Raamaturiiul

Ronald Wright A Short History of Progress
20. sajandi meeletult kiire areng on pannud ohtlikku olukorda looduse, millest meie elu sõltub. 10,000 aastat tagasi alanud „inimese” eksperiment, mida me pole suutnud kunagi korralikult kontrollida. Selleks et kõik maakeral elavad inimesed elaksid sama standardiga kui meie siin läänes oleks vaja viis planeeti... Kui kaua me samamoodi edasi saame minna, kas suudame õppida ajaloost ning tõmmata tagasi seda meeletud kulutamist.

Meis pole midagi ettearvamatud, oleme samade vajaduste, soovide, lootuste ja rumalustega. Ei tähenda, millal või kus me elasime või millised kombed ja traditsioonid määrasid meie käitumist. Meie maa ja vee ja metsade puhtus ning korrasolek, on see, mis määrab ära, kui kaua üks tsivilisatsioon suudab end elus hoida... Alles 150 aastat tagasi olid linnad ikka veel kui surmalõksud, täis haiguspisikuid ja parasiite. Keskmine eluiga oli vähem kui 20 aastat! Nii kergesti võib see taas muutuda samasuguseks, kui me elame keskonnas, mida ise saastame ja mida enam ühel päeval ei suuda korda teha...

Carl Honoré Under Pressure: Rescuing Childhood from the Culture of Hyper-Parenting
Why do grown-ups have to take over everything? poja küsimus autorile, mis pani tema kui lapsevanema mõtlema, millist rolli me mängime oma laste elus. Proovime lastele anda kõige paremat ja tegelikult kontrollime peaaegu iga liigutust. Lapsed on üleorganiseeritud, vaba aega ei ole. Ja kui siis vaba aeg tekib, on nad probleemi ees, mida teha... Kõige äärmuslikud on juhused, kus lapsevanemad tulevad kaasa ülikooli, tööintervjuudele, et lastele toeks olla.

Autori soovitus lasta ohjad pisut lõdvemaks! See toob rahuldust nii lastele kui nende vanematele! Ma tean, kuidas ma püüan vahel ülikaitsta oma lapsi, kuid siis proovin endale selgeks teha, et ma ei saa olla nende selja taga igavesti... Mu instinkt ütleb, ma pean neid hoidma, kuid mis kasu sellest on, kui nad ühel päeval suurde maailma astuvad ning ei suuda sellega hakkama saada! Ma ei tahaks nendega mitte sugugi tööintervjuule kaasa minna :).


Alex Frankel Punching in: The Unauthorized Adventures of a Front-Line Employee
You build a theater, which is the store, then you hire the actors, who are sales associates, and you give them all costumes. And then every day you put on a show.
Nii kirjeldab autor kauplust. Ajakirjanikuna tekkis tal huvi, mida tähendab töötada erinevates kohtades. Kellelegi ütlemata, kes ta tegelikult on, saab temas UPS kuriir, riidepoes müüja, Starbucks'is kohvi pakkuja, elektroonikaäris abimees.

Ta lahkab kõigepealt intervjuusid, kuidas erinevad kohad oma reeglid üles seavad, oma ootused. Isegi kui proovid interneti kaudu täita sooviavaldust ning näitad end paremana, siis viskab vastavalt programmeeritud tarkvara sinu avalduse prügikasti. Loogiline on, et pole olemas absoluutselt perfektset inimest...

Oma töökogemuste põhjal on ta üllatunud, kui kiiresti ta osades kohtades oma rolli sisse elab ning kui tööandja seda soodustab, siis saab tema uuest tööst justkui teine kodu, mille nimel oled valmis ükskõik mida tegema.

Mõtlesin oma töö peale, kus ma meie panga põhimõtet väga südamesse olen võtnud, sest meie põhieesmärk pole tavapankade kujul ainult rahaahnitsemine, vaid tulu saab kõigi liikmete vahel jagatud. Kahjuks ei saa paljud sellest sugugi aru, ja kõige kurvem on, kui need, kes seda eriliselt propageerima peavad, ei hooli eriti meie tegevusest, sest peavad „oma pangaks” seda, mis neil kodule lähemal on... Samuti oleme valmis tegema asju, mille peale mõni ninatark pangaametnik kiiresti nina püsti keerab ning teatab, et nemad sellege ei tegele ning kutsuvad järgmise kliendi ette.