Raamaturiiul

Lou Jane Temple „The Spice Box” & „Death du Jour”

Ühes raamatus on kokku tooddud toidutegemise kunst, ajalugu ja kuritöö lahendamine - kõik need, mis mulle alati huvi on pakkunud (viimane muidugi ainult kriminullide lugemise näol :). Kui enamasti ühendab sama seeria raamatuid korduvad tegelased, siis need kaks teost on paigutatud erinevatesse sajanditesse ning ainukeseks korduvaks elemendiks on muidugi lugu kokkadest ning mõrvast, kuid ka väike karp (spice box), mille salasahtel peidab läbi aastasadade kogutud retsepte.

Esimene lugu viib meid 19.sajandi New Yorki, aega mil kodusõda Ameerika mandril täies hoos. Noor iirlanna, kes koos perega plikapõlves põgenes näljahädas Iirimaalt, leiab tööd ühe rikka juudist ettevõtja kodus koka abilisena. Kuna tegu on ikkagi ühe kriminaalromaaniga, siis ei puudu siit sugugi ka mõrv. Mõrvatuks osutub majaperemehe pisut ülekäte läinud poeg, kelle surnukega peategelane taigna kergituskirstust leiab (minule oli üllatuseks, et sellised asjad üldse olemas olid... ja võib-olla teen end täiesti võhikuks, sest ma ei või pead anda, et neid tänapäevalgi ei kasutata).

Autor annab päris huvitava ülevaate tolleagsest elust. Loomulikult oli mul väga hästi teada, kuidas mustanahalisi koheldi, kuid et iirlased olid vaid väike aste nendest ülalpool, tuli mulle suure üllatusena. Ja tegelikult poleks pidanud, sest kui järele mõelda, siis olid iirlased inglastele omamoodi orjadeks ning miks oleks pidanud nendesse paremini suhtuma, kui enamus Iirimaalt ookeanireisi ettevõtnutest kõige vaesem kiht oli...

Lugu on huvitav, kuid samas võrdlen kõiki taolisi teoseid kaasaegse kirjaniku Bruce Alexander'iga (kes küll nüüdseks meie hulgast lahkunud). Tema krimilood on paigutatud Londonisse, aega, kui politsei tegevus alles lapsekingades oli. Kui tema raamatud kätte võtta, siis on tunne, nagu oleks sattunudki sellesse aega, sest ta oskab imehästi matkida tolleaegset kirjutamisstiili. Väga mõnus lugemine!

Teise loo tegevustik leiab aset Pariisis, mil Bastille vallutati ning terve ühiskond peapeale pööratud on. Vaesem kiht tõstab pead ja kõrgem proovib kuidagi ellu jääda. Peategelane, taas kord noor naine, kes söögitegemisega tegeleb, on leidnud suure armastuse peremaja kokas. Kas tulevik kujuneb just selliseks nagu see esiaglu paistab (armastus, abielu oma restorani avamine), selgub alles raamatu lõpus.

Mingil määral puudutatakse restoranide tekkimist, kui aristokraatide toidulaua eest hoolt kandnud kokad end äkki töötutena leidsid. Kuidas ja kus avada oma söögikoht, et see segaduste käigus kellelegi jalgu ei jääks...

Olen vahel mõelnud, mida õieti tähendab sõda, rahutused tavainimesele. Elu peab ju kuidagi edasi minema, kuidagi peab raha teenima, et kõht täis oleks... Millegipärast on jäänud sõdade kirjeldustest ikka mulje, kuidas uhked lahingud käisid või kuidas inimesed kannatasid, kõik on nii äärmuslik ja tundeid täis. Ilmselt pole mulle kätte sattunud ühtegi teost, mis kuidagi lihtsamalt seletaks, mis tegelikult inimesed läbi elasid. Death du Jour'i lugedes, läksid mõtted nendele radadele, sest see on just, mida autor siin mingil määral edasi on andnud.

Ootan nüüd huviga sama seeria kolmandat raamatut :)