13.08.08

Raamaturiiul

Marla Shapiro „Life in the Balance”
Umbes kolmteist aastat tagasi jäin ma vastsündinud tütrega koju, mis tähendas, et terve elu oli pea peale keeratud... ööd ja päevad segamini möödus esimene pool aastat nagu unenäos.

Lapse söögi ajal istusin hommikuti tihtipeale TV ees ning vaatasin CityTV pealt tulevat saadet CityLine, mis oli täis huvitavaid nõuandeid koduperenaistele nii kodukaunistamise, moe
, söögitegemise kui ka laste eest hoolitsemise kohta. Üks arstidest, kes alati hea meelega esitatud küsimustele vastas, oli Dr.Marla Shapiro. Mulle meeldis tema soojus ja tähelepanelikkus. Ning ma ei imestanud kui varsti hakkas ta oma saate juhiks (Balance: Televison for Living Well), samal ajal ikka oma põhitööga - perearstina praktiseerimisega - tegeledes, kuigi mina jälle ei jõudnud enam laste ja töö kõrvalt tema saateid niisama usinalt jälgida.

Mõni aeg tagasi sattusin peale intervjuule, kus üks täiesti kiila peaga naine vastas küsimustele.
Loomulikult köitis see mu tähelepanu, sest tundsin temas ära minule väga sümpaatse saatejuhi - Dr.Shapiro! Tuli välja, et tal oli avastatud rinnavähk ning saatesse tuli ta avalikult sellest rääkima.

Raamat, mille läbi lugesin, jutustabki võitlusest haigusega. Mida see talle endale ja ta perele tähendas. Ta on väga avameelne ning otsekohene oma tunnete ja probleemidega. Kurjaloomuline vähk, ükskõik keda see ka ei tabaks, purustab täielikult sinu ja su lähedaste maailma. Mida aga see tähendab naisele, kes ise arst on ning teab asjadest palju rohkem kui üks tavainimene... Samas tunnistab ta, et kuna tema finantsolukord on palju parem ning tutvused teiste arstidega sees, siis oli tal palju kergem leida/nõuda abi, kuigi isegi sel puhul ei tarvitsenud need tutvused aidata, kui järjekorrad teatud testide tegemiseks pikad olid ja ta ei tahtnud kunagi teiste patsientide arvelt end ette suruda.

Ta jutustab lühidalt ka oma elust, muuseas ka lapse kaotusest, kes suri
hällis (hällisurm ehk imikute äkksurma sündroom). See meenutas mulle mu väikest poega ja tütart, keda mul enam ei ole... Ma ei räägi sellest palju... aga mu tütred teavad, et nad olid olemas, kunagi enne neid... Vahel olen mõelnud, kust inimesed võtavad selle jõu ning julguse uuesti proovida. Ürgne instinkt on nii tugevalt sees, et ilmselt lihtsalt peab... Nii sünnib dr.Marla Shapiro perre kahe tütre kõrvale veel üks poeg.

Ma ei arva, et mu katsumused on mind tugevamaks teinud, pigem olen palju kergemini haavatav. Mu silmad täituvad iga väiksemagi asja pärast pisaratega, see võib olla midagi kurba, aga sama hästi midagi südantsoojendavat, mis võib mu hinge sügavalt puudutada. Olen vaadanud vahel vanemaid, kes oma laste eest ülihoolitsevad on ja sunnin end oma laste puhul ohje lõdvemaks laskma. Mul oleks põhjust samasugune olla - kaitsta neid, et nemad ei kaoks, kuid tean see ei aita midagi. Tähtis on, et nad ise õpivad toime tulema.

Dr.Shapiro elu oli tihedalt täis tööülesandeid, õpetamist, muid kohustusi, lootust veelgi parema koha peale saamist Ameerikas. Tema haigus sundis äkki kõigest eemale tõmbuma ning järele mõtlema, mis elus tähtis on. Nii olin minagi kord ühel hetkel küsimuse ees, kas jätkata meeletut aja jagamist töö, Eesti Kooli (kus olin võtnud enda kanda koolijuhataja ülesanded) ja pere vahel (millest viimane kippus kõige väiksema osa saama) või pühenduda rohkem perele. Kui lapsed kurtsid: emme, sa pole kunagi kodus, siis avas see mul valusalt silmad ning pani küsima, mis õieti meie elus tähtis on... (Lisaks muidugi liigsest pingest mu üha sagedamaks muutuvad migreenid...) Elu peab tasakaalus olema, nii nagu dr.Marla Sahpiro õpetab. Parem õigel ajal aeg maha tõmmata, kui liiga hilja veel pole!


Ann Hood „The Knitting Circle”
Eelmise raamatu poolt minus ülesäratatud mõtted jätkuvad selleski teoses. Kuigi loo pealkiri lubab justkui kudumisest
rääkida (põhjus, miks see esialgu mu huvi äratas), jääb see vaid kõrvalteemaks. Peamiseks on ühe naise/ema lein viieaastase tütre kaotuse üle, kes haigestus meningiiti ning lahkus siit ilmast.

Oma ema ärgitusel ühineb ta kudumisringiga, mille liikmed ise ühel või teisel ajal oma elu keerdkäikudega toime peavad tulema. Ann Hood kaotas ise kunagi oma tütre ning raamat on paljus autobiograafiline, analüüsides leinast ülesaamise etappe.

Isegi kui terve tegevustik on pisut kunstlik, jutustades erinevate tegelaste kurbtõsistest saatustest, mis mingil moel annavad kindlasti tuge peategelasele. Tean, mida tähendab see, kui elad läbi midagi traagilist. Tundub, nagu oleksid sa ainuke ja üksi oma muredega... Sellepärast on siin olemas igat sorti toetusgruppe, kus sama tagapõhjaga inimesed kokku tulevad, et
ühiselt oma muredest üle saada. Selles raamatus on taoliseks toetusgrupiks kudumisring, mille eestvedaja kui hea vana õpetaja kõigi paranemist suunab.


Debbie MacComber „A Good Yarn”
Veel üks kudumiseraamat elust.

Lydia, noor naine, kellel teismelisena avastati vähk ja kes aastaid haiglate vahel käis, on lõpuks arstide poolt tunnistatud terveks, kuigi haiguse hirm jääb alati kaasas käima. Ta on otsustanud avada lõngapoe, sest kõigi nende haigusaastate jooksul on tal palju aega olnud tegeleda kudumisega, mis muutis kunagi pikad ooteajad lühemaks ning rahustas teda.

Loo alguseks on tal pood juba aasta aega käigus olnud, kui ta otsustab järgmise kudumiskursusena pakkuda ringvarrastel sokkide kudumist. Kõigile huvilistele (mina kaasa arvatud :), annab raamat seletuse, kuidas seda täpselt
teha! Kuid olulisemaks on need kolm tegelast, kes tema käe all hakkavad õpetust saama. Esimesel pilgul täiesti erinevad isikud, kellest kunagi poleks arvanud, et neist võiks sõbrad saada, kuid üksteise toel suudetakse läbi murda probleemidest, mis elu nende teele on veeretanud.

Mulle meeldis autori võte anda tegevustikku edasi läbi nelja erineva tegelase pilgu. Sama sündmus võib teisele hoopis omamoodi nurga alt paista. Väga kena väike raamat, mis taas kord püüab lahata, miks inimesed ühte või teistmoodi käituvad!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.