Soome ja Eestisse

Teel lennujaama

No nii... Tom ja lapsed istuvad kenasti lennukis ning ootavad juba kindlasti pikisilmi, millal see pikk ja tüütu lennureis viimaks otsa saab! Õnneks on lapsed juba nii suured, et võib natuke rahulikumalt reisi võtta. Tunnistan, et mulle meeldib kõige vähem suur pakkimine ning pärast kõigi asjade lahti võtmine. Vahel on selline tunne, et parem istuks mõnusalt oma majas ja ei pistakski oma nina kuhugi kaugemale :). Isa on meil jälle meisterpakkija ning sellepärast jätan tihtipeale taolise rõõmu tema õlgadele.

Tüdrukud on tublid, otsisid ise riided välja ning toppisid isegi oma kohvrisse, kuigi pidin ikkagi kõik välja tõstma ning oma silmaga üle vaatama, kas ikka igaks olukorraks sai midagi kaasa võetud. Lisaks muidugi seljakotid, kuhu millegipärast satub hulgaliselt mänguasju ja karvaseid loomi (ikka noorema neiu puhul), mis siis kenasti ritta saab laotud ning arutatud, kas ikka tõesti ilma nendeta ei saa... Loomulikult ei saa!!! Kuidas ma küll oskan taolise tähtsa asja nõnda tähtsusetuks teha. Eks me siis lähe kompromissile ning suudame kuidagi selle koorma poole vähemaks muuta, kinnitades, et vanaemal on kindlasti midagi nende jaoks, ning kuna sünnipäevapidu toimub just Eestis olles, siis kas pole kurb, kui peab oma kingid maha jätma...

Lennujaamas. Aerofloti silt on eksitav,
sest tegelikult tegeldi Finnair'i klientidega
(samas olen aru saanud, et viimasel ajal kasutavad sama liini
paljud teised rahvad, nende hulgas venelased ja Aasia rahvad,
sest Helsingis saab nüüd ümber istuda).

Lennujaamas avastasime, et olime kohvrilukkude võtmed hästi korralikult kõrvale pannud, (see tähendab need jäid koju) ning me ei saanud kuidagi ühte kohvrit lahti, millesse oli vaja veel midagi torgata (kõik need keelud vedelike ja muude taoliste esemete suhtes...) Tom proovis mõne autost leitud tööriistaga kohvrit lahti muukida, kuid see ei tahtnud kuidagi õnnestuda. Lõpuks leidis ühe juuksepandla, millega luku kallal nagistades selle lõpuks lahti sai! Kui kõik lukud nõnda kergelt avanevad, siis need, kellel soov, on kindlasti ka oskused seda imekiirelt teha! (Selle taustal just raadiost kuuldud lugu, kuidas Pearson'i ehk Toronto lennujaamas on võetud kinni mitu gruppi, kes varastasid reisijatelt nende pagasit. Üks hakkab ohvriga juttu ajama ning teised tõmbavad selle vaikselt minema.)

Kogu selle rahmeldamise peale oli kell juba kiiresti edasi liikunud ning polnud meil eriti enam aega koos nukrutseda ja kallistada. ¾ peret minema saadetud ja ¼ kurvalt tagasi koju, kus õnneks kaks kassi ja Jaanika ikka seltsiks. Otsustasin tee peal korraks poest läbi hüpata ja jahu osta. Kuna mu väike seljakott oli täis Tomi poolt kasutatud tööriistu (avanemast keelduv lukk), siis tõstsin need välja ning muuseas viskasin ka võtmed endale märkamata kõrvalistmele. Selle avastasin enesestmõista alles siis, kui olin viiekilose jahukoti eest maksnud ning proovisin leida võtmeid, mida loomulikult polnud! Astusin siis kurvalt auto poole ning nägin läbi akna, kuidas võtmekimp kenasti päikese käes peesitas.

Ega midagi, kuna olin ainult umbes kahe kilomeetri kaugusel kodust, siis võtsin aga mõnusamalt jahukoti käe otsa ning hakkasin aga sinnapoole kõndima. Millegipärast hakkas raskus aga üha rohkem tundma andma, eriti veel kui päike oma soojusega kokku ei hoidnud. Miks mul just jahu oli vaja osta!!! Kodus tegin end korraks märjaks ning panin mugavamad jalatsid jalga ning midagi lahedamat selga ja asusin üsna kohe tagasiteele. Vahepeal vaatasin lootusrikkalt taeva poole, kuhu pilved kogunema hakkasid, kuid karastavat vihmasadu ma endale kaela ei saanudki.

See oli mul kolmas kord, kus ma võtmed olen autosse lukustanud. Esimene kord juhtus just siis, kui olin siin oma autojuhi eksami teinud ning eksamineerija palus mind ühe ostukeskuse parklas parkida, kus ta teatas, et olen edukalt kõige vajalikuga toime tulnud. Minu rõõm oli nii suur, et hüppasin autost välja (muidugi peale seda, kui ta oli sealt lahkunud) ning lõin autoukse kinni... ja sain kohe aru, millega ma just hakkama olin saanud! Tol ajal oli meil auto külge peidetud tagavaravõti, nii ei sattunud ma paanikasse. Leidsin hoopis telefoni (enne mobiilide aega, mis ei tähenda, et mul oleks mobiiltelefon praegu olemas :) ning teatasin heast uudisest Tomile (mitte võtmete sissejätmise uudisest ;).

Teine kord olin samamoodi omapäi siin, kui käisin suures ostukeskuses kolamas (mida minu puhul juhtub imeharva). Eks ma ostsin mitmeid asju kokku ning kui autosse tulin, siis panin võtmed koos kottidega kõrvalistmele ning otsustasin siis, peaks ikka kõrvalasuvalt turult läbi astuma ja värskeid aprikoose ostma. Tagasitulles seisin õnnetult oma aprikoosidega auto juures ja ei teadnud täpselt, mida teha. On võimalus muidugi kalli raha eest asjapulgad kohale kutsuda, kuid mina proovisin esialgu natuke lihtsamalt asja lahendada. Vaatasin pisut parkimisplatsil ringi ning tegin valiku parasjagu parkivate ja lahkuvate autojuhtide vahel - milline nedest suure tõenäosusega suudaks minu autosse muukida. Oma üllatuseks ei leidnud ma ühtegi abilist, kuigi ühe puhul olin kohe peaaegu sada protsenti kindel, et tema jaoks pole taoline olukord sugugi tundmatu. Viimaks helistasin oma sõbrannale, kellele andsin juhendeid, kuidas kodust teised võtmed kätte saada. Küll on hea, kui selliseid sõpru leidub!

Nüüd ma loodan, et kolm on, nagu öeldud, kohtuseadus ja minuga enam midagi taolist ei juhtu... loodetavasti :).

Kogu selle jutu lõpuks pean hoopis oma perele soovima mõnusat reisi ning head kohalejõudmist!!! Helistage!!!