Mooruspuu

Meie aias kasvab mooruspuu! Saime selle majaga kaasa ning esialgu isegi ei saanud aru, mis puu see õieti on. Me pole õieti kunagi midagi marjadega ette võtnud, oleme lasknud oravatel ja lindudel nende kallal maiustada. Maitsnud oleme, kuid midagi vaimustavat ei oska ma küll nende kohta öelda. Seekord aga sattus kaks teistsugust maiasmokka nende peale. Kirke ja Hanna sõid ja kiitsid!


Täpselt nii nägid Hanna ja Kirke pärast välja. Marjad teevad käed ja suu ja kõik muu, mis vastu puutub, ilusasti lillakassiniseks. Neid ei ole kerge korjata, sest kukuvad väga lihtsalt maha ning on üsna pehmed. Kuigi näevad natuke metsmarja või vaarika moodi välja, siis ainult sellega sarnasus piirdubki.


Seekord korjasin minagi klaasitäie marju ning hooliamta hulgaliselt leitud mooruspuu marjade keedise retseptidest, valmistasin hoopis väikesed koogid, mis olid omapärased, kuid ilmselt oleks targem siiski proovida keedist teha. Nad vajavad midagi, mis tõstaks maitset. Kuigi enamasti panen suhkrut vähem kui ette nähtud, siis kookide puhul paneks lausa pisut juurde. Retsepti leidsin siit.

¼ sulatatud võid
5 tls küpsetuspulbrit
1/3 kl suhkrut
1 tl soola
2 muna
2/3 kl piima
2 kl jahu
1 kl mooruspuu marju ehk mulberries

Ahi sooja - 200. Sulata või, vahusta suhkur ja munad. SEga kokku 1½ klaasi jahu, küpsetuspulber ja sool. Sega kokku vedelate ainetega. Pane marjad ülejäänud jahu sisse ning sega kergelt läbi, lisa taignale. Küpseta u 25 minutit.


Ma panen siia veel ühe pildi, millega lapsi hommikul toitsin. Valmistasin pannkoogid, mille taignasse lisasin kaerahelbeid, apelsinimahla, jogurtit ja porganidpüreed. Kirke pinnis mind, millised „secret ingredients” on seekord kookides, sest värv oli väga oranzh. Ma ei tahtnud talle kuidagi neid avaldada, sest vahel otsustab ta, et siis pole maitse enam hea... Hanna sõi ilma kaeblemata ning Kirke lõplik otsus oli: „You've done better...” No-jah... saad sa siis alati igale maitsele vastu tulla! Teinekord tasub siiski ka suhkrut juurde panna, millest ma seekord olin loobunud!