid siis maha rahustada, samas muutes meie elu palju keerulisemaks. Ja kas me suudamegi kõige vastu end kaitsta? Kui lugeda toimepandud pahategudest, siis kindlasti mitte!
Õnneks on siiski küllalt palju terve mõistusega bussireisijaid, kellelt peale seda juhtumit on intervjuusid võetud ning kes rahulikult seletavad, kui äärmuslik selline lugu on ning kui väike võimalus, et midagi sarnast enam juhtuda võiks. Olen aga kindel, et järgmine kord bussi istudes, vaadatakse väga hoolikalt üle, kes su kõrvale sattunud on...
Praegu on ebaselge, mis põhjustas sellise vihapurske. Arvatavasti on see isik vaimselt väga haige. Ja neid vaikseid vaimuhaigeid liigub siin väga palju ringi, loodetavasti pole nad siiski nii ohtlikud, kuigi vahel on mul küll tunne, kui mõnega samas metroorongis olen, et parem oleks vist sealt kiiremas korras jalga lasta, sest nad väga kõva häälega oma arvamusi välja hõikavad (ja ei tasu ehamatada, seda on mul paar korda vaid juhtunud). Kuigi üks hull oli omamoodi armas, hoidis alati käes ristsõnu, küsides abi selle lahendamisel.
See oli siis minu väike järelkaja toimunu kohta ning ma pole sugugi õnnelik, kui riik, kus mu kodu, taoliste uudistega ajakirjanduse esilehele jõuab...
Vaimuhaigete eest ei ole keegi meist kaitstud. Nagu ka näiteks narkomaanide eest. Ühes loengus räägiti meile, et narkootikumid, õigemini nende järelmõju võib välja lüüa ootamatult isegi pikka aega peale viimast kasutamist. (Minu mälu järgi oli selleks LSD).
VastaKustutaMis aga tundus mulle veidi võõrastav oli see et ohvrist oli nii pilt kui nimi. "Meil siin Eestis" peab ajakirjandus olema väga ettevaatlik igasuguste isikuandmete avaldamisega. Isikuandmete kaitse seaduse tõlgendamine on välja viinud absurdsuseni. Näiteks kas igahommikused raadioõnnitlused on selle seaduse rikkumine või mitte? (Võib olla ma ei taha, et naabri Liidi saaks teada, et olen temast kolm aastat vanem...)
Juunis avaldavad ajalehed koolide lõpetajate nimekirju - üsna peagi ilmus artikkel, et selline tegevus ei meeldi kõikidele lõpetajatele ja vihjati jälle isikuandmete kaitse seadusele. (Arusaadav: issi-emme teavad, et õpin kaugel linnas ülikoolis ja mul läheb hästi ja ... nüüd mind polegi lõpetajate nimekirjas ning läbi on minu ilus elu koos veelgi kenamate valedega...)
Tegelikult mõnigatel juhtudel on hea, et selline seadus eksisteerib. Mõni nädal tagasi astus üks langevarjur lennukisse minnes kogemata propelleri ette. See surmajuhtum käis uudistest läbi, aga kuna pere ei soovinud, siis langevarjuri nimi ajakirjandusse ei jõudnud, samuti nagu selle Rootsist pärit lenduri oma, kes väikelennukiga Pärnu lähistel alla kukkus.
Veidi teise nurga alt kajastab seda teemat ka Epp Petrone, kes avaldab oma blogi Arteris:
http://www.postimees.ee/?id=22801
Ma ei hakanud oma mälu kontrollimiseks sinu blogi arhiivis sobrama, aga sa ise vist oled ka selle nurga alt sõna võtnud.
Igatahes ära nüüd nukrutse seal oma kahe kassiga. Naudi seda omaette olemise aega. Tee ära kõik need asjad, mis sa ajapuudusel määramata tulevikku oled lükanud, mine tea, millal sulle jälle võimalus antakse. Päikest sulle! -K-
seda et reisijaid bussile minnes kontrollitakse, see pole kyll uus asi, m6nedes maailma riikides on see tavaks, et kui juhtub 6nnetus, on ylevaade olemas(nimelt dokumendi kontroll ja videolindile jaadvustamine - k6ik reisijad salvestatakse videolindile ja parast veel tehakse bussis ringkaik kaameraga, et oleks teada ka tapsed istekohad)Olen ise sellise kontrolli labinud...ja k6hedaks teeb taoline juhtum kyll...pluss see v6ib anda ainest m6nedele kohutavatele ideedele....
VastaKustutaa.
Ma olen ise ka vahel imestanud, kui kergelt neid nimesid avalikustatakse. Enamasti siiski oodatakse, kuni lähedastele on teatatud ja kui nad seda ei soovi, siis jääb kõik saladuskatte alla. Sel puhul aga tuli nimi ja pilt väga kiiresti üles tema sõprade poolt Facebook'i kaudu.
VastaKustutaKurjategijate nimede puhul pole ma kunagi näinud, et neid varjataks. Ei ole mingit ,kodanik V või Villem ajas teise inimese surnuks'. Seadus ei luba ainult alaealiste puhul neid välja hõigata.
Isikuandmete kaitse on meil siin suhteliselt uus asi (Euroopa oli kõvasti ees meist) ning palju asju on üsna ebaselge. Õnneks ei ole see siin siiski absurdini jõudnud... (Muide minu üks kohustusi töö juures on just sellega tegelemine, sellepärast on mul päris põhjalikud teadmised andmekaitsest :).
Greyhound kontrollib USAs oma reisijaid palju põhjalikumalt, kuid siin hakati lausa rääkima metalliotsijatest, mis muidugi on nende jaoks päris suur kulu. Ja kes ütleb, et bussijuht äkki peast sassi ei lähe...
„Sõbralik ja usaldusväärne” nii iseloomustas mõrva sooritanud isikut tema tööandja...
VastaKustuta