Sel nädalavahetusel toimus Torontos järjekordne rootslaste jõululaat ja mina muidugi kiirustasin tavapäraselt kohale. Kuigi olime Rootsis vähem kui kaks aastat, siis sai see riik ikkagi väga südamelähedaseks. Oli kuidagi eriliselt kodune ja just selline nagu me ette kujutasime, et Eesti oleks võinud olla, kui talle ainult võimalus oleks antud...Takkajärgi arvan, et rootslased ise on sõbralikud, just parasjagu võrreldes ameeriklastega :) Kuigi omal ajal polnud me sugugi harjunud, et inimesed võivad ka võhivõõrale naeratada. Eriti alguses käis see pisut vastu. Lõpuks tuli harjumine ning hakkasime seda palju rohkem hindama!
Tulek Kanad
asse oli omamoodi kurb... Mitu aastat "nutsin" sisemiselt Rootsi järele. Kui vahel oli raske ning tuju halb, siis otsisin lohutust just Rootsi ajast (nagu meie esivanemad kuldseid rootsi aegu meenutades ;)! Nüüdki tundub Rootsi kuidagi lähedane, kuigi siit mandrilt kolides pole kavatsust just sinna tagasi minna, ikka Eestisse hoopis!Augustis sai meil kakskümmend aastat Eestist ära oldud. Alguses ikka lugesime aastaid, kuid nüüd lähevad need nii kiiresti, et ei märkagi :) Rootsis elasime pikka aega Lesjöforsis, väikeses külakeses keset kõrgeid mägesid ja pakse metsi. Loomulikult kolasime lõpmatult palju seal ringi ning sügisel sai hulgaliselt pohli korjatud. Meie jaoks olid metsaalused lausa tihedalt marju täis, kuigi mäletan, kuidas üks rootslane meie täis anumaid nähes kurvalt pead vangutas ning teatas: "Vähe neid marju sel aastal..."
Eelmise aasta laadalt lühike videojupp.
Meie pisikese küla keskus Rootsis.
Avastasime ka väga hea jõhvikaraba, kuigi kohalikud uudistasid väga imestunult, kas need marjad ka millekski kõlbavad... Ilmselt olid jõhvikaid nende jaoks liiga vähe ja vaevaline korjata võrreldes punetavate pohlametsadega. Nüüd saame pohlamoosi just sellelt jõululaadalt, kus seda suure tünniga müüakse. IKEAst muidugi ka, kuid väikse purgi kaupa ja hingehinnaga. Jõhvikaid on aga mitmel kujul jalaga segada, sest seda kasvatatakse lausa tööstuslikult siin maal. Pohli pole metsa all näinud, välja arvatud Nova Scotia kõrgel kaljunukil...
Miks küll raskelt kättesaadav asi nii väärtuslikuks muutub :)
Miks küll raskelt kättesaadav asi nii väärtuslikuks muutub :)
Mõned päkapikud jõululaadalt.
Meie pisikese küla keskus Rootsis.
Oli jah ilus aeg ja oi kui noored me olime - veits alla 30, ehkki sina musi paistad pildil teismeline olevat - tegelikult ka!
VastaKustutaSiiani selgelt silmi ees pilt sellest kuidas ronisime kaljusel raiesmikul pohli korjates;)
Ma just mõtlesin seda pilti vaadates, kas see on nüüdne või aastatetagune. :)
VastaKustutaLugesin alles täna Su pika intervjuu korralikult läbi (enne olin kiiresti vaid silmadega korra üle käinud). Te olite ikka väga hakkajad noorena. Mina (enam-vähem sama vana eksole), poleks ilmselt sellist sammu julgenud ette võtta.
Aitäh, Tom! Hea et kaasa ikka komplimente oskab teha :D
VastaKustutaTol ajal olime meie 'vanakesed' võrreldes nende noortega, kes otse keskkoolist sõjaväe eest jalga lasid. Ja ma ei julge ka öelda, et just hakkajad olime. Lihtsalt seisime valiku ees, mida teha... Aasta tagasi olime oma vastsündinud poja kaotanud ning sõjaväe puhul hirmutas kartus, kuhu Tom saadetaks ja kuidas see ta tervisele mõjuks (tol ajal veel Tshrnobol, kuigi sellest õnnetusest oli ka mõni aasta möödas). Nii need otsused vahel surutakse peale!
Te siis olete Tomiga minust veidi vanemad. Mina olin 89 aastal alles 18 (ehk siis keskkooli lõpetaja) ja minu klassivennad olid juba need, kes esimestena Nõukogude sõjaväest puutumata jäid.
VastaKustutaAga sellegipoolest imetlen ma teie ettevõtlikust jätkuvalt. Ja seda kui ühtehoidvad te ikkagi olla suudate. Teid ilmselt on raskused kindlamalt liitnud.
Ihii - mul tuleb meelde hoopis üks teine pilt teie suurest marjasaagist Rootsis. See, kus Tom harjavarre abil (oli selline ilus punane) teist mõlemast pilti teeb :) Ja tegelikult see ei olnudki nii väga ammu, lapsed on ju need, kes suuremaks ja vanemaks saavad :D:D -K-
VastaKustuta