Köögis

Homme on lastel selle aasta viimane koolipäev ja Kirke sõbranna Marija tuli appi, et küpsetada 'brownies' ehk šokolaadikoogikesi kooli kaasavõtmiseks. (Koko on õppinud end laua juurest eemale hoidma ning pikali viskama, siis saab temagi midagi head, see tähendab kurgilõigu või porganditüki :). Seitsmendas klassis on selline huvitav aine nagu family studies, kus õpetatakse kodu korrashoidmist! Tegelikult mitte :) Kirke käesti pinnisin välja, et nad õppisid hästi palju, kuidas prahti vähem toota ja kuidas asju taaskasutusele võtta! Neil oli mingi projekt, kui nad pidid prügi üle vaatama ning sellest midagi nuputama. Mari tegi kunagi plastikpudelist auto ning Kirke meisterdas majakese.

Viimaks oli veel test igat sorti turvanõuete kohta, kuidas köögis süüa teha, et õnnetust ei juhtuks. Kui hindeks sai 90% (ja enam), lubati lapsed küpsiseid tegema! Kirke ei saanud, kuigi proovisime kenasti kõik selgeks saada :( Ma ütlesin, ära kurvasta! Minuga võid alati ükskõid mida küpsetama tulla! Tegelikult on ta mul ju päris tihti abiks. Ning oskab täiesti iseseisvalt saia küpsema panna (leivamasinga).

Brownies retsept pärineb Martha Stewart'i küpsiseraamatust. Kuigi ma ei saa öelda, et ma teda väga kummardan, siis selles raamatus on tõesti palju toredaid retsepte. Tema kodulehelt leidsin praegu 'Cookie of the Day' jõuluootuse kalendri. Mis tuletas meelde, et Toronto ajalehel "The Toronto Star" on samasugune advendikalender.

Sulata:
6 spl võid
170 g poolmõru šokolaadi
¼ klaasi (50 ml) kakaopulbrit
Vahusta:
1 klaas (200 ml) suhkrut
2 muna
1 tl vanilli
Sega:
3/4 klaasi (175 ml) jahu
½ tl küpsetuspulbrit
½ tl jämedat soola

Sega kokku šokolaadi- ja munasegu, lisa jahu. Laota küpsetusalusele ja küpseta umbes 170ºC kraadises ahjus pool tundi. Lase jahtuda vähemalt 15 minutit. Lõika ruutudeks.

Lion Whisperer

Olen kuulnud ja vaadanud saateid "Dog Whisperer" ja nüüd avastasin, et mõni oskab ka lõvide ning muude loomadega "salajuttu puhuda". Vist ei tasu seda ise hakata looduses proovima :) Ta tunnistab, et need lõvid on talle juba pisikestest poegadest saati tuttavad!

Fotojaht - portree

See on kindlasti minu üks kõige lemmikumatest portreedest, isegi lemmikum kui Mona Lisa :) Ja pilt ripub minu majas seina peal! Autoriks kohalik eestlane Ene Falkenberg, taga pühendus teisele Enele. Ta silmanägemine läks vanaduspäevil väga kehvaks ning heade sõprade abiga müüs ta oma viimasel näitusmüügil hulgaliselt pilte ja maale ära (alumine on samuti tema oma ning maalitud peaaegu poolpimedana). Selle lehe leidsin ta paljude teiste joonistuste vahelt ning sain teada, kuidas ta oli kord endale modelliks võtnud noore indiaanlase. Ma oskan ainult imetleda, kui osavad on mõne käed ilma fototehnikata inimese pilti kinni püüdma.

Mõtlesin, kas nuputan viisi, kuidas autoportree teha, kuni sain kokku lapse selleaastase klassijuhatajaga. Astusin uksest sisse ja üle ta näo levis äratundmisnaeratus: "Imeline, kui sarnased te olete!" Nii ma siis püüdsin portreena oma geenid kinni :)

Teised fotojahil.

Talv on tõesti kohal

Torontost paari tunni tee kaugusel põhjas sadas päevaga maha tervelt 80cm lund - tavaliselt terve detsembrikuu keskmine! Siiani oleme lumetud olnud ja nüüd korraga selline hulk!!! (Klõpsa pilti, et näha videot ja lugeda juttu.) Uskumatu, sest veel nädal aega tagasi mõtlesime, kas lumi üldse kohale jõuab.

Toronto on samuti lumekorra all, kuigi üsna õhukese. Tuult ja külma jätkub aga küllaga! Pidin lõpuks ikka oma sooja talvemantli ja saapad üles otsima. Eile õhtul koju jalutades, rebis tuul puuoksi ja elektriliine. Ootamatult lendas pea kohal sädemeid ning käis pisike plahvatus, kui üks lamp läbi põles ning terve rida tänavavalgustust otsustas solidaarsusest oma töö lõpetada.

Talv on minu meelest kena, just rohke lumega ja ilma vinge tuuleta! Eks unistada võib :)

Lumi ja haikalad

Lõpuks ometi jõudis lumi Torontosse. Öö jooksul sadas umbes 10 cm maha. Kui hommikul silmad lahti tegime, oli lumesajust saanud vihmasadu ning tuul kiskus riideid igast suunast :(

Kui me viimaks uksest välja astusime, oli täiesti selge, mida tähendab 'koerailm'. Isegi mina, kes ma muidu lausa ootan talve, mõtisklesin, kas poleks parem elada maal, kus kogu aeg soe on :)

Lisaks oli metrool sada ja tuhat viga ning mõni peatus enne minu oma, aeti kõik rongist välja... Ootasin veerand tundi järgmist, õieti olin sunnitud ühe mööda laskma, sest mul puudus igasugune huvi trügimisest osa võtta. Samas panin ootamatult midagi väga huvitavat tähele, kui nina raamatus kannatlikult ootasin... Metroojaamas valitses vaikus! Iseenesestmõista mitte haudvaikus, kuid ikkagi vaikus. Muidugi puudus rongimürin, aga ka inimesed vestlesid omavahel peaaegu sosinal!!! Vähemalt need, kes vestlesid :) Huvitav, et ma pole enne seda nii teravalt märganud.

Muidugi meenus kunagine naljakas vahejuhtum, kui noor naine rongivagunis valjul häälel teatas: "Te olete siin niiiiii vaiksed! Meil New Yorgi metroos räägivad kõik omavahel!" Ausalt öeldes puudub mul sellekohane kogemus :D Ja tunnistan, et olen päris rahul, kui suur lobisemine mu lugemist ei sega :)

Jäin muidugi tööle hiljaks, kuid mu töökaaslane, kes tuleb mööda teist liini, jäi veelgi kauemaks oma kohalejõudmisega. Tegime siis nalja, et kõik need, kes muidu autoga sõidavad, kuid kehvade teeolude kartuses busse ja ronge eelistasid, ei osanud korralikult metrooga sõita ning põhjustasid nõnda palju probleeme!

Aga-aga... kas soojal maal ongi nii hea, kui vee ääres nõnda palju haikalasid elab. Klõpsa pildil või siia ning vaata, kuidas Google Maps on pildile püüdnud need suured 'kiskjakalad'... või on...? (Klõpsa avanenud lehel kaardi peal pluss-märgil).

9nda klassi sleepover

Ma ei oskagi 'sleepover'it eesti keelde panna. Mida öelda, kui lapsed sõprade juurde mängima lähevad ning alles järgmisel päeval koju tulevad... Igal juhul toimus Mari koolis just selline 'sleepover' 9nda klassi tüdrukutele. Poole kuue ajal koguneti koolimajja, kaasas magamiskotid ning seljas pidzhaamad! Mõtlesin, kuidas meie klassi­õhtuid korraldasime, aga nemad hoopis magamispidusid :)

Neidusid oli kokku 45 ringis, arvas Mari pärast ning õpetajaid 3. Neile oli välja mõeldud mitmeid toredaid mänge, võistlusi ja tegevusi. Otsiti peidetud asju, võisteldi muuseas küpsiste võidu söömise ja vee joomise peale. Vaadati üks film ning magama mindi võimlasse mattide peale. Uni aga ei tulnud enne kelle kahte ja ega seegi just kõige sügavam polnud. Hommikul pakuti hommikusööki ning siis oligi aeg koju minna.

Marile meeldis see ettevõtmine väga. Ta ütles, et sai palju tuttavamaks oma koolikaaslastega ning ka kool muutus veelgi kodusemaks. Eks see oligi sarnase ürituse peaeesmärk, eriti 9ndikele, kelle jaoks on toimunud hüpe väiksest turvalisest põhikoolist suurde kooli. Poistele pidi samasugune öö toimuma mõne nädala pärast.

Fotojaht - ehted

Kui ma õhtul fotoka kätte võtsin, et ehteid leida, millest pilti teha, siis tormas magamistuppa meie kutsa, kes oli tüdrukute poolt kenasti ära ehitud. Eks ma siis klõpsasin paar pilti temast :)

Koko on meil hirmrahulik koer, kes sugugi protesti ei avaldanud, kui ta 'juuksetutt' kenasti silutud sai.

Siin on Koko veelgi rohkem ära kaunistatud.

Nüüd hoopiski üks inimjuukseid ehtiv kamm,
mis kannab nime - aafrika liblikas.
Need on valmistatud Lõuna-Aafrikas
ning on väga mõnusad juustes.

Ja üks 'päris' ehe - halloweeni kõrvarõngad,
mida ma kord aastas kanda saan :)
ämblik hoiab oma saaki jalgade vahel.
Tegelikult ongi mul kõige rohkem ehtekarbis
kõrvarõngaid. Püüan igast kohast, kus
reisimas käin endale midagi mälestuseks osta.

Jõuluehted alles ootavad kastis, kuni kuusk sisse saab :)

Teised ehetejahil.

Ikka lumeta

Nõnda õitsevad veel saialilled kuivanud lehtede vahel. Ilmad on suhteliselt soojad ning viimase 162 aasta jooksul on see esimene november, kui lumi pole Torontosse jõudnud. Tänagi ladistab ainult vihma, selle asemel et see vesi lumena alla sajaks! Muidugi oleme viimased aastad jällegi tavapärasest hulgem lund saanud. On ikka need ilma tembud imelised. Loodame ainult, et jõulud valged tuleks...

Tundmatu Kanada

Sain Toronto sõbrannalt täna selle toreda kokkuvõtte küsimustest Kanada kohta. Vahva kokkusattumus, sest eelmisel nädalal saatsin oma Eesti sõpradele ja tuttavatele palve kirjutada kolmest esimesest asjast, mis Kanadaga seoses meenub ja mida ütleb neile Toronto! Isegi ühe kooli vanemad klassid pandi sellele küsimusele vastama :) Aitäh K!

Peaaegu eranditult nimetati esimesena punase vahtralehega lippu või punast vahtralehte! Peale seda läks asi hägusemaks. Külm ilm, suur vaikus, metsik loodus, vahtrasiirup, jäähoki... keegi paigutas koaala Kanadasse, kuigi ilmselt oli ikka mõttes pesukaru :)

Toronto oli enamuse jaoks suur küsimärk. Hmm... kuidas siis nii, ei olegi pandud Pariisi, New Yorgi ja Londoni etteotsa:)
Ainult mõni üksik oskas midagi välja pigistada, kuigi vahel oli mul tunne, et see läks pisut huupi pakkumiseks :)
Ootan ikka vastukaja, mida teatakse Kanada ja mida Toronto kohta!

Nüüd, kus Vancouveris toimuvad 2010 olümpiamängud, on paras aeg üle vaadata küsimused, mida inimesed üle maailma Kanada kohta tahavd teada. Need küsimused olid esitatud ühel rahvusvahelisel turismialasel kodulehel. Loomulikult on vastused tõest kaugel ning neid tasub huumoriga võtta! Ausõna! Ma tean :)

K: Ma pole teleris kunagi näinud, et Kanadas oleks soe, kuidas küll taimed seal kasvavad? (Inglismaa)
V. Me toome kõik taimed sisse, kui nad on täies elujõus. Istume siis nende ümber ja vaatame, kuidas nad närtsivad.

K: Kas ma võin tänaval jääkaruga kokku puutuda? (USA)
V: Oleneb, kui palju sa joonud oled.

K: Ma tahaks matkata Vancouverist Torontosse - kas ma võin piki raudteerööpaid kõndida? (Rootsi)
V: Aga loomulikult! Tee on ainult neli tuhat miili pikk. Võta rohkelt vett kaasa!

K: Kas Kanada põõsastes on ohutu ringi joosta? (Rootsi)
V: Nii et see on tõsi, mida rootslaste kohta räägitakse.

K: Kas Kanadas on pangamasinaid. Kas te võiksite saata nimekrja järgmiste linnade kohta: Toronto, Vancouver, Edmonton ja Halifax? (Inglismaa)
V: Ei, kuid parem on, kui tood kaasa mõned karusanahad kaubavahetuse eesmärgil.

K: Kas ma võiksin saada rohkem infot jõehobude võidusõidu (hippo racing) kohta? (USA)
V: Aa-fri-ka on suur kolmnurgakujuline kontinent, mis asub Euroopast lõunas. Ca-na-da on see suur maa põhja... oh, olgu... Aga loomulikult, jõehobude võidusõit toimub Calgary's igal teisipäeval. Kohale tulla soovitame paljalt!

K: Millises suunas asub põhi Kanadas? (USA)
V: Keera näoga lõunasse, siis pööra end ringi 180 kraadi. Võta meiega ühendust, kui sa siia jõuad ning me saadame sulle ülejäänud juhendid.

K: Kas ma võin Kanadasse söögiriistad kaasa tuua? (Inglismaa)
V: Milleks? Kasuta oma sõrmi nagu meie seda teeme!

K: Kas te võiksite saata mulle Viini poistekoori esinemiskava? (USA)
V: Aus-tri-a on väike veider maa Sak-sa-maa kõrval, mis on... oh, olgu... Aga loomulikult, Viini poistekoor esineb Calgary's igal teisipäeva õhtul, kohe peale jõehobude võidusõitu. Tule paljalt!

K: Kas Kanadas on olemas lõhnaõli? (Saksamaa)
V: Ei! Me ei haise!

K: Ma olen leiutanud nooruseallika. Kus ma võin seda Kanadas müüa? (USA)
V: Igal pool, kuhu koguneb märkimisväärne hulk ameeriklasi.

K: Kas te võite nimetada Briti Kolumbia alasid, kus naiste arv on väiksem meeste omast? (Italy)
V: Jah, gei ööklubid.

K: Kas Kanadas tähistatakse lõikustänupüha (Thanksgiving)? (USA)
V: Ainult lõikustänupüha ajal!

K: Kas Torontos on olemas supermaketid ja kas piima on võimalik saada aasta läbi? (Saksamaa)
V: Ei, me oleme rahuarmastajad, taimetoitlastest küttijate/korilaste tsivilisatsioon. Piim on siin illegaalne.

K: Mul on küsimus ühe Kanada looma kohta, kuid ma olen unustanud ta nime. See on nagu suur sarvedega hobune.(USA)
V: Selle looma nimi on põder. Nad on suured ja väga vägivaldsed, süües ära kõigi nende ajud, kes liiga lähedale tulevad. Võid nad eemale hirmutada, kui pritsid end enne jalutama minekut inimuriiniga.

K: Kas ma saan rääkida enamuses kohtades inglise keeles? (USA)
V: Jah, kuid sa pead enne selle selgeks õppima!

Mari luges neid ning oli naerust kõveras. Ma loodan, et naljast aru saamiseks ei pea Kanadas elama ;)

Kui soovid rohkem kanadalastest teada, siis interneti sügavustes on olemas üks tore blogi: Kuidas kanadalast ära tunda.

Jõuluootuse algus

Sel nädalavahetusel süüdati nii mõnelgi pool küünlad kuuskedel. Muuhulgas ka Kanada Kuninglikus Muuseumis. Jalutasin peale tööd sealt läbi (ainult pool tundi Eesti Majast :) ning sain ka kuulata Victoria-aegsete lauljate esinemist.

Jõulupuu oli ehitud muuseumile kohaselt mitut sorti karvaste loomadega (mitte elus, aga ega muuseumis elus loomi polegi ;) ja seekord olid need hoopis mänguasjad), mis endale kuuseokste vahel ajutise kodu leidsid.

Laste rõõmuks oli kohal ka roheline dinosaurus, kes rõõmsalt külaliste vahel ringi tatsas.

Pühapäevaks olime plaaninud One of a Kind näitus-müügile minna (kus ei tohi pildistada, sest käsitöömeistrid kaitsevad oma kunsti kopeerimiste eest). Õieti oli Mari mul väga hakkamas kaasa tulema, mille üle muidugi rõõmustasin. Olin üllatunud, kui hommikul teatas Kirke, et tema ei taha sugugi koju jääda. Viimati olime sellel näitusel koos siis, kui Kirke mul kõhukotis istus ning Mari vankris :) Mul on hea meel, et nad nii varmad on äkki osa võtma asjadest, mis neile vahepael väga igavad tundunud on.

Mari väsis aga meist ära, sest teda ei huvitanud sugugi samad asjad, mille juures Kirkega aega veetsime. Leppisime siis kokku, et ta läheb omaette uitama. Kirkega imetlesime ehteid ning proovisime mütse pähe. Ta oleks hea meelega ühe ära ostnud, kuid hind oli meie mõlema meelest väga soolane. Lubasin otsida ise lõikeid ning proovida ühe valmis õmmelda.

Saime lõpupoole Mariga kokku, kui ta kutsus meid innukalt nende lettide juurde, kus pakuti igat sorti maiustusi ja kastmeid ja moose (maitsmiseks ning müügiks). Talle maitses väga üks mandlikomm shokolaadiga ja mina nautisin veinidzhemmi! Neid dzhemme oli mitmes valikus ja Marigi arvas, päris hea! Ostsin ühe väikese purgi. Kui Mari pärast uuris, milline see täpselt oli ning prooviküpsise moosiga suhu torkas, siis tõmbus ta nägu krimpsu ja ta nõudis kiiresti vett. Tegelikult polnus see sugugi halb, ainult veini maitse tuli väga tugevalt läbi ;)

Saime jõulukingitusi lastele ja Tomile. Aga nendest ei saa ju muidugi veel kirjutada ;) Nüüd oleme meiegi jõuluootuses. Küünlajalg aknale põlema ning Kirke pani sokigi sinna alla. Hetk tagasi ohkas ta voodist: "Ma loodn, et päkapikk Kriks ikka kirjutab mulle! Mulle meeldib see väga!" No-jah... ega midagi, peab vaatama, kas päkapikk ikka kirjutab ;) Ma ju hakkasin seda kunagi tegema, et lastele innustust süstida eesti keeles lugemiseks ja kirjutamiseks!

Fotojaht - pilved

Seekord võtsin hommikul fotoka kaasa ja vaatasin taevasse. Ega sealt suurt midagi ei paistnud, ainult hall ja ühtlane sügisvihmane avarus... kuni üks pisike kirgassinine taevatükike pilvede vahelt välja piilus.

Ja siin natuke selgema päeva pildid

Teised taevasse vaatajad.

Õudusfilm "Orb"

Umbes-täpselt kaks aastat tagasi oli mul huvitav ja omapärane kogemus, kui pidin oma inglise keelega, millel kerge eesti aktsent on, aitama ühte filmimeest, kes tavaliselt tegeles näitlejatele diktsiooni õpetamisega. Ja minust sai üks "õppevahend". Ta lindistas mu kõnet ning hiljem lugesin linti ka mõned laused eesti keeles. Enne seda istusin ju veel maha ühe noormehega, kes vajas sama filmi jaoks eesti keele aktsendiga abi (lühike kõrvalosa) ja kes Eesti Majja 'õpetajat' otsima tuli.

Vaatasin ja ootasin, kas film tuleb välja, ning siis unustasin.

Ja nüüd teatas töökaaslane: "Mu sõber nägi just õudukat - Orphan - kus üks peategelane on Eestiga seotud!" Minul muidugi klõpsas kõik paika! See peab olema just film, mille valmimisel on minulgi ime-pisi-pisike osa mängida :) Isabelle Fuhrman räägib siin, kuidas ta eesti keele aktsenti õppis. Saan aru, et ta on hea õpilane olnud, kuid eestlast ta ikka ära ei peta. Ning veel üks aps jäi silma - instituut on suurelt kirjas 'instituute'! Kes küll seal teadmisi jagas...

Filmitud on seda osaliselt Torontos, tundsin mõned kohad ära. Eriti muidugi meie laste lemmikkoha High Pargis - uhke loss-mänguväljak , kus me päris palju käinud oleme (umbes 40 minutil filmis ja allpool lõigus on see ka näha).

Minu arvamine? Mulle ei meeldi õudusfilmid ega pingelised/psühholoogilised trillerid, kuid samas vaadates seda filmi, leidsin, et tegevus haaras kaasa ning polnud ainult hirmuefektidel üles ehitatud! Eestis peaks see vist just nüüd jooksma.

Kuhu minna koduleht annab sellise kokkuvõtte:
Veel sündimata lapse traagiline kaotus on mõjunud laastavalt Kate’ile (Vera Farmiga) ja Johnile (Peter Sarsgaard), pannes proovile nende abielu ning Kate’i hapra vaimse tervise. Naist vaevavad pidevalt luupainajad ning deemonid ta minevikust. Üritades kodust elu normaliseerida, otsustab paar lapsendada tütre. Kohalikus lastekodus jääb neile kohe silma väike Esther, 10-aastane andekas tüdruk, kes armastab mängida omaette. Ent peaaegu kohe, kui nad on tüdruku perekonda vastu võtnud, leiab aset rida murettekitavaid ja seletamatuid sündmusi, mis paneb Kate’i mõtlema, et Estheriga ei ole kõik korras. Et see pealtnäha ingellik tüdrukutirts pole see, kellena paistab. Olles mures oma pere turvalisuse pärast, püüab Kate panna Johni ja kõiki teisi vaatama Estheri armsa maski taha. Aga keegi ei võta ta hoiatusi kuulda, kuni võib olla juba liiga hilja... kõigi jaoks.

Blogi sünnipäev

Täna, täpselt kolm aastat tagasi tegin oma esimese sissekande. Sellise ettevaatliku, teadmata ette, mis ja kuidas. Siiani olin lihtsalt arvuti taga lugenud lehti ja vahel vaadanud erinevaid saateid. Kindlasti sattusin ka mõnikord blogide peale, kuid ei süvenenud, mis need täpselt olid.

Ja nüüd seletus, miks siin Julie & Julia filmi reklaam ilutseb. Esiteks muidugi jõudsin lõpuks nii kaugele, et vaatasin selle filmi ära. Teiseks... üks peategelastest, kellel film põhineb - Julie Powell - oli see, kes mind blogimise juurde tõi. Ja üldsegi mitte oma blogiga, vaid hoopis tema raamatuga, mille olin tänu ühele arvustusele koju toonud ja läbi lugenud. Sealt edasi otsisin juba blogi üles... ning nüüd on siis kolm aastat möödas :)

Aga filmist... ma ei osanud eriti midagi oodata, kuid minu meelest on see hästi toredalt kokku pandud. Meeldib väga Meryl Streep, kes nii vahvalt Julia Child'i mängib ning ta kuidagi inimlikuks muudab. Minu meelest oli see naine väga robustne ning ennast täis... nii palju kui ma mäletan telerist teda nähes, aga see oli muidugi pealiskaudne 'tutvus'. Youtube abil üks kokasaade, mida mina kunagi nägin ja teine tema enda vana saade:

Pildile püüdsin meie kaks blogijat, sest Tomgi on hakanud oma mõtteid kirja panema. Ilmselt vaatas, et midagi huvitavat on käimas, kui ma arvuti taga muudkui istun, ja ei tahtnud heast asjast ilma jääda ;)

Tasuta

Kas hakkab silma midagi, mille hea meelega koju tooks... Usinad inimesed on korjanud kokku tänavale jäetud kraami, mille kõrval on silt: FREE! ning pannud selle kesklinnas näituseeksponaadina üles. Ühe inimese praht saabki nõnda teise inimese varaks :) 5. jaanuaril võib sama akna taha kiirustada ning tasuta jagamisel olnud esemed laiali (koju) tassida.

Taaskasutus lillepeenral...

Taaskasutus kaunistuseks! Plastikust väikesed veinitopsid on leidnud kasutust jõuluse ehte loomisel!

Klaasitöökoda

Harbourfront keskuses, mis asub Toronto sadamas ja kus rootslaste jõululaat toimus, asuvad väikesed käsitöökojad. Ühes on klaasiahjud, teises saviga töötamiseks vajalikud vahendid, siis on veel nurgake ehete tegemiseks ning õmblemiseks. Seal käivad tulevased kunstnikud oma oskusi lihvimas, kuid samas võib ka ise tunni eest raha välja käia ning proovida, kas äkki pole endas peidus tulevase kunstniku iva.

Pildid on võetud kõrgendatud platvormilt, millel igaüks võib kõndida ning jälgida, mis käsil on. Veetsime Mariga tükk aega nende tööd imetledes.

Põnevad õunad

Siin on veel üks tore leid minu pisema tüdruku poolt - õunapilt õunal :)

Rootsi jõululaat

Sel nädalavahetusel toimus Torontos järjekordne rootslaste jõululaat ja mina muidugi kiirustasin tavapäraselt kohale. Kuigi olime Rootsis vähem kui kaks aastat, siis sai see riik ikkagi väga südamelähedaseks. Oli kuidagi eriliselt kodune ja just selline nagu me ette kujutasime, et Eesti oleks võinud olla, kui talle ainult võimalus oleks antud...


Takkajärgi arvan, et rootslased ise on sõbralikud, just parasjagu võrreldes ameeriklastega :) Kuigi omal ajal polnud me sugugi harjunud, et inimesed võivad ka võhivõõrale naeratada. Eriti alguses käis see pisut vastu. Lõpuks tuli harjumine ning hakkasime seda palju rohkem hindama!

Tulek Kanadasse oli omamoodi kurb... Mitu aastat "nutsin" sisemiselt Rootsi järele. Kui vahel oli raske ning tuju halb, siis otsisin lohutust just Rootsi ajast (nagu meie esivanemad kuldseid rootsi aegu meenutades ;)! Nüüdki tundub Rootsi kuidagi lähedane, kuigi siit mandrilt kolides pole kavatsust just sinna tagasi minna, ikka Eestisse hoopis!

Augustis sai meil kakskümmend aastat Eestist ära oldud. Alguses ikka lugesime aastaid, kuid nüüd lähevad need nii kiiresti, et ei märkagi :) Rootsis elasime pikka aega Lesjöforsis, väikeses külakeses keset kõrgeid mägesid ja pakse metsi. Loomulikult kolasime lõpmatult palju seal ringi ning sügisel sai hulgaliselt pohli korjatud. Meie jaoks olid metsaalused lausa tihedalt marju täis, kuigi mäletan, kuidas üks rootslane meie täis anumaid nähes kurvalt pead vangutas ning teatas: "Vähe neid marju sel aastal..."

Eelmise aasta laadalt lühike videojupp.

Avastasime ka väga hea jõhvikaraba, kuigi kohalikud uudistasid väga imestunult, kas need marjad ka millekski kõlbavad... Ilmselt olid jõhvikaid nende jaoks liiga vähe ja vaevaline korjata võrreldes punetavate pohlametsadega. Nüüd saame pohlamoosi just sellelt jõululaadalt, kus seda suure tünniga müüakse. IKEAst muidugi ka, kuid väikse purgi kaupa ja hingehinnaga. Jõhvikaid on aga mitmel kujul jalaga segada, sest seda kasvatatakse lausa tööstuslikult siin maal. Pohli pole metsa all näinud, välja arvatud Nova Scotia kõrgel kaljunukil...
Miks küll raskelt kättesaadav asi nii väärtuslikuks muutub :)

Mõned päkapikud jõululaadalt.

Meie pisikese küla keskus Rootsis.

Loodus ja inimene

Mis juhtub, kui inimene satub vette ohtliku kiskjaga...

Pigeon: Impossible

Kui Pixar'il kulub ühe filmi tegemiseks, mis on 90 minutit pikk umbes aasta, siis 6-minutiline film ei tohiks üle kolme kuu võtta. Vähemalt selline oli filmimehe Lucas Martell'i mõte, kui ta otsustas ise midagi kokku panna. Seda küll vabatahtlike abiga (umbes sada) ning kulud alla $10,000, millest enamus läks küll muusika peale. Tema filmike sai valims 'ainult' viie aastaga, kuid tulemuseks on väga andekas ning hästi kokku pandud lugu CIA agendist, kohvrist, mille sees tuumapommi punane nupp ning last but not least tuvist! Tema töö on teeninud juba üle kümne autasu ja tunnsutuse. Vaata kodulehte.

Fotojaht - mõistatus

Mõtle enne, kui edasi kerid :) Järgmine pilt annab lahenduse!

Evalt Adamale :)

Teised fotojahil

Reisijate streik ja vaateaknad

Torontot on haaranud jõuluootus. Selle kõrval tekitab hulga pahameelt ühistranspordi (TTC) piletihindade tõus uuel aastal. Eelmisel reedel kutsuti sõitjaid protestiks busse, tramme ega metrood mitte kasutama. Algul heitsin selle mõtte kõrvale, kuid siis otsustasin, võtan ka osa. Töökaaslane võttis mu peale ning koju jalutasin - "ainult" 16 km :) Võttis täpselt kolm ja pool tundi ja kuigi olin lõpuks väsinud, siis järgmisel päeval polnud väsimusest jälgegi.

Kõige rohkem pahandab mind, et hinnatõusust nii palju ette teatatakse. Nüüd on palju raskem osta münte, mis asendavad pileteid, sest kõik proovivad enale koju võimalikult palju neid ette osta (hetkel on 5-mündi limiit peal, kui mina ostan tavaliselt 20 kaupa). Ja miks mitte, kui odavamalt saab... 10 mündi pealt ühe pileti raha. Ei tea, kas ma peaksingi vähemalt kord nädalas jala käima, siis hoian selle raha sealt kokku :)

Minu fotod on kesklinna poodide vaateakendelt. Olen sama teed küll lugematuid kordi autoga läbinud, kuid jala minnes saab palju parema pildi, kuidas erinevad rahvad oma jälje jätavad (korealased, hiinlased, indialased, aafriklased, ukrainlased oma poekestega).