Mari laagriskäik

Mari veetis eelmise nädala oma korealasest sõbranna Seung Miniga laagris, mis korraldatud nende kiriku juurest (korealased on siin väga truud kirikuskäijad, enamasti on nad baptistid). Igaüks võis kellegi kaasa tuua ning nii sattus Mari seekord Pinery provintsiparki koos teiste noorde neidudega. Tom oli pisut mures, kas Mari pea aetakse usujuttudega sassi, kuid õnneks on lapsed mul kena kasvatuse koolist saanud (ja kodust ka ), et pead austama teiste rahvaste kombeid ja traditsioone. Laagris oli ka vaid paari kuu eest Kanadasse elama asunud paar hispaania noort neidu.

Panen nüüd ruttu-ruttu pildid üles, enne kui Mari küsima hakkab, miks ma seda teinud pole... Arvasin küll, et ehk tahab ta ise oma jutukesi vestma hakata, kuid ta jättis selle lõbu lahkelt minu õlgadele.

Öösel magati telkides. Mari ja Seung Min said kahekesi telgis olla, paljud olid kome või neljakesi koos.


Hommikuti äratati lapsed kella kuue ajal ning siis mindi järve suplema! Muidugi käidi järve ääres teistelgi aegadel, kui vesi nii külm polnud ja kui kõik ikka vette julgesid minna...

Sellised elukad avastati kord rannast. Kuigi päid murti kõvasti, ei suudetud tuvastada, kes täpselt need sinna jättis.


Loomulikult oli rannas hulgaliselt puunotte, mis lained sinna olid toonud. Olen kindel, et Mari oleks hea meelega nii mõnegi nendest koju tassinud .

Siin on kaks pilti lindudest, ühel metskalkun ja teisel puuoksal kotkas. Viimase puhul vaatas Mari mulle süüdistavalt otsa, kuna tal oli kaasas selline kehvavõitu digikaamera, mis me kunagi aastate eest talle sünnipäevaks ostsime. Muidugi puudus sellel igat sorti võimalus asju lähemalt pildistada ja nii jäi lind päris väikeseks. Eks ma pea siis meie vana kaamera talle loovutama, sest muretsesin just endale uue... Loodetavasti kohtab ta tulevikus jälle selliseid toredaid linnukesi!

Mari võttis päris mitu pilti päikeseloojangust, siin on nendest üks...


Iga laps sai endale kaela nahkpaela, mille külge riputati erinevate tegevuste eest pärleid ja muid kaunistusi. Pliiats oli muuseas selle eest, et iga päev kirjutati midagi päevikusse.

Marile meeldis laagrisoleks väga ja mul oli hea meel. Siiani on tema kogemused piirdunud ainult Jõekääru laagris olemisega, mis muidugi kesekndub paljus eestlusele ja keele hoidmisele, kuigi ega kogu aeg ainult sellega tegeleta. Ise tunnen end palju mugavamalt, kui lapsed Jõekäärul on, sest tean enamasti neid, kes seal töötavad ja tegutsevad. Kõik on tuttav ja oma. Nüüd siis oli ta hoopis teises keskkonnas ning Jõekäärul olek jääb vahele.