Omaette

Jaanika on läinud ja nüüd on maja minu ja kasside päralt! Mulle meeldib olla omaette, kui ei pea pidevalt mõtlema, mis lastele lauale panna, kas riided on puhtad, koolitööd tehtud ja nii aina edasi. Aga teisalt muutub olemine varsti väga üksikuks... Endalegi üllatuseks läksin eile õhtul hoopis pisut välja jalutama! Isegi kiisud muutuvad rahutuks, see tähendab, kui nad tavaliselt kusagil vaikselt aega veedavad ning nii kergesti end näole ei anna, siis äkki on vaja pidevat lähedust. Küll on nad jalus või ronivad sinu juurde, kui olen korraks maha istunud kuduma või lugema. Parem ikka, kui pere kõik koos on!

Täna sõitsin pika tee teise linna otsa eestlaste vanadekodusse - Ehataresse. Ma ei jõua ära imestada, kui väga lapse sarnaseks mõned vanemad inimesed muutuvad. Vahe on selles, et kui laps aina paremaks ja iseseisvamaks muutub, siis vanuril hakkab asi ainult allamäge minema. Tunne on küll vahel selline, et nendega suheldes olen kui lasteaias! Aga tegelikult ma ei kurda. Mul on lõpmatult palju kannatust ning võin asju üle ja üle seletada. Nii oleme ikka sõbrad edasi :).

Kurb on nedest, kes on päris üksi jäänud ning paljud vanadekodusse läinud oleks ilmselt parema meelega oma kodus, kuid lapsed arvavad, nii on parem! Või mõnikord arvatakse ise samamoodi, kuni kohale tullakse ning igatsus vaevama hakkab. Muidugi ollakse vaimselt erineval tasemel. Näiteks mis teha, kui parim sõbranna äkki enam ei jaga, mis ümberringi toimub.

Ja nad on väga kergelt haavatavad ning kui leidub kasuahneid inimesi, kes vanakese nõrkuse ära tabavad, siis pole juhtumid, kus vanureid on halvasti ära kasutatud, mitte väga kaugel... Muidugi tehakse enne selgeks, kas finantsiliselt tasub ikka hakata teisele mett mokkadele määrima. Olen neist juhustest palju lugenud ning väga lähedalt mitmega kokku puutunud. Minu meelest kõige alatum petmise viis, nagu võtaks lapselt tema taskuraha või notsu sisse kogutud raha ära!

Hiljuti oli ajalehes artikkel vanematest inimestest, kes on sattunud sellisesse olukorda. Näitena oli toodud ühe naise tütar, kes pumpas oma ema rahadest puhtaks ning käitus väga inetult temaga. Nüüd proovitakse avada Torontos varjupaika vanuritele, kes just sellisesse situatsiooni satuvad. Samas anti aru, et ega ühele pensionärile ei saa see sugugi kerge olema lahkuda oma kodust ning proovida end jalule ajada. Ja kui mäluga tekib probleeme, siis on asjad hoopis hullemad.

Kuidagi väga negatiivne ja kurb sai see kirjapandu... Proovin endale aru anda, et olen ükskord samas olukorras ning loodan ehk kuidagi suudan ma mõistuse selge hoida ja ei lähe väga kurjaks ning tigedaks ja ei jää väga haigeks ja mu kondid ei hakka valutama ja kõik muud kohad ka... ja muidugi olen kortsudeta ka ;). Kui isegi vahel ütlen mõnele vanemale inimesele lohutuseks, et keegi meist nooremaks ei jää (vihjates, et isegi kui olen 10/20/30 jne aastat noorem, ei pääse ma kuidagi samas paadis sulpsimise eest), siis tegelikult pole mul õiget arusaamist, mida see tähendab enne kui ma ise sealmaal pole! (Oma hallidest juustest kirjutasin kunagi siin).

Hoopistükkis võib vaadata Reporter reisib saateid Kanadast, milles ühes käiakse ka vanadekodus, mis iseenesest on ikkagi hea ettevõtmine (st eesti vanadekodu), sest siin kaugel maal on neil võimalus oma emakeeles vanadusepõlve veeta. Kahjuks aga ei leidu enam palju eesti keelt kõnelevaid teenindajaid, eriti madalama palga peale. Nii on need tihtipeale hoopis muukeelsed, kes siiski inglise keelt oskavad. Imelik on vahel jälgida, kuidas vanem inimene, kes kunagi lausa siin tööl käis ning iga päev inglise keelt rääkis, selle peaaegu unustanud on.

Reporteri teised saated on hetkel üleval siin (viimases saates on lühike lõik pangastki). Minu jaoks on muidugi huvitav näha nii palju tuttavaid nägusid! Nagu kunagi ütlesin, raske on end siin Toronto eestlaste külas peita :)