Jälle blogimisest

Kas blogid kinniseks või lahtiseks? See on küsimus… Kuna sellest on viimasel ajal palju juttu olnud ja mul hetkel palju aega ning omaette koos Liisu ja Pumaga midagi targemat teha pole, siis ei saanud ma kuidagi asjast maha jääda ning pean ka sõna võtma :).

Respekteerin igaühe otsust, sest kõige tähtam on, kuidas kirjutaja end mugavalt ja kindlalt tunneb. Kui see hakkab kuidagi isiklikku elu segama ning rikub suhted või toob meelehärmi lastele, siis on täiesti loomulik, et võetakse vastu otsus ainult valitud lugejatele paljastada oma kirjutisi. Iga negatiivne kommentaar haavab, kuid positiivne tõstab tuju. Aga eks elu ole samamoodi head ja halba täis. Palju kergem peaks olema võõra kurjust eemale tõrjuda.

Ilmselt alateadlikult pole ma siinsete sõprade/tuttavate hulgas levitanud oma blogi aadressi. Minu heietuste lugejad on ikkagi kaugel eemal, mis annab justkui turvatunde. Lisaks muidugi see, et kirjutan eesti keeles peamiselt ingliskeelses keskkonnas ja ei pea muretsema mõnede liialt uudishimulike silmade pärast (kes näiteks kõrva taha panevad, millal täpselt sa kodust ära oled, et siis minna ja vaadata, mis sealt annab kaasa võtta...). Teisalt elades siinses eestlaste „kogukonnas”, oled ilma blogitagi kõigile nähtav ning kindlasti paljude juttude allikaks (nagu väike küla keset suurt linna). Nii et igapäevane elu meile ;)!

Lihtne on kirjutada üldist kirjatükki meie tegemistest kõigile kaugetele sõpradele. Justkui istuks koos oma pildialbumiga maha ning jutustaks, mis ja kuidas toimus. Ning ma ei näe neid igavalevaid nägusid ja haigutusi, mis tihtipeale „päris elus” sel puhul sõpra kimbutama hakkavad ;). Huvitav, miks on isegi võõra fotosid omaette istudes palju huvitavam vaadata... Proovin samas alati mingit tsensuuri teha, mis mustvalgel kirja läheb.

Uurisin natuke internetis, mida teised arvavad blogimisest ja sain väga palju vastakaid mõtteid. On neid, kes rangelt kõike tihedate kardinate taha peidavad ja neid, kes asja rahulikumalt võtavad. Väga palju on nõuandeid siiski oma sügavamad isiklikud mõtted endale hoida, eriti kui need võivad teha haiget väga lähedastele inimestele või üsna proosaliselt: kui sa soovid oma töökohta alles hoida (väga tõsine hoiatus, sest nii mitmedki on oma töö tänu avalikele blogidele kaotanud!).

Palju on kommentaare laste piltide ülesriputamise kohta, kas see on ikka õige ja mis küll võib juhtuda (väga suur mure peamiselt siinse mandri elanike hulgas, vahel lausa paranoiline)... Selle peale tuleb mulle kohe silme ette pilt lapsevanemast, kes tõmbab välja oma rahakoti, mille vahele on peidetud fotod poegadest-tütardest. Seda tehakse lausa päris võõrale, kui juhtumisi jutt laste peale läheb (ja milline lapsevanem ei ole valmis oma lapse üle uhkustama). Kes annab pea, et see võõras kuidagi seda halvasti ära ei kasutaks, mis juhtub, kui rahakoti ära kaotad ning see kuri inimene, kes leiab koti, uurib välja, kus sa elad... Samas ütleb statistika, et kuriteod, mis on tehtud laste vastu on suures osas sooritatud sinule lähedal seisvate inimeste poolt – onud, naabrid, õpetajad, lapsehoidjad, treenerid... kõigile neile oled sa võib-olla isegi oma lukustatud blogi võtme andnud (ehk isegi majavõtme)...

Viimaks tahan veel meelde tuletada, et ükskõik mida me ka internetis üles ei riputa, isegi kui see on mitme luku taga, pole iial sada protsenti kaitstud! Osalesin hiljuti seminaril, kus räägiti igat sorti pettustest. Muuhulgas teatas üks lektor, et ta ei kasutaks kunagi oma krediitkaarti interneti teel sooritatud ostude eest maksmisel (mis muidugi tähendab, et unusta ära mugav tugitoolis shoppamine). Ta töökoht: interneti turvamine… (Mina panin selle kõrva taha, kui huvitava info, kuid ei ole siiski nii äärmuslikuks läinud. Näen oma tööga seoses nii palju muid pettuste variante, et lihtne krediitkaardi numbri kättesaamine, tekitab kõige vähem muret. Kui tähelepanelikult oma tehingutel silma peal hoida ja viivitamatult finantsasutusega kontakti võtta, saab asja kiiresti lahendada. Sellega seoses soovitan kõigil ka oma pangakonto aruandeid tähelepanelikult jälgida, eriti nendel, kes kasutavad deebetkaarti! Siin on viimane varguseviis erilise hoo sisse saanud...).

Huvi pärast tegin otsingu, kuidas häkkida salasõnaga kaitstud kodulehtedele ning üles tuli hulgaliselt õpetusi... Nii nagu olen aru saanud, on suur osa selliseid kaitsemüürist läbitungimisi noorte arvutihuviliste näputöö ning peamiselt proovitakse endale tõestada, kas nad suudavad sellega hakkama saada. Niisiis veel kord: ükski asi pole internetis täielikult kaitstud. Kui ikka tahad privaatsust, siis parem on tõesti kirjutada vanasse „turvalisse” kaustikusse, mis loomulikult kümne luku ja riivi taha pandud :). Ja veel parem on oma mõtted endale hoida ;).

Nii palju siis sellest, kui kindlalt end salasõnade taha peita saab... Samas ei peaks sellest ehmatama, sest enamasti ei vaevu üks tavaline interneti surfaja sellise asjaga tegelema ja võid kindel olla, et näiteks su kadedalt naabrilt, kes pommitanud kurjade kommentaaridega või teinud muuseas õelaid märkusi, on see võimalus ära võetud.

Inimesed on tõenäoliselt juba iidsetest aegades armastanud jutte kuulata ning jagada. Hinnatud olid need, kelle ümber sai koguneda ning jutustatavatest lugudest osa saada. Kõige usinamad kirjutasid ja kirjutavad oma lood maha ning parimad (teoreetiliselt, kõik on maitseasi) leiavad tee trükikotta. Blogimine annab võimaluse tavainimesel jagada just iseenda lugusid ning sellest rõõmu ja rahuldust saada.

Ei tea, mida küll kiisud meie imelikest heietustest arvavad?