Halloween

Arvasin ikka, et minu 14 aastane neiu ei taha enam Halloweeni õhtul jooksma minna. Kuidas ma ikka teda aga keelan, kui sama vana sõbranna seda teeb ja nad sellel õhtul koos on (pühitseme Kati sünnipäeva traditsiooniliselt just samal päeval). Uurisin ka internetist, mis vanus see viimane vanus õieti peaks olema. Ma pole ju siin üles kasvanud ning kombed võõrad. Kui sattusin ühe kommentaari peale, milles väideti, et kirjutaja 52-aastane vanaemagi pole veel asjast loobunud, siis rahunesin maha :)

Tegelikult oli paljude arvamine, kui aga viitsid minna ja leiad head kambajõmmid, siis miks mitte. Tähtis on siiski kostüümi kanda, sest kuidagi narr on muidu ukse taha koputama minna (olen aga sedagi näinud...). Muidugi tekivad teismelistel enamasti juba teised huvid ning sellel õhtul minnakse hoopis kuhugi peole. Eestlastelgi toimus Tartu Kolledzhis "mootorsae veresaun". Tore, et nad midagi päris noortepärast (19+) korraldavad, Sihtkapital asja toetamas. Vist on teine või kolmas aasta, kui sarnane ettevõtmine teoks saab.

Mari hakkas mind juba peaaegu aasta tagasi pinnima, et tema teab, kellena ta end riietada tahab - Ulquiorra Cifer. Arvestades, et sarnane nimi mulle midagi ei ütelnud, siis lükkasin sellel teemal rääkimise pidevalt edasi, lootes, et ta huvi kaob. Ei kadunud! Ja nii olin sunnitud asja käsile võtma. Pidime leidma kipssidemeid, millest ta sai endale kiivri valmistada ning internetist otsisin instruktsioone, kuidas hakama pükse teha - selliseid laiu pükse, mida Jaapani samuraid kandsid. Pean tunnistama, et päris põnev oli neid õmmelda ning aru saada, kuidas täpselt kunagi ilma lukuta hakkama saadi.

Jakiga läks natuke kergemalt, sest Tom leidis Mariga Goodwill'i kauplusest ühe valge roosade äärte ja nööpidega kitli moodi riietuseseme. Sellest lõikasin siis enam-vähem õige kujuga jaki, millel pidid olema mustad servad. Nõnda ma siis õmblesin usinalt, lasin Maril mõned pikad kerged õmblused ise teha. Tomi abiga oli ta juba suvel hakanud välja lõikama puust mõõka.

Poolkiivri meisterdamine algas juba kaks nädalat tagasi, kui Mari pea kilega katsin ning põhikuju alus valmis sai. Kahju, et tookord pilti ei võtnud :). Kõik ülejäänu oli juba Mari enda töö. Halooweeni õhtul sai siis nägu valgeks värvitud, ülemine huul ja silmade ümbert mustaks, kulmud samuti, sisemistel kulmuotsad rombikujuliselt mustaks). Viimaks rohelised jooned üle põskede (Mari meelest liiga jämedad, kuid mu pintsel oli kehvavõitu). Oleks ju võinud natuke hoolikam olla, kuid kes teda pimedas ikka väga uurib.

Kõige suurem probleem oli kiivri kinnitamine pähe, mis sest et see peakuju järgi hästi istus. Mul oli olemas liimipüss, kuid liimi ei leidnud me kusagilt. Pidime veel enne peole minekut kiiresti poest läbi hüppama ja kohapeal kiivri liimima paruka külge. Parukas oli originaalselt selline pikajuukseline, kuid muidugi pidime ta poisilikumaks lõikuma. Igaljuhul püsis uhke asjandus hästi peas ning ei kukkunud kordagi maha, isegi kui Mari kord trepil komistas. Arvan, et kõige suurem rõõm oligi kostüümi ise tegemisel. Esimest korda aitas ta aktiivselt kaasa. Varem olen midagi kokku õmmelnud, ikka suure varuga, et mitu aastat vastu peaks. Kõrval on üks joonistus Ulquiorra Cifer'ist, kes on Jaapani anime sarja "Bleach" tegelane. Võib võrrelda, kui hästi me hakkama saime :)

Kirke oli Surm. Nad tegid Tomiga vikati jäähokikepist ning värvisid hõbedaseks. Nägu oli tal valgeks värvitud, kuid kapuuts kippus tal pidevalt maha libisema. Kariina oli muidugi Hannah Montana. Andres oli KISS ansambli üks liikmetest. See tõi paljudele lõbusat äratundmise rõõmu. Uhe ukse taga kutsus mees toas istuvaid sõpru Andrest üle vaatama. Samal ajal sai ka Mari oma originaalse kostüümi eest hulgaliselt kiidusõnu. Nõnda jagati neile palju rohkem komme :)

Ja komme jagus hulgaliselt. Kauplesin Kariina käest kõik Coffee Crisp kommid endale, sest talle need ei meeldinud ja minu meelest on need ainukesed söödavad head kommid siin. Väike saagi sorteerimine toimuski kohapeal, kus siis jagati ära neid, mis ei meeldi. Järgmisel päeval sorteerisid lapsed veel komme ning tekitasid koti, kus ülejäänud kommid ning krõpsud, millest nad huvitatud pole. Koko oli strateegiliselt kinni teises toas, sest asi käis suure toa põrandal. Kui kõik ära korjatud, siis tuli Koko huviga põrandat nuusutama ning lakkus mitmes kohas tükk aega vähemalt minu silma jaoks nähtamatut kommipuru.

Minu arvamine Halloweenist on kannapöörde teinud. Kui kunagi jooksid kuulajate kõrvad minu lugude peale vett, kui palju paremad on eestlaste mardi- ja kadripäeva traditsioonid laulude ja esinemistega, siis nüüd olen leppinud siinsetega, kui ainult lõbusa 'trick or treat' peale juba maiuse kätte saad. Näen, kuidas nii lapsed kui vanemad on rõõmu ning põnevust täis ja lasen end lihtsalt kaasa haarata ja naudin jalutuskäiku pimedal tänaval, kus kõrvitsalaternad teed näitavad; või jagan komme ning imetlen neid toredaid kostüüme, mis lapsed selga on pannud. Mul on vahel tunne, et mujale elama asudes, peab mingil määral lahti laskma sellest, mis kodumaalt kaasa toonud ning vaatama kohalikke tegemisi ja toimetamisi ka nende vaatenurga alt. Ei saa ju lõpmatuseni kriitikat tegema jääda :)

Mõned pildid eelmiste aastate kaunistustest. Vaatan hiljem üle, milline mu selle-aastane saak oli.