Võta laps tööle kaasa!

Eile oli Mari minuga terve päev pangas kaasas. Juba 15 aastat tagasi sai alguse programm 9nda klassi lastele: võta oma laps tööle (Take our Kids to Work). Mari on minuga muidugi hulga kordi olnud kontoris. Alguses laupäeviti peale lasteaia lõppu, kuni ise sain ka lahti ning hiljem teisipäeviti, kui oli vaja enne Eesti kooli algust kiiresti minu juurest läbi lipata.

Nüüd pole ta Eesti Majas juba tükk aega käinud ja pealegi veel metrooga! Jõudsime peale pikka metroosõitu, mil me mõlema ninad raamatus olid, kohale. Ma ei loobunud seegi kord oma tavast peatus kaugemale sõita ning majade vahelt mööda vaikseid teid jalutada. Alati oleme autoga kohale sõitnud ning tal oli väga põnev jala ümbrusega tuttavaks saada. Kui ma Eesti Maja nagisevatest tresppidest üles sammusime, siis imestas Mari: "Trepid on niiiii väikeseks jäänud!?" Näed siis, mida tähendab, kui kaua aega eemal olla ning kasvupikkus juba minule järele jõuab.

Ma olin alguses küll skeptiline, kas tal tasub end vaevata kaasatulemisega. "Ehk tahad hoopis isaga sama teha," soovitasin tõsiselt, mis muidugi kaasa mõnusalt muksuma pani, sest ta täiendab endiselt töötu ridasid ning hetkel võitleb visalt gripi/külmetusega. Me pole eksperdid, kas see ongi kurikuulus seagripp, siiani on siiski hing sees. Kirke on nüüd samamoodi ilma hääleta ja kurja köhaga kodus.

Tööl näitasin talle alguses pisut ringi, kuidas raha lugeda ja millised näevad erinevad rahad välja (vahetame ka kroone ja eurosid. Need, kes ei tea, millised on Kanada dollarid, võivad klõpsata näiteks siia). Meil juhtus olema isegi üks 1954 aasta seeria tuhandedollarine. Mõni aasta tagasi loobus Kanada siiski nii suurest rahamärgist, sest võltsimise korral olid kaotused väga suured ning rahapesul ja org krimitegevusel oli lausa lillepidu. Ameerika raha ühtlane rohekas toon pani Mari imestama, kuidas nad oma rahadel õieti vahet teevad :) Kanada omad on ju kenasti värvilised.

Mari luges ühe teenindaja kassa üle - ma pean vahel pistelist kontrolli tegema. Lisaks käis ja tüütas mõnda teist küsimustega, mida nad teevad. Peale seda istus vaikselt ühe laua taga ning tegi oma kodutööd ja joonistas draakonit. Lõuna ajal jalutasime pisut väljas ja imetlesime vaadet Torontole ning Doni jõe orule. Mõtlesin, vaevalt et külalisi sinna vaikse tänava otsa viiakse, kuid võiks! Minu meelest avaneb sealt tore vaade Toronto rohelusele.

"Ma loodan, et nüüd saada aru, kui igav võib kontoritöö olla ja sa mõtled hästi järele, mida tahad tulevikus teha!" oli minu arvamine, kui koju hakkasime minema. Tegelikult jäi Mari päris rahule, sest sai oma tööd rahulikult tehtud. Ja pealegi ei tundunud päev liiga pikk. "Nagu koolis," arvas ta.