Muru

Mida arvata juhtumist, kus majaomanikud saavad trahvi selle eest, et nad proovivad olla võimalikult loodust säästvad ning otsustavad mitte muru kasta, kui avalikult on välja hõigatud põuateated... Nii juhtus Ameerikas Sacramentos. Nimelt leidsid mõned naabrid, et noore abielupaari kuivanud muru riivab nende silma! Vastavalt linnaeeskirjadele määrati neile $746 trahvi, sest nende maja esist polnud kastetud ega selle eest hoolitsetud! Kui nad kiiresti jälle ilusti kastma hakkavad ja vett kulutavad, siis pole raha vaja maksta... Loe lähemalt siit.

Ma pole siiani aru saanud, kui Toronto kuumade ilmade ajal, mil linnaisad paluvad mitte rohtu kasta, siis leidub ikkagi hulgaliselt neid, kes peavad usinalt just seda tegema. Ja miks on siin mandril justkui foobiaks saanud maja ees imeilusalt säravrohelise muru omamine. Muidugi, ma ei vaidle vastu, see näeb väga kena välja, kuid millise hinna eest!!! Vesi, väetised, putukatõrje... mida kõike selle nimel ei tehta.

Sellepärast ei näe minu majaesine üldsegi nii kaunis välja nagu näiteks järgneval pildil. Minu muru kuivab hoopistükkis ära, sest lisaks sellele, et kuumus mulda soojendab, imeb meie imevana vahtrapuu viimasegi tilga enda elushoidmiseks. Isegi kui mõni naaber imestab, mis meie rohuga on juhtunud, siis pole keegi veel selle kohta märkusi teinud ning suuri trahve pole me saanud.



Samas on meie tagaaias rohi peaaegu alati roheline, ilma et me palju vaeva peaksime nägema. Maa on seal natuke madalam ning saab ilmselt parasjagu päikest ning varju. Kui suure põuaga see pisut kollaseks tõmbabki, ajab ta jälle end ellu niipea kui vihma hakkab sadama. (Mari on pildile jäänud ühte oma karate katat esitamas).


Ma ei taha Tomil isegi eriti muru lasta lõigata, sest mulle meeldib, kui see on pisut kõrgem. Ja meie Liisu on alati rõõmus, kui saab end pikemate rohututtide vahele peita. (Ta on meil alati rihmaga õues).


Ja viimaks veel üks artikkel sellest, kuidas ameeriklased „muruhaiged” on. Huvitava märkusena toob ta ära fakti eurooplastest Ameerikas, kes olid rohtu alati tavalise rohuna võtnud ning kunagi oma pead ei vaevanud, kuidas ja miks selle eest hoolitseda ning muidugi siin suurel mandril ära ei jõudnud imestada, mis neil kohalikel viga on või tundud end pisut kehvemana või lausa läbikukkununa milleski, millest nad aru ei saa...

Ja eks minagi vaatan seda oma kuivanud rohtu ning mõtlen, mida ma sellega ette peaks võtma, kuid kastma ma seda küll eriti ei taha hakata. Pean ilmselt leidma mingi teise lahenduse.