23.08.08

Viisakus...

"Emme! That's their problem!" teatas mu kõige targem laps, kui me koju jalutades saime möödakihutavalt autolt ühesõrmelise tervituse... Kõndisime tee äares oma arust palju ruumi liiklusele jättes, päris kraavi eest ära ei hüpanud ja järgmisel hetkel märkasin, kuidas kellegi käsi aknast pikalt välja libises! Alguses kehitasin ükskõikselt õlgu, siis jäin mõtlema, kui inetud ikka inimesed heast peast üksteise vastu võivad olla, ning kuulsin tütrelt eelpool kirjas lohutussõnu.

Kahju... olen siin võimalikult positiivselt meelestatud, tahan ainult head näha, pühin väiksemad pahameelt tekitavad juhtumid kiiresti vaiba alla - proovin end nendest mitte häirida lasta. Olla positiivne, positiivne, positiivne!!! on mu mantra. Peale seda kui mõned aastad tagasi Eestist koju läksin, siis oli tunne, et järgmisel hästi kaugele tulevikku lükatud külastuskäigul peidan end kõigi eest kusagile ära ja suhtlen ainult oma lähedaste sõprade ja tuttavatega (põhiline pahameel tekkis minu kasvatusmeetodite kritiseerimisega, tihtipeale sellise kaudse ja õelaga, lapsed olid väikesed ja mina ilmselt tundlikum). Tulin siiski varem oma mantraga ning kõik tundus palju parem! Aga vahel on lihtsalt raske...

Eriti kui sama päeva hommikul oli meil eriliselt meeldiv kohtumine ühe võhivõõra vanahärraga, kes esialgu bussipeatuse asukohta küsis (mille ma isegi oskasin kätte näidata) ning siis arutasime Nõmme ja Pääsküla eeliseid oma vaikuse ja rohelusega; ning koerte haukumise harjumusest kuni bussipeatuseni jõudsime, kus me teed lahku läksid. Olin rõõmsalt üllatunud, et siin suures pealinnas leidub selliseid kenasid inimesi!!!

Olen siiani arvanud, et noored on meie lootus ja tulevik oma uute suhtumistega; kui aga mõelda selle noortekamba peale, kes meile autost oma tervituse saatis, siis ei oska ma enam midagi mõelda ega arvata! Kas probleem on minus endas, et pole enam sedasorti suhtumisega väga harjunud. Kuidas endale küll kõva kest ümber kasvatada? Hea meel on laste üle, kes oskasid taolise inetuse üsna lihtsalt eemale pühkida, ilmselt on mul nendelt midagi õppida... Või oleks vaja siin rohkem viisakust ja üksteisest hoolimist õppida? Miks lubatakse võõrastega hoopis teistsugust käitumist kui oma lähedastega?

Fotole allkiri: "Viisakus võidab niikuinii!"

Tegelikult oli see siiski ainult väike tõrvatilk meepotti, sest siiani on kõik väga kena olnud! Ei saanud kuidagi virisemisest eemale hoida ja Tom on eemal, muidu tõmbaks ta mu vahutamise maha :)

4 kommentaari:

  1. Muidugi on see nende probleem, mitte Sinu.
    Aga ülla-ülla, kas oled pesitsemas kuskil Nõmme kandis praegu? Või olid lihtsalt juhukülaline?

    VastaKustuta
  2. Anonüümne24/8/08 04:54

    Sinu targal tütrel on õigus - see ongi nende probleem. Meie noortel lihtsalt esineb suhtlemisraskusi ja ma olen üsna kindel, et see möödakihutanud auto oli bemar ning sees istusid rullnokad. kahjuks on se nii, et Eesti areneb kahe suunas edasi ja tagasi. See seltskond seal autos on taandarengu teel - tagasi puu otsa :) Meie tuleb lihtsalt end neist mitte segada lasta ning tee pealt kõrvale hoida, et mitte alla jääda. -K-

    VastaKustuta
  3. Kurb on see, et Eestis liiklus on nii närviline. Kuigi, ausalt öeldes, on minu meelest viimasel ajal isegi asi viisakamaks läinud. Varem vehiti ikka väga sageli sõrmedega, viimasel ajal pole ma enam eriti seda märganud.
    Aga tõesti, tegelikult on probleem neil, kes autos on, ära sina seda hinge küll võta. :)

    VastaKustuta
  4. Aitäh kõigi kenade kommentaaride eest :)! Ja ma olen tõesti kena Nõmme külje aal!

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.