18.11.09

Küsimused ja vastused

Vastasin mõnele Tiia esitatud küsimusele :) Loe siit.
Ja loe ka Blogilehte, kust võib enda jaoks mõnegi põneva teema ja blogija avastada!
Ka see blogipidaja ei ela Eestis. Tema kirjutab meile lähedasemaks oma uue kodumaa, Kanada.

Tere killuke!

Sa kirjutasid äsja oma blogisse just seda mida ma tahtsin Sult küsida- kummana Sa end tunned, eestlasena või kanadalasena. Sa kirjutad, et "uhke on olla sidekriipsuga kanadalane ehk siis kanada-eestlane"

  • Miks just Kanada? Mis teid sinna viis?  Kaua teie pere seal on elanud?
Kasvades üles Nõukogude Eestis poleks ma kunagi arvanud, et satuksin tulevikus nii kaugele elama. Isegi kui unistuste tiivad mind vahel vabadusse kandsid, siis olen ilmselgelt liiga mugav, et elus suuri muudatusi ette võtta. Alles minu abikaasa Tomi ette seatud dilemma pani meid kiireid otsuseid vastu võtma. Teda ootas ees sõjaväeteenistus Nõukogude armees ajal, kui Eesti hakkas suure karu käpa all oma pead püsti ajama.

Olime suvel külas minu onulastel Rootsis just enne Balti keti korraldamist. Seal tegime raske otsuse, et ei lähe enam Eestisse tagasi. Sel hetkel ei teadnud me, millal uuesti oma lähedastega Eesti pinnal kokku saaksime, sest isegi kõige julgemad mõtted ei näinud Eestit vabana. Hiljem, rääkides võõrsil elavate eestlastega, pidime tunnistama, et selle aja unenäod sarnanesid paljuski nendele, mida nemad okupatsiooni jalust põgenedes nägid. Olime tagasi Eestis, kõik on hea ja tore, ning siis haarab meid mure, kuidas me sealt raudriide tagant uuesti vabadusse saaksime...

Rootsis käis aga paberite ajamine aeglaselt. Kaasal oli Kanadas üks vanatädi, kes meie käekäigu endale südameasjaks võttis ning tänu temale saime varsti hoopis kutse Kanada saatkonda, et ametlikult taotleda immigrandi staatust selles kauges riigis. Samas kripeldas süda, sest Rootsi on siiski nii palju lähemal... Aga kuidas sa ütled nendele, kes abikäe ulatasid, et me veel otsustame?! Seda enam, et Rootsis olime endiselt ilma kindla jalgealuseta. Nõnda me lendasime 1991.aasta talvel üle suure ookeani oma uuele elule vastu, peas mõlkumas mõte vaid mõni aasta siin veeta ning kui Kanada kodakondsus käes kui mitte Eestisse, siis vähemalt Rootsi tagasi kolida. Nüüd on sellest ajast juba palju aega mööda läinud ja meie endiselt siin... ikka vist meie erilise mugavuse pärast.
  • Te räägite loomulikult inglise keelt, aga mis on teie kodune keel?
Inglise keel oli mul juba Tartu Ülikoolist enam-vähem suus (minust pidi saama inglise keele õpetaja). Ütlen enam-vähem, sest üks asi on võõrkeelt õppida, ilma et kordagi korralikult praktiseerida saaks ja teine, kui oled vastavasse keelekeskkonda sattunud. Eriti veel riigis, kus hulgaliselt erinevatest paikadest immigrante, kes inglise keelt igat pidi väänavad. Mõnest ei suuda ma siiani õieti aru saada. Kuid ma lohutan, et üks siin sündinud täiskasvanute inglise keele õpetaja tunnistas, kuidas tal on täpselt samasugused probleemid mõne õpilasega.

Kodus ei kujutaks ma ettegi, et me hakkaks omavahel või tütardega inglise keeles suhtlema. Ma leian, et laste emana ei suudaks ma kunagi nii hästi võõras keeles oma pisiperega "nunnutada" kui emakeeles. See kõlaks võõra ja võltsina. Sellepärast olen kõige rohkem üllatunud nende üksikute Eestist tulnute üle, kes oma lastega inglise keele suhtluskeeleks valivad. Ja nende kõrval on juba mitmendat põlve tublid eesti juurtega noored, kes proovivad eesti keelt ikka elus hoida, mis sest et see vast nii kergelt välja ei tule kui meiesugustel. Kuigi tunnistan, sarnased pered muutuvad siin aina haruldasemaks.

Kindlasti annab Kanada ka väga hea pinna oma keele säilitamiseks, sest soositakse multikultuursust. Laps ei pea mitte häbi tundma, et ema või isa mingis kummalises keeles lobiseb. Lapsel on vastupidi lausa imelik, kui ema-isa temaga inglise keeles hakkab rääkima. Kuigi eks me oleme seda vahel sunnitud tegema, kui kodutöödel abi vaja anda..
  •  Milliseid mõtteid äratab Sulle sõna välis-eestlane? Keda pead Sina välis-eestlasteks?
Kui mulle esimest korda Eestis öeldi, et olen välis-eestlane, siis jäin ütlejale pika pilguga otsa vaatama. Mis välismaine eestlane ma olen, ikka päris! Tallinnas sündinud ja puha!
Kui ma kunagi sellele suurt tähelepanu ei pööranud, siis nüüd ei meeldi mulle sugugi välis-eestlase sildi külge kleepimine. Nagu oleks mind kuidagi ära märgistatud ja mul viga küljes, et ma lihtsalt eestlane ei saa olla. Sellepärast ehk ongi need sidekriipsuga eestlased palju toredamad - kanada-eestlane, rootsi-eestlane jne, mis annavad lihtsalt selge pildi, kus see rahvuskaaslane parasjagu kodu leidnud. Kanadas endas on kerge eestlaseks jääda, sest mingit pressi küll pole, et peaks kuidagi kanadalasena välja paistma.
Samas tunnetan ikkagi vahet meiesuguste hilistulijate ning pikemat aega siin elanute vahel, kuigi ma kumbagi ei tembeldaks välis-eestlaseks. Huvitav on aga see, et saame palju paremini ühele lainele nende vanemate eestlastega, kes umbes meievanustena pidid oma kodumaa maha jätma kui nende lastega. Kogemused ja probleemid uues kohas sisseelamisega on üsna sarnased olnud, mis sest et 50 aastat vanusevahet. Nii nemad omal ajal kui meie praegu suuname pilgud ikka järeltuleva põlve peale, et neil siin lihtsam ja parem oleks.

Hiljuti imestas üks kohalik vanem eestlane, kuidas mul nii hea eesti keel on, ainult terakene välismaist mõju küljes. Tegelikult olen õppinud siin palju aeglasemalt eesti keelt rääkima, sest muidu on kohalikel raske kiirelt vurisevast jutust sõnu ja mõtet kinni püüda. Kui Eestis olen, siis vahel peaaegu kontrollin end teadlikult, et võimalikult 'päris eestlase' moodi välja paista. Aga alati ei jõua ju seda teha ning liigne naeratamine äratab ka tavaliselt kahtlust :)
  • Millist rolli mängib Toronto Eesti Maja teie pere elus? Kas Toronto eestlased peavad üksteisega tihedalt sidet?
Toronto Eesti Maja on minu elu ja armastus :)
Töö maailma suurimas pangas, mis eestlaste poolt omatud (Toronto Eesti Ühispank asub Eesti Majas ja panga liikmed on ka omanikud, kui Eestis asuvad kaks vägevat panka on minu teada rootslaste poolt ära ostetud)! Õpetajaamet Toronto Eesti Koolis (kuigi sellest loobusin mõned aastad tagasi)! Lapsed on käinud laupäeviti Eesti lasteaias ja teisipäevaõhtuti Eesti Koolis. Gaidides sai küll vaid kaks aastat käidud, siis tulid muud huvid. Peale seda hulgaliselt muid üritusi. Vahel on selline tunne, et minu elu keerlebki ainult selle maja ümber. Ning nõnda pole peale tööd sugugi enam kerge end kodust välja ajada ja mõnele põnevale etendusele või ettevõtmisele tagasi kiirustada.

Toronto eestlased on omaette nähtus, kuigi mul pole muidugi kogemusi teistest suurematest eestlaste kogukondadest. Elan suurlinnas, aga samas võiks öelda väikeses eestlaste külakeses, kus kõik omavahel risti-rästi seotud ja keegi teab kellegi kohta midagi rääkida või seletada. Kohalikel eestlastel on mitmeid organisatsioone ja gruppe, mis koos tegutsevad, kuigi aastatega on kõik palju tagasihoidlikumaks muutunud. Kujutan ette, kuidas Eesti Majagi oli omal ajal palju elavam kohtumispaik. Teisalt on siin päris tugev noorte grupp, kes paljusid asju koos ette võtavad ja rõõmsalt eesti-inglise segakeelt kasutavad (olen märganud, kuidas teatud sõnad jäävad enamasti eesti keelde - Eesti, ema, isa, kohalike eesti kohtade nimed - Jõekääru, Kotkajärve, Seedrioru). Toronto Eesti Kool, gaidi-skaudigrupid on loonud vahel palju tugevamad omavahelised sõprussidemed kui Kanada koolist saadud. Ilmselt liidab ühine taust rohkem.
  • Sa kirjutad oma perest ja teie tegemistest nii südamlikult ja toredalt, et see teeb lausa kadedaks. Samas annab sellise hea ja turvalise tunde, et just nii peabki olema. See ongi see õige pere olemine.
  • Mis sa arvad, kas välismaal elamine loob perre veel rohkem teineteisega sidumise, kui näiteks Eestis elades? Kaugel maal puudub ju sugulussektor koguni..

Ma ei julge öelda, et meie pere moodi peakski asjad olema. Eks me oleme tegelikult ikka päris tavaline pere. Ma tahaks öelda, et oleme probleemidest, riidudest ning lapsekasvatamismuredest (eriti kui noored teismelise ikka jõuavad) priid, aga loomulikult pole me seda sugugi mitte. Samas on meie isa aktiivselt lastega tegev, mis isegi siin ühiskonnas ehk alati nii igapäevane pole. Kuigi julgen oma kogemuste põhjal arvata, et üldiselt võtavad Kanada pereisad oma lastega siiski rohkem erinevatest tegevustest osa kui Eestis.

Meil ei ole siin väga lähedasi sugulasi ega 'kaitsevõrku'. Eks paljus oleme pidanud oma jõududega hakkama saama. Ning see on kindlasti omamoodi ühendajaks. Kuigi ega seegi päästjaks pole, sest tean teisi meiesuguseid peresid, kes nüüdseks lahus elavad. Minu põhimõte on mitte kunagi riiuga kodust minema tormata ning alati kõik vaidlused lahti rääkida, et südame peale midagi kripeldama ei jääks.

  • Sa blogid ja avalikustad oma pere elu. Kust läheb Sinu blogimise piir, mida Sa ei avalikusta ja mida Sa ei sooviks ka teiste blogidest lugeda? Millest Sa ei soovita kirjutada?
Kindlasti ei kirjuta ma just kõigest, eriti väga isiklikest asjadest. Tütarde käest küsin ka üle, kas ma võin ikka ühest või teisest asjast kirjutada. Mõnikord tulevad nad ise minu juurde ja ütlevad, et võid selle nüüd blogisse panna. Hoidun ka tööst kirjutamast ning selles suhtes arvamuste avaldamisest. See oleks ilmaaegu noateral kõndimine. Isegi kui ma tean, et Kanadas loevad minu blogi ainult üksikud. Ma pole kohalikele sõpradele-tuttavatele suurt avalikustanud, et blogi pean. Eks nad saavad niisamagi minuga suhelda.
Ma arvan, et igal on õigus blogida just sellest, mis talle meeldib. Ma loen ju isegi ainult neid blogisid, mille teemad huvi pakuvad. Nii on igale teemale olemas oma lugejaskond. Ma ei ole väga mures, et keegi siin üle minu õla piiluks ja ebatervet huvi üles näitaks. Kindlasti sellepärast ka, et võõral maal eesti keeles kirjutan.
Olen vahel mõelnud, et blogi on justkui alguse ja lõputa vana inglaste seeria “Coronation Street”, tavaliste inimeste lugu tavalistele inimestele.
  • Mis on blogimine Sinu jaoks? Mis on blogimises negatiivset, mida positiivset?
Ma hakkasin blogi pidama, sest tundsin vahel süümepiinu, kui vähe ma kirjutasin meie tegemistest laste vanavanematele ning sõpradele. Omal ajal olin palju hoolsam kirju saatma või e-mailiga ühendust pidama. Siis vajus seegi kuidagi ära. Blogimine tundus nii lihtne ja mugav. Isegi pildid sai juurde panna.
Ma ei oskagi midagi negatiivset blogimise kohta arvata. Päris päevikusse kirjutamine see kindlasti ei ole, sest ilmselt jääb nii mõndagi ütlemata või kirjutamata, mis sahtlis peidus olevasse kaustikusse kirja saaks.
Positiivse poole pealt sain ootamatu ettepaneku “Minu Kanada” kirjutamise kohta. Ausalt öelda ei teagi, kui positiivne see oli, sest kevadest peale olen hulga aega arvuti taga istunud, mis oleks võinud pigem perega veeta. Teisalt arvas kaasa, et võta asi ette, sest kui lõpuks raamat ilmavalgust ei näegi, siis on meie endi ja laste jaoks olemas tore kokkuvõte kogemustest ja elust Kanadas. Minul endal oli huvitav vanu kirju lugeda ning meenutada asju, mis juba sügavatesse mälusoppidesse kadunud.
Ja mul on tegelikult eriliselt hea meel, et blogi kaudu on tekkinud justkui teine tuttavate ring, mille kadumise puhul mul küll väga kahju oleks!
  • Kellele Sa blogid? Ootad Sa oma blogis tagasisidet?
Kindlasti blogin ka enda jaoks. Eriti kui saan mõned põnevad hetked kirja panna, mis tütred teinud või öelnud. Noorem tütar on selles suhtes eriti hea allikas.
Muidugi on tagasiside tore, ma ei ütle ühestki arvamisest ära. Mitmed tuttavad ei jäta küll kommentaare, vaid kirjutavad mulle otse. Ja ma saan ka otse vastata, mis lubab natuke avameelsem olla, kui ma blogis ehk julgeks olla.
  • Kui paljusid blogisid loed ja on Sul kindel teemavaldkond keda jälgid?
Mu nimekirjas on üle saja blogi, kuigi enamasti lasen neil kiiruga silmad üle. Suur osa on seotud kokandusega ning terve rida on fotoblogisid. Mulle meeldivad eestlaste pereblogid, sest need annavad hea ülevaate tavaelust Eestis. Olen nõnda palju rohkem sellega kursis kui uudiseid jälgides. Enamus blogijaid on ikkagi nooremast põlvkonnast, sellepärast meeldib, kui leian ka mõne endavanuse!

  • Paluks ka ühesõna vastused valik küsimustele, mida esitati näitlejatele saates "Inside the Actors Studio":
1. Sinu lemmik sõna? aitäh
2. Sõna, mis Sulle ei meeldi? Ma ei kannata ühtegi vandesõna, ükskõik, mis keeles see ka pole :)
3. Lemmik kirumissõna? (tsensuurita)? shoot
4. Millist teist ametit tahaksid proovida? kirjakandja
5. Millises ametis Sa ei tahaks olla? CEO ehk kõige tähtsam nina suures firmas
6. Mida Sa sooviksid, et Jumal Sulle ütleks, kui saabud Taeva väravatesse? Ah, sina, uskmatu, jõudsid ka siia?!


Aitäh Sulle, et kirjutad  selle kauge maa lähedasemaks ning armast olemist kogu teie perele sinnapoole suurt vett!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.