Kuninglik põllumajandusmess

Royal Canadian Agricultural Winter Fair - on toimunud Torontos juba aastast 1922. Kui linnainimesed maale ei satu, siis on tark tegu maa linna tuua. Ja nõnda on kohale veetud hulgaliselt taluloomi - lehmi, lambaid, notsusid, hobuseid ja muid eksootilisi olevusi, nagu näiteks see Lõuna-Ameerika alpaka, keda kohalikud põllumehed villa pärast kasvatavad. Esinevad hobused ja koerad. Lapsed saavad paitada ja silitada igat sorti loomi.

Lisaks on välja toodud hulgaliselt õunu ja juurikatest hiiglasi. Pildil pikad taimed põllulappidelt. Teisel fotol uurivad lapsed mesilaste toimetamist kärjes. Ning viimaks sai kuulata kuidas sitikad ja putukad matsutavad :)
Muuhulgas sai paitada Ontario ühte ohustatud madu - pikka ja mustanahalist rotimadu (otsetõlge :).

Lehmi oli lugematu hulk reas ning lastel põnevust kuhjaga. Kokku erinevaid loomi üle nelja ja poole tuhande! Samal ajal käis ka loomade hindamine.

Siin on mõned lambad, kes hulgaliselt autasusid said...

... ja isegi lambavill pandi võistlustulle. Ma olen küll linnalaps, kuid vahel unistan oma lammastest ning oma lõnga tegemisest. Unistada ju võib :)

Kirke oli julge ning lasi kanal käest teri nokkida. Olevat justkui näpistanud teda. Tom oli hiljem pilti nähes mures, kas linnugripp sai külge, kuid sellegi peale oli mõeldud, sest igal pool olid väljas kätepuhastamisvedelikud.

4-päevased tibud panid peaaegu kõik vaatajad õrnalt ahhetama ja ohhetama!

Kojumineku ajaks oli taevas juba pime, kuigi õnneks ei olnud väga külm. Mul oli seekord üks laps 'laenuks' kaasas. Kirke arvas, et Hanna võikski nende õde olla :)

Vaade õhtusele Torontole näituseväljakult.

Ma ei ole varem sellele messile saanud. Küsisin mõni päev tagasi muuseas Mari käest, kas ta tahaks sinna minna ja mu suureks imestuseks oli ta nõus. Olen üllatunud, kui varmalt ta tahab järgmisel nädalal käsitöönäitusele kaasa tulla ning Rootsi jõululaadale. Ma ei mäleta end teismelisena just sama innukalt emaga kaasa minemas :) Kirke oleks koju jäänud, kuid Hanna kaasatulek pani temagi ümber mõtlema. Hanna oli küll laupäeva hommikul Eesti Majas gaidide jõululaadal, kus hulgaliselt pirukaid ja verivorsti müüdi, kuid ema lubas mul ta endaga kaasa võtta.

Messil oli hulgaliselt ka erinevate toodete müüjaid kohal. Lugematu arv lette olid kaetud asjadega, mis hobustele vajalik. Kuid ka koerte peale oli mõeldud. Sealt saime Koko jaoks väikesed sussid! Ühest kohast oleks võinud lausa kaelarihma osta ning lasta koera nime peale tikkida! Mille kõige peale ka ei tulda :)