Fotojaht - koos

Teemaga seoses meenus kohe üks tore pilt, kus lapsed ja pehmed loomad kõik rõõmsalt koos on.


Teistsorti "lastepere".

Teised jahilised.

TTC

Toronto Transit Commission - Toronto transpordisüsteem, mis paigutab tuhandeid inimesi iga päev ühest kohast teise. Inimestele meeldib kangesti nende tegevuse üle nuriseda, minule ka... vahel... nagu täna, kui metroos ei töötanud signalisatsioon ja ma hiljaks jäin. Tegelikult ei tohiks viriseda, sest TTC on ikkagi parim viis linnas liikumiseks. Selle asemel, et ummikutes istuda ning tunda, kuidas tekib kange tahtmine autost välja ronida ning jala astuma hakata (vähemalt minul :).

Tore video on üles pandud, kuidas meie linna bussi-, trammi- ja metroosüsteem (ehk lühidalt TTC) tööhoos terve päeva jooksul. Algus loomulikult aeglasem ning pikapeale kiirem-kiirem, kuni linn näeb välja nagu sipelgapesa. Metrooliinid on tumedamad ja põhjast lõunasse U-kujuline.

TTC Weekday Service (HD) from Kieran Huggins on Vimeo.

Madu

Mari joonistus, tehtud kompuutriga ja kasutatud spetsiaalset joonistamisalust ja pliiatsit (Bamboo Fun), mille ta suvel sünnipäevaks sai.

Tunnistan, et mul on see pidevalt hiire asemel käepärast :) Eriti kui sülearvuti peal töötada! Hästi täpne ja mugav näiteks fotode kallal mängides! Isegi kirjutada saab mõnusalt! Ning loomulikult surfata :)

Marile meeldib väga peent tööd teha, kui ta joonistab. Ta pühendab palju aega detailidele. Lisan veel paar pilti tema sulest/pliiatsitipust. Kui ta päris pisike oli, siis sirgeldasime talle vahel siiruviirulisi jooni ette, mis risti-rästi läksid. Huvitav oli vaadata, kui täpselt ta värvis kõiki neid tekkinud vahesid. Neljaselt Kanada kooli minnes, andis õpetaja talle värvimiseraamatu ning ei jõudnud hetk hiljem ära imestada, kuidas ta sugugi üle joonte oma pliiatsiga ei läinud.

Earth Hour

Kas sina osaled ülemaailmsest Earth Hour ettevõtmisest, kui laupäeval kell 20.30 kohaliku aja järgi terveks tunniks keeratakse tuled kodudes ja tööl kinni ning kõik elektrit neelavad masinad (mis eluliselt-oluliselt tähtsad) lülitatakse välja?

Oma üllatuseks avastasin Earth Hour leheküljel, et nii Läti kui Soome on osalejatest täis tipitud, kuid Eestist ei leidnud ma taas mitte ainsatki kohta :( Kas tõesti sellest üldse ei räägita???

Eks see ole väga sümboolne, ning mingit põrutavat mõju ei avalda. Samas veetsime eelmine aasta koos sõpradega küünlavalgel väga mõnusa tunni ning sisemuses tekkis meeliülendav tunne, et üheskoos, kasvõi väikeste sammude haaval, suudame me midagi oma koduplaneedi heaks ära teha.

Earth Hour

Earth Hour Canada

Kohtumise aastapäev

"Mis tähtis päev täna on?" küsib Tom meie laste käest, kes on suures toas teleka ees endale põrandal mugavad kohad leidnud. Hanna on üle öö meie juures olnud ning laste madratsid on magamiseks elutuppa sikutatud.
"Pulma-aastapäev," pakub Mari. Kirke kehitab õlgu ning pakub viimaks sama mis Marigi.
"Ei ole!" kallistab Tom mind. "Hoopis meie kohtumise päev!"
"Siis võime "Mandarini" seda tähistama minna!" löövad Kirke silmad särama. See hiina restoran on meie kõigi lemmik, kuid seekord jätame siiski toidukoha külastamise vahele. Kodus on ka vahel tore olla.

Meie kohtumine oleks tegelikult võinud täiesti olemata jääda. Mina olin kolmandal kursusel Tartu ülikoolis ja meil plaanis pidada kombekohaselt ekvaatoripidu, olime ju poole peal oma õpingutega. Kuna meie tulevaste võõrfiloloogide hulgas vaid paar tugevama poole esindajat, siis organiseeris üks usin tudeng oma TPIs (Tehnikaülikoolis) õppiva sugulase kaudu viienda kursuse tulevased automaatikainsenerid meiega kokku saama (nende hulgas oli vaid üks õrnema soo esindaja :). Pidu pidi toimuma ühes Jõgevamaa jahimajas.

Kõik plaanid olid läbi räägitud ning maha pandud, kui äkitselt saime teate, et poistel oli tekkinud mingi probleem bussiga tulemise suhtes ning kahjuks jäävad nad tulemata. Olime loomulikult pettunud ja kurvad ja natuke pahased, kuidas need noored mehed nõnda hädised on. Meie usin tudeng võttis siiski nendega ühendust, millest täpselt probleem ja kas siis tõesti pole neil mingit muud võimalust tulla. Üllatus oli suur, kui tuli välja, et poistele oli täpselt samasugune teade tulnud, et me ei saa tulla!

Pisuke uurimistöö viis jäljed ühe meie ülikooli teise kursuse juurde, kellega noormehed olid mõni nädal varem koos pidutsenud. Suurest pahameelest, et poisid juba uusi tüdrukuid otsivad, saadeti kummalegi poolele teade peo ärajäämise kohta. Oh seda naiste õelust ja kättemaksuiha ;)

Meie pidu toimus ikkagi ära ning minu tutvus Tomiga saigi alguse. Kõige huvitavam oli see, et minule ja Tomile peeti plaanimata naljapulm samal päeval maha. Sõrmuseks sai kellegi taskust väljailmunud võtmerõngas. Hoidsin seda tükk aega alles, kuid kõigi kolimistega läks see kadunud asjade maailma. Samal peol pandi alus veel ühele abielupaarile, kes siiani kenasti koos on olnud.

Selline põnev oma keerdkäikudega oli siis meie tutvumine täpselt 23 aastat tagasi. Hiljem tuli tegelikult välja fakt, kuidas me oleme siiski kaudselt vähemalt korra enne koos olnud. Nimelt meie kaheksanda klassi ekskursioonil, kui kahe erineva kooli klassid Palamusel ööbisid. Leidsime, et need teise kooli noored on väga ülbed, sest käisid meie käest madratseid ära vinnamas. Tom väidab, nagu oleks ta siiski mind veel üks kord ühel Tallinna peol näinud, mis peeti keskkooli lõpetajatele. Mina arvan küll, et see võib ka lihtsalt tema elav ettekujutus olla :)

Foto on tehtud Rootsis. Kaamera on Tomi enda käes - nii et üsna huupi võetud, kuid minu meelest õnnestunud kaader.

Fotojaht - kõrge

Kuidas hakkama saada, kui laud liiga kõrge veel on...


Ise olen alles väike, aga kõrgused on täiesti kättesaadavad...


Nõmme seikluspargis on kõrgusi väga lihtne leida, eriti kui hirmu sees pole.


Mis saab veel toredam olla, kui karussellil kõrgusekõdi nautida.


Kõrgete mägede vahel uhked lossid... (Vianden, Luxembourg).


Kõrged mäed matkajate päralt (Norras).

Teised kõrguste jahil.

Teistmoodi biker

Kevad toob välja huvitavad sõiduvahendid. Kui kaherattaline liiga raske juhtida tundub, siis võiks valida kolmerattalise, millel tavapärane rataste paigutus ümber pööratud on.

Pildile on jäänud üks liiklusmärk, mis lubab tipptundidel kõige äärmisesse ritta ainult need sõidukid, milles vähemalt kolm reisijat. Nii toetatakse bussiga tööle minemist ja carpooling'ut ehk kaasreisijate peale võtmist, kes hommikul samas suunas kiirustavad.

Vahtrasiirup

Olen juba ammu tahtnud käia mõnel vahtrasiirupi festivalil, kus näidatakse vahtramahla kogumist ning siirupivalmistamise protsessi. Võtsime viimaks selle käigu pühapäeval ette. Sõitsime lääne poole Bronte Creek provintsiparki, kus juba umbes 5000 aastat tagasi elasid inimesed. Enne valge mehe saabumist, asusid siin mississauga indiaanlaste alad.

Vahtramahla kogutakse tavaliselt veebruarist aprillini, oleneb ilmast - külmad ööd ja soojad päevad on vajalikud. Mulle tuli üllatusena, et vahtrapuud, millel on kõige suurem suhkrusisaldus, kasvavad peamiselt Suure Järvistu ümbruses kuni idarannikuni välja. Sugar Maple, Black Maple on parimad mahla kogumiseks. Vanasti kasutati lihtsat "ämbrimeetodit", kuid 70ndatel hakati puude külge kinnitama voolikuid. Nii sai palju kergemini toimetada toormaterjal keetmiseks vastavatesse hoonetesse.

Kanada on maailmapildis esiliider vahtrasiirupi tootmises, kusjuures Quebecist tuleb 90% kogu riigi toodangust. USAs seostatakse Vermonti osariiki kõige rohkem vahtrasiirupiga.

Valge mees õppis vahtrasiirupit ja -suhkrut valmistama indiaanlaste käest. Oli ju palju odavam suhkrut koha peal muretseda. Indiaanlased kasutasid mahla kogumiseks puust anumaid. Pikad õõnestatud palgid muutusid "keedupottideks". Loomulikult ei saanud tuld neile alla teha. Nii tassiti lõkkest mahla sisse viskamiseks kuumi kive. Protsess oli väga aeglane ning muutis valmis siirupi mustaks. (Kahjuks ei võtnud ma ühtegi pilti sellest, kuigi meile täpselt ära näidati, kuidas seda tehti - mahla asemel oli siiski vesi puust künas).

Hiljem hakati kasutama kolme poti meetodit. Kõigepealt mahl suurde potti, kui vesi küllalt aurustunud, siis tõsteti kontsentreerunud mahl järgmisesse. Naised pidid väga ettevaatlikud olema, et seelikutesse lahtine tuli külge ei karanud.

18.sajandi keskel võeti kasutusele laia põjaga anumad, mille alla sai tule teha. Nii läks keeduprotsess palju kiiremaks. Teine pilt.

Kes on ükskõik millist siirupit keetnud, teab, kui kergesti võib see omapäi üle ääre jalutama minna. Et seda vältida, riputati poti kohale rasvatükk või valati pisut õli sisse.

Kohapeal oli muidugi väike poeke, kus müüdi kõike vahtrasiirupiga seotut. Siirupit ennast plekist kanistrites ja pudelites.

Lisaks hulgaliselt muid tooteid. Kirke leidis vahtravõi topsid, kuid tahtis siiski hoopis vahtrasiirupikommi osta.

Tüdrukud said proovida vahtrasiirupi pulgakommi. Seekord Mt.Ste.Anne'is suusatades ei olnud suhkruonn lahti ning nüüd siis kasutati võimalus ära. Lumi on küll läinud, kuid lume asemel olid välja toodud jääplokid, millele väike õõnsus sisse lõigatud. Kuna õhk oli nõnda soe, siis võttis natuke aega, kuni keev siirup pisut jahtus ning seda sai ümber pulga keerata.

Meil oli kaasas Tomi kaugelt sugulane, noor naine, kes siin Eestist lapsehoidjaks on. Tüdrukutel on alati põnev näha neid, kes kannavad sama perekonnanime :)

Fotojaht - triibuline

Triibuline tee viib toidupoodi.

Traadid muudavad taeva triibuliseks. Eemalt paistab Canada Bread hoone triibulisena.

Teisi triibulisi pilte vaata siit.

Naiseteema jätkuks

Eelmine nädal näitasime naisepilte. Kahjuks ei leidnud kohe internetis üles paari videot, mida olen telerist reklaamipauside ajal näinud. Nüüd siis riputan üles videod naisest maailmas - milline jõud meie kätes on - heategeliku organisatsiooni Care poolt toodetud. Tegevuse eesmärgiks on aidata neid naisi, kes kõige rohkem maailmas alla surutud ja kannatavad (muuhugas Afganistan, Etioopia, Peruu).

Hallid pilved...

Tegelikult ei tahaks nii väga pessimistlik olla, aga pealkiri sobis hästi pildiga :). Kaasa on nüüd viimaks töölt lahti. Ega Kanadagi üleilmsest majanduskriisist puutmata ole, kuigi pangandus seisab tänu väga rangele riiklikule kontrollile siiski üsna tugevatel jalgadel (ma peaks ju tedma ;).

Tomi koondamiseteade ei tulnud väga suure üllatusena, sest firma on juba üle aasta hädas olnud ning hulgaliselt on inimesi lahti lastud. Praegu võtab kallis kaasa asja rahulikult, sest palk jookseb sügiseni edasi. Ta võiks küll ka proovida tööd otsida, kuid see tähendaks kindlasti suve kinnipanemist. Siin ei pöörata puhkustele nii palju tähelepanu nagu Euroopas. Pealegi meeldib mulle idee, et viimaks saab meil kodus remont tehtud, seinad värvitud ja ehk ka soojustatud. Lastele ütlesin: "Issi on nüüd househusband!" Ja koju jõudes ootab mind iga kord uhke praad laual (vähemalt unistustes ;). Ei tohi midagi kurta, sest Tom teeb ikkagi midagi mulle, kasvõi keedab kartulid valmis.

Teine teade tuli mul töö juurest, et meie kauaaegne kolleeg läheb pensionile - 33 aastat ühel kohal, väga haruldane praegusel ajal, kus iga natukese aja tagant kiputakse uut kohta otsima, sest praegune ei rahulda. Ametlikult on Kanadas pensioniiga kõigile 65, kuid teatud pensioniplaanidega on see võimalik varemgi! Nii otsustas ta seda pea kümme aastat varem teha. Mul on hea meel tema pärast ja peaaegu kadestan teda (pidin kohe varbad ja näpud appi võtma, mitu aastat mul minna on ;). Muidugi tähendab see meile pisukesi/suuri muutusi, kuid eks me saa hakkama!

Nii see elu on, kes läheb omal soovil, kes sunnitakse eemale...

Kingitus

Sünnipäevast on nüüd varsti kuu möödas, aga tahaks ikkagi uhkustada selle imekena kingitusega, mille saamislugu on imearmas.

Oleme oma töökaaslasega enne õhtust vahetust jalutamas, kui astume hästi toredast poest läbi, kus müüakse igat sorti kivimeid ja krsitalle, millest ka ehteid valmsitatud on. Hiljuti on ilmunud nende poelettidele kanada kunstnike poolt valmistatud kaelakeid ja kõrvarõngaid. Imetlen siis nendest ühte, kuid ei raatsi endale osta, sest hind on minu meelest natu-natu liiga kõrge; ja kas mul ikka päriselt seda vaja on, muutun hoopis praktilisemaks. Riptan ehte raske ohkega tagasi, eriti kui sõbratar takka kiidab, kui kallis see on.

Milline on minu rõõm ja üllatus, kui sünnipäevahommikul töö juures köögis endale teed valmistades, tuleb H ja ulatab kotikese, milles seesama ehe peidus! Ma ei mäletagi, millal ma viimati niiiii rõõmus ühe kingi üle olin. Nad olid koos mu teise sõbrannaga raha kokku pannud! Tal olevat kohe taoline mõte läbi käinud, kui mind poes ahhetamas nägi. Sellepärast ta nii varmalt mul seda kõrvale soovitaski panna :) Küll on tore, kui mu ümber on nii toredaid sõpru!

Siin on veel kunstniku ehteid - True Magic by Lucya.

Fotojaht - naine

Hästi kaitstud naine :)

Kanuuretkel...

Toiduretkel...

Mõned pildid naistest - igapäevased kohustused mõttes keerlemas.

Tükike Briti kuningakoja ees olevast ausambast.

Teised fotojahil.

Kumb on imelikum...

"Emme, think how weird people are..."
"Miks sa nii arvad?"
"Our shape... look at cats and look at us!"

Raamaturiiul

Elle Newmark „The Book of Unholy Mischief”
Love is a ripening of honesty, a deepening of truths that people can tell each other. It comes with time.

I've abandoned superstition and embraced and unfettered quest for knowledge. I live every day alert to discovery.

15.sajandi Veneetsia, kus kirikuvõim on kõikumatu, samal ajal täis silmakirjalikkust ning korruptsiooni. Noor tänavapoiss satub rikka mehe kööki, kus peakokk ta enda kaitse alla võtab. Kuid koka askeldamiste taga on sügavam tähendus. Ta on pidevalt kursis poliitilise eluga ning tal on oma väike roll, püüda kaitsta inimest tervet mõistust, et mitte lasta rikkuse- ja võimuahnete meeste tegemistel tervet ühiskonda täielikult hukka minna. Ta kuulub iidsesse salajaste tarkuste kaitsjate gruppi, kes üle ilma vaikselt kõike jälgivad.

Mulle meeldivad need ajaloolised romaanid, kus ei pöörata täheleapnu ainult suurte meeste ettevõtmistele, vaid milles on hulgaliselt detaile, kuidas tol ajal elu tegelikult käis. Veneetsia, kus selle teose tegevus toimub, on muidugi eriline, sest linn ei ole palju muutunud. Tänapäevalgi võib mööda neid samu tänavaid jalutada ning end möödunud aegadesse kujutada, abiks näiteks just see teos, mis nii elavalt kirjeldab tolleaegset tänavaelu ja igapäeavseid toimetusi.


Stieg Larsson "The Girl with the Dragon Tattoo"

Rootsi kirjanik, kes tegutsenu ajakirjanikuna. Enne surma andis sisse kolm käsikirja. Kurb, et nii andekas mees nõnda vara pidi meie hulgast lahkuma.

Omapärane ning huvitav lugu. Uuriv ajakirjanik palgatakse üles otsima rikka ärimehe tütar, kes mitukümmend aastat tagasi kadus ning keda kõik surnuks peavad. Kes tappis neiu, tahab magnaat enne surma teada saada.

Kõrvuti selle niidi lahtiharutamisega esitatakse lugejale mitmed põnevad karakterid, kelle omavahelised suhted ning tegemised võiksid moodustada täiesti omaette raamatu. Mulle meeldib väga, et peale lahenduse leidmist, läheb jutulõng edasi. Tihtipeale avastan end viimaseid lehekülgi kiiresti-kiiresti edasi keeramas, sest uudishimu on nõnda suur. Tulemuseks on see, et unustan esimeses järjekorras ära, kuidas konflikt, mõrv lõpusirgele jõuab.

Siia üks tsitaat raamatust, mis praeguse segase majandusliku olukorra juures väga sobilik on:
The Stock Exchange is something very different. There is no economy and no production of goods and services. There are only fantasies in which people from on hour to the next decide that this or that company is worth so many billions, more or less. It doesn't have a thing to do with reality or with the Swedish economy.

Kate Jacobs "Knit Two"
Minu jaoks kolmas raamat seeriast kudumislood, kõik erinevate autorite poolt kirjutatud.

Seegi seob tihedalt kudumise ja sõpruse teema omavahel. Erinevas vanuses naistest, kes tulevad igal reedel kudumisringi, muutuvad parimateks sõpradeks. Enam ei olegi oluline, mis neid kokku tõi, vaid teadmine, et kusagil on olemas lähedane inimene, kes kuulab sind ära ja kes on valmis sinu jaoks oma parima andma. Sõprus võib ükskõik kust alguse saada, kuid palju tähtsam on see, kuidas see ajale ja sündmustele vastu peab.



Kjell Eriksson „The Demon from Dakar"
Tema järjekordne teos Ann Lindellist Uppsala politsei uurimisoskonnast, mis inglise keelde tõlgitud. Taas kord pean ütlema, et naudin krimiloo kõrvalt autori esitatud tegelasi ning nende omavahelisi suhteid. Seekord toob ta sisse noore mehe Mehhikost, kellega seoses tuleb juttu mehhiklastest USAs. Tegelikult tekkis mul huvi leida viimase teema kohta veelgi teoseid.

Lisaks on minu jaoks alati põnev lugeda Rootsi kohta, kus ma olen natuke aega elanud, kuigi praeguseks juba tükk aega tagasi.

Jala tööle

Leidsin imevahva video, mis on ühe torontolase poolt üles riputatud. Ta jalutab iga päev mööda Kingi tänavat umbes 40 minutit tööle. Mina teeks võimalusel täpselt sama, õieti ma tegingi seda, kui tööle lähemal elasin (pidin tavaliselt umbes tunniga arvestama). Praegu võtaks see mul siiski natuke rohkem aega. Google Maps alusel 3 tundi ja 15 minutit - kauguseks 15,7 km.

Igaljuhul siin võib imetleda, kuidas Toronto tänavad talvel vähese lumega välja näevad.

Meemuuseum

Quebecis, Mte.Sainte-Anne külje all on tore väike muuseum mesilastele ja meele, kus pakutakse kõikvõimalikke erinevaid meetooteid. Loomulikult mitut sorti mett purkides (mustika, ristikheina, kevadlillede, võilille... tulevad mul meelde). Neid saab ka enne ostmist proovida, et see kõige maitsvam välja valida. Seal on küünlaid, komme, kreeme, huulepulki ja nii aina edasi. Lisaks väike väljapanek, mesilasete tööst ja vaevast.


Selline silt kutsub möödasõitjaid muusumi. Loomulikult pole kusagil näha ühtki inglisekeelset kutset :).


Kui oled parkinud, siis pane tähele silti, mis palub külalisi ettevaatlikud olema, sest mesilased on tööhoos. Seekord on kiri isegi inglise keeles. Kaks võimalust, kas kardetakse kohtuskäimist, kui mõni mesilane kogemata kedagi torkab (mõnele võib see eluohtlikuks osutuda) või hoolitsetakse hästi palju pisikeste töömeest eest, et ollakse nõus isegi keeleküsimus kõrvale jätma.

Hilinenud vastlakuklid

Kuna me hotellis kuidagi ahju ligi ei pääsenud, siis küpsetasime oma vastlakuklid pühapäeval.


Vahukoore klopin siiani käsitsi, sest olen leidnud, et miski ei saa heale vipslile ja kätetööle vastu (eriti veel kui on vaja munavalgeid vahtu saada).


Lõpptulemus, mis kiiresti meie kõhtu kadus. Ei hakanud uhkelt läbi pritsi vahukoort panema, ja tuhksuhkur on meil ka kuidagi imelikul viisil kuhugi ära kadunud. Kahtlustan lapsi, kuigi nad mulle süütu näoga otsa vaatavad :)