Richard Dawkins „The God Delusion” Christopher Hitchens „God is not Great”Kaks raamatut religioonist ja mida see on tähendanud inimkonnale läbi sajandite. Mõlemad autorid on üles kasvanud täpselt usukombeid jälgivates peredes, kuid hiljem avastanud, et nad ei suuda aru saada, kuidas inimesed üldse lasevad religioonil oma tegevust ja elu kontrollida.
Kui mina religiooni peale mõtlen, siis tuleb muidugi esimesena meelde ristiusk, peale seda islam, kuid inimesed on juba sajandeid enne seda uskunud üleloomulikesse jõududesse. Kui Richard Dawkins jätab budismi ja hinduismi oma arutlustest välja, siis Christopher Hitchens toob ka nendest uskudest välja jooni, mis tegelikult täpselt samuti suruvad inimesi maha ning pole alati mitte kõige paremini toetanud üldist arengut! Paljud teadlased pidid laveerima usu ja teadusetegemise vahepeal, isegi Darwin proovis evolutsiooni kuidagi jumalaga seostada...
Mõlemad raamatud nimetavad nii praegusi religioone kui ka iidseid. Kaasaegsed võivad mõnele väga koomilised tunduda, nagu näiteks väikesele üksikule saarekesele teise maailmasõja ajal sattunud lendur, kes tõsteti jumale seisusse ning keda siiamaani oodatakse tagasi... Ristiuskki põhineb suuresti vanal mütoloogial ning tähtpäevadel, mida aastasadu enne seda tähistati. Islam omakorda on kokku pandud ristiusu kui ka judaismi põhjal.Mormooni usu tekkimine on ka omaette lugu. Jutustasin seda Tomile ja Jaanikale ning nad hakkasid naerma, kas ma mõtlen seda praegu välja! Kokkuvõttes: üks petis mõtles selle ilmselgelt paremale järjele jõudmise nimel välja ning nüüd leidub ikka neid, kes selle järgi elavad!
Ja mida tähendab andeksandmine. Lähed kirikusse ning palud vabandust, et oled varastanud, valetanud, teise inimese tapnud... ja sulle antakse andeks, aga miks pidi teine inimene kannatama? Ja äärmuslik islam, kes soosib usu nimel uskmatute tapmist, lubades paradiisi ning neitseid. Kes mõtleb nende vaeste neitsite peale? Loomulikult on aga ammu selge, kuidas naised on nii ristiusu kui ka islami all kannatuanud. Kuna islam on palju noorem, siis võtab ilmselt pisut kauem aega, et nemadki end lahti rabelevad?
Vatikan ja teine maailmasõda, kus katoliku kirik aitas saksa ja itaalia sõjaroimareid põgenema. Kas see oli seotud andeksandmisega? Nad on küll hiljem avalikult vabandanud...
Richard Dawkins jagab inimesed seitsmesse kategooriasse alates maruusklikest ja lõpetades ateistidega. Mõtlesin selle peale ja kahtlesin, kas olen päriselt ja puhtalt ateist ning pidin lõpuks tõdema, et olen aste madalam: elan oma elu mõttega, et jumalat pole olemas, kuid kusagil ajusopis mõtlen, miks me siin oleme ja mis paneb terve maailma käima (midagi sarnast oli see seletus, ma ei suuda enam seda täpselt meenutada).
Olen olnud küllaltki tolerante usu ja usklike suhtes, kes rahulikult oma elu elavad, teine lugu on muidugi äärmustesse minemine. Arvan, et paljudele on kirik muutunud omamoodi seltskondliku läbikäimise väljundiks, kuid tunnistan, pigem astun raamatu- või vardaklubisse :). Ehk on põhjuseks minu enda pettumine usus ja mis see teoreetiliselt pakkuma pidi...
Mõlemad raamatud on täis väga huvitavaid mõtteid, mille peale ma pole kunagi varem tulnud. Pean tunnistama ka, et kui Tom mulle ühte neis soovitas, siis panin teose kõrvale, sest ei taha eriti taoliste teemadega tegeleda, kuni siiski selle kätte võtsin ning hiljem raamatukogus nähes teist samal teemal kirjutatud lugu, võtsin sellegi kaasa.
Sattusin ka hiljuti nägema filmi „The God Who Wasn't There” ja see pani hoopis teisest küljest vaatama, mis läbi sajandite jumala nimel tehtud on (kui palju räägitakse radikaalsest islamist, siis unustatakse ära, et on olemas ka äärmuslik ristiusk, kes nõuab usu nimel relvade kättevõtmist - tuli mulle samuti uudisena - Force Ministries). Ka selle filmi looja kasvas üles sügava usutundega, kuni hakkas maailma teise pilguga nägema. Film annab ilma ilustamata lakooniliselt edasi tema mõtteid. Seal on intervjuusid nii usklikega kui ateistidega, kusjuures usklike ainukeseks seletuseks, miks üks või teine asi just nii on, jääb ikka: sest see on jumala tahe ning keeldutakse edasisest arutlusest!
Usk on alati selline hell teema. Kedagi on voimalik haavata voi isegi vihale ajada. JA enamus on uht voi teist pidi usu juures olnud. Mina puuan alati usu ja religiooni eraldada. Religioon on tais togmasid nagu poliitika. JA sellisel viisil on seda kasutatud inimeste mojutamiseks ja kasu saamiseks.
VastaKustutaKuid ma usun siiralt, et igauhel peaks olema Jumal (nagu sisehaale sarnast voi mingi moraali jargimine) nende elus. Ilma, muutuksime loomadeks, kus midagi pole oluline ja vaartused pole olulised, elu muutuks suvaliseks.
Kui mõtlema hakata, siis mis on vanem, kas ristiusk või need usundid, mida kummardasid muistsed eestlased. Millegipärast on mulle armsad pühad hiiepuud (niipalju kui neid veel alles on), ohvrikivid ja muud kohad, mis on seotud muistsete uskumustega.
VastaKustutaKunagi ekskursiooniga Leetu külastasime sealset Ristimäge. Ma ei ole sellele küsimusele veel vastust otsinud, miks mul seal ristide vahel halb hakkas, lihtsalt oli selline tunne, et kui ma veel mõnda aega seal viibin, siis ma lämbun. Mu tütar tundis end ka halvasti. Siiamaani tuleb meil mõlemal see tunne aeg ajalt meelde. Sama tunne (mitte nii võimsalt) on mul ka kirikus tekkinud, mitte siis kui ma olen seal lihtsalt uuditamas vaid jumalateenistuse ajal.
Samas oli mul hästi mõnus olla Viljandi lossimägede hiies. Mu tütar viis mind sinna ühe jalutuskäigu ajal ning ütles, et kui tal koolis pinged üle pea kasvavad, siis armastab ta samuti seal viibida. Just seal küsis ta mu käest viimati, et kas ma mäletan seda tunne Ristimäel.
Sel kevadel tuletati mulle meedle, et meie talu koplis on ohvrikivi. Neid on meie külas veel, aga see üks ei ole registreeritud, on nagu miskit sala, mida vähesed teavad. Samas sain ma vastuse küsimusele, et miks siis, kui mul endal probleemid üle pea kasvasid, tahtsin ma alati sinna koplisse minna. Kui olin seal tiiru ära teinud loksusid asjad paika, probleemid ei leidnud küll lahendust, aga sain jõudu, et nendega edasi tegeleda.
Päris kindlasti ei ole ma kristlane, selles religioonis on vägivalda, mis on mulle vastuvõetamatu. Ma ei saa end ka maausku inimeseks pidada, sest ma tean sellest väga vähe, aga ateistiks ma ka ei ole, sest ma ikkagi tunnistan, et on olemas jõude, mis on meist üle. Kes me siis oleme, kust me tuleme ja miks me siin nii erinevad oleme? -K-
Tere. Olen elanud ameerikas nüüd mitu aastat. Ja avastanud ennast ikka ja jälle motlemas religiooni/ usu teemadel. Seda kindlasti ka sellepärast, et see on siin pidevalt " näos kinni".
VastaKustutaTundub, et enamus religioonis üles kasvanud inimesi ei taha/ ei suuda mõelda - miks nad usuvad- seda või teist jumalat. Ja see on minu arust kurb. Nendele sobib see variant, et lihtsalt nii oli ja on- ärme sellest rohkem räägime.
Minu arust, ei peaks usk olema hell teema, seda peaks saama arutada. Kõikidest muudest asjadest tohib/saab rääkida. Tundub, et see usukoll on ka hakanud Eestisse jõudma. Ristitakse lapsi ja laulatatakse kirikus- lihtsalt sellepärast, et see on ilus tseremoonia. Ja ise mõtlemata, mida "head" ristiusk meie rahvale toonud on. Usun ,et lugema oleks vanad eestlased õppinud nii või naa.
Jõudu.
olen leidnud, et kõige lihtsam on usu teemade üle arutada nendega, kes sarnaselt loetud raamatute autoritega, kord usuga üles kasvanud ning ühel päeval täispöörde teinud (nagu üks iirlane, kes kanadasse kolides teise pilguga hakkas õpitu peale vaatama - traditsiooniliselt tugevalt katoliiklik maa), või kes pole päris fanaatiliselt usklikud. ilmselt ollakse kanadas üldiselt palju tolerantsemad usu seisukohalt, kuigi poliitilisest korrektsusest peab siiski kõvasti kinni hoidma (minu jaoks võrdub see tihtipeale tavalise viisakusega)!
VastaKustutatean küllalt neid, kes oma vanemate nõudmisel teatud traditsioonidest kinni peavad, kuid oma elu hoopis teistmoodi korraldavad.