Raamaturiiul

Timothy Findley „Spadework”
Lugu naisest, kes täisikka jõudes põgenes oma kodust Ameerika lõnaosariikides Kanadasse, et mitte lasta oma elul ära määratud saada nagu aastakümneid seal rikaste peredega juhtus. Ta on abielus näitlejaga, kes on läbi murdmas laval ning kes ootamatult satub näitejuhi huviorbiiti, kes juhtumisi on meesterahvas... Kui kaugele ollakse nõus minema, et oma unistusi täita ja millise hinnaga? Kas pere hülgamine ja karjäär ongi see, mille nimel tasub elada?

Teos on ühe tunnustatud Kanada autori poolt kirjutatud, kelle sulest on lisaks hulgaliselt näidendeid ilmunud.

"I only wish she didn't have to spend the rest of her life alone" - ”Yeah, well... Isn't that what all of us are going to do, when it comes right down to it?”
„None of us can see ourselves... We can only see each other.”


Lauren Weisberger „Everyone Worth Knowing”
(link autori kodulehele)

Noor kirjanik on rohkem tuntud oma esimese raamatu põhjal vändatud menuka filmi „the devil wears prada” järgi. Peale seda maksti talle raha veel kahe raamatu kirjutamise eest, mis ei ole samas nii palju kiidusõnu saanud kui ta esimene.

Minu jaoks oli see lahe lugemine, just selline ilma milleta kohe vahel ei saa :). Huvitav on peategelase julge ülestunnistus, et talle meeldib väga romantiline kirjandus, mis annab võimaluse tavaelust eemale sukelduda, teades, et raamat on kirja pandud täpse valemi järgi, mille lõpp on alati õnnelik! Minu jaoks ei paku siiski sellised läbi-lõhki romanssi täis romaanid eriti midagi. Kuigi mul oli elus periood, kus just selliseid vajasin. Eriti kui need mul käepärast olid. Leidsime ühte korterisse kolides suure tagavara just taolisi raamatuid, mida tol korral ära ei visanud, aga nüüdseks kenasti vanaraamatukauplusesse tassitud on.

Aga loo juurde. Noor naine, kes aastaid panganduses töötanud, ütleb ühel heal päeval oma võimatult igava töö üles ning leiab varsti uue, mis seotud igasuguste ürituste korraldamisega. Mis tunne oleks, kui oma töö pärast on vaja igal õhtul kusagil väljas olla, isegi kui midagi palju olulisemat ees on. Töö muutub primaarseks, suhted oma lähedaste inimestega järjest nõrgemaks.

Selles maailmas on rikkad ja kuulsad, kes oma maine pärast peavad teistele nähtavad olema. Kas tõesti nad naudivad seda pidevat pidutsemist ja väljas käimist? Mina olen küll väga õnnelik, kui saan rahulikult mõnusalt õhtul kodus raamat süles istuda... aga muidugi pole ma ei rikas ega kuulus ;).

Ja mida arvate nendest, kes on nõus kulutama kakskümmend tuhat dollarit ühe käekoti peale, kusjuures selle saamiseks on järjekord! Kas see pärandatakse oma lastelastele ja kui palju koti väärtus aastatega kasvab? Ehk peaksime me hoopis taolistesse asjadesse investeerima :).

Õnneks suudab siiski loo peategelane end lõpuks sellest kõigest välja rabeleda ning leida hoopis teise elumõtte!


Nancy Fairbanks „Bon Bon Voyage”
(link autori kodulehele)

Taas kord toit, retseptid ja krimiromaan samade kaante vahel!

Toidukriitik on kruiisilaeval Kanaari saarte seilamas oma sõbranna ja ämmaga, samal ajal kui ta abikaasa kusagil tähtsal seminaril osaleb. Äkki kaob üks tema kaasreisijatest, kes pidevalt mitte millegagi rahul pole. Ning ühel päeval ärkavad reisijad üles, avastades, et laevameeskond keeldub neid teenindamast.


Rosie Goodwin „Tilly Trotter's Legacy”
Haarasin selle raamatu kiiruga riiulilt kaasa, sest kunagi ammu lugesin ja vaatasin Catherine Cookson'i poolt loodud lugusid, mis enamasti räägivad vaesuset ja raskustest ülesaamisest mitmete keerdkäikude ja katsumustega. Alles kodus sain aru, et kirjanik pole sugugi sama isik. Hoopistükkis on võetud tema üks populaarsetest tegelastest, Tilly Trotter, kellest Cookson ise kirjutas kolm raamatut, ning viidud tema lugu lõpuni. Mina muidugi polnud seda lugenud, kuid autor annab päris hea ülevaate naise saatusest. Eriti meeldivad mulle taolised lood ajaloolise külje poolest. Kui ajaloolased räägivad möödunud aegadest väga üldiselt, siis sarnased raamatud lasevad lugejal sukelduda igapäevasesse ellu, millega meie esivanemad pidid toime tulema.

(Kõiki neid raamatuid pole ma just oma „vabaduse” ajal lugenud, lihtsalt pole olnud mahti maha istuda ning oma mõtteid kirja panna :).