21.08.08

Tähtpäeva heietusi

Mind ei olnud Eesti taasiseseisvumise ajal enam siin. Aga nii palju kui võimalik sai asja pidevalt jälgitud. Inimesed Kanadas olid palju teadlikumad, kes ja mis Eesti oli... nüüd vaadatakse üsna tuhmi näoga, kui teatad, et eestlane oled. Kiiresti peab seletuseks juurde lisama Soome, endine Nõukogude Liit. Siis noogutatakse, kuigi ma pole kindel, kui palju nad asjast päriselt aru saavad.

Tegelikult mäletan kellegi kommentaari, kuidas pettutakse, kui pahaselt tõrjud väite, et pole venelane. Ja tol ajal, külma sõja lõppedes, oli venelane olla paljudele ameeriklastele eksootiline, sest nendest oli pidevalt nii palju juttu, mõtelda, nüüd oleks saanud lausa käega katsuda seda hirmutavat olendit.

Mina olin oma esimesel töökohal Kanadas, kui üks postiljon, kellega vahel hommikuti jutt ajasime, teatas 20.augusti uudisest Eestis! See tundus nii uskumatuna. Ma ei jõudnud ära oodata koju minekut, et täpsemalt kuulda, mis toimumas oli. Ja samas oli süda täis lootust, et kõik on just nii nagu mulle öeldi!

Täna olen vaadanud mitmeid saateid tolleaegsetest sündmustest ning kaasa elanud sellele, mida ise kaugelt pidin jälgima. Eilsest öölaulupeost on lühikesi ülevaateid, kommentaare. Mind pani mõtlema kellegi arvamine, et juunikuu kogunemised laulukaare alla kakskümmend aastat tagasi olid pisut teistmoodi. Väike hirm, lootus täitis südant, nüüd oli asi rahulikum, peaaegu kenam, sest polnud enam neid tundeid, sest Eesti on oma vabaduse kätte saanud. Lihtsalt ühtekuuluvustunne ja usk tuleviku suhtes.

Teisalt mäletan tolleagseid vestlusi noorte kanadalastega, kelle silmad lõid särama, kui jutustasid toimunud sündmustest. Nende elu oli liialt ette kirjutatud, kindel ning kõikumatu, ühesõnaga - igav. Nii mõnigi oleks hea meelega olnud taoliste suurte sündmuste tunnistajateks! Kõige lähem sarnasele tundele oli nende jaoks jõuluvana ootus ja oodatud kinkide saamine... Mina muidugi oleks hea meelega selle "igava elu" Eesti jaoks üle võtnud. Kuid sain äkki aru, miks need inimesed lahutavad meelt ekstreemse spordiga või tormavad "appi" regioonidesse, kus elu rahutu.

Vaatasin telerist öölaulupidu ning imetlesin, kui palju noori oli kohale tulnud! Ja see annab lootust, et me ikka suudame ühiselt ning sõbralikult koos eksisteerida. Miks me peaaegu uhkusega peame ütlema, kuidas eestlane ei suuda teise eestlase edust rõõmu tunda, kuidas me ühist keelt ei leia! Miks me ei võiks rohkem üksteisele naeratada (sest mis sa tundmatule tegelasele ikka naeratad...), samas piisab vaid hetkest, et võõrale avaneda... Aga ma usun meie noortesse, kes kasvavad üles teiste kogemustega ning palju avarama ilmavaatega kui meie kunagi!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.