Kaljuronimine

Neljapäevaks olin pannud kinni aja Joe Rockhead's Indoor Rock Climbing kohas, kus lapsed pidid saama instruktori juhendusel kaks tundi mööda seinu üles ronida. Nad kõik on sarnast asja proovinud paari suvefestivali ajal, kuhu ronimissein on kohale vinnatud (pilt vasakul).

Arutasime, mida minu vabal päeval teha ning kui nad teatasid, et eelistavad Marinelandi minekule lõbustuspargi külastamist (kus on üks uhiuus ja eriliselt suur ameerika mägi üles pandud), siis mina polnud sellest üldsegi vaimustuses, sest ei oska rõõmu tunda kõigist nendest uhketest sõitudest ning pikkadest ooteaegadest, et minut aega karusselil veeta...

Istusin siis töö juures ning äkki kargas mulle pähe vaadata, kus Torontos on mägironimise kohad... Kui siis lastelt nende arvamust küsisin, siis oldi suure rõõmukisaga just sinna nõus minema. (Lõbustuspargi suhtes lubasin seda millalgi sügisel teha, kui kõigi noorte suvine vaimustus on jahtunud ning juba usinalt koolipinke poleeritakse).


Esialgu viidi meid hästi lihtsate radade peale, mille kordamööda minu kolm neidu päris kiiresti vallutasid. Juhendaja vaatas neid mõtlikult ning teatas, et peab vist midagi raskemat nende jaoks leidma. Tüdrukud olid hästi tublid! Mari muidugi eriliselt, sest proovis ka väikesest tagurpidi kaldest üles minna, millest Kirke ja Hanna pikemalt mõtlemata loobusid.

Ükski neist ei virisenud ning kõik said lõpuks kiita, kui tublid ja kanged nad olid, et ei andnud kordagi alla ning ronisid alati lõpuni. Nii mõnedki täiskasvanud pidid isegi lihtsatel radadel raskustes olema (kaasa arvatud kindlasti mina, kuigi ma ise seda ei proovinud ). Ta jutustas, kuidas eelmisel nädalal oli kolmekümnene grupp lapsi seal olnud ning ainult kaks olid suutnud ühe lihtsama raja lõpuni teha... Mari puhul nimetas ta, kui tugev ta on. Seletasin siis, kuidas talle on juba väiksest peale meeldinud igal pool kõõluda. Eks see ole aidanud kaasa, kuid mul on tunne, et Tomilt päritud sitkus mängib suuremat rolli .



Viimaks veel video laste ronimisest: