31.01.09

Fotojaht - poos

Kummardus loojuvale päikesele...

Londoni tänaval... ka nii, poosi hoides, saab raha teenida.

Vaata, kui suur muskel!

Rõõm

Kassipoosid...

Teised fotojahil.

30.01.09

Koer või kaks...

„Emme...” vaatab noorem laps mulle lootusrikkalt otsa. „Kui ma saan tunnistusele pooleks 'A'-d ja 'B'-d, ja ma korjan kokku kõik pusletükid, kas siis saan ma kaks koera?” (Miks need pusletükid tähtsad on, võib lugeda siit.)

Pildil on Mari väikese husky kutsuga Quebeci suusareisilt. Seal kasvatatakse neid kelgukoerteks, just nii milleks nad loodud on :) Kirkele meeldiks väga taoline koer endalegi koju, kuid kahjuks jääks meil tema jooksuhimu rahuldamiseks majas ja õues ruumi liiga väheks. Preaguseks on ta leppinud pea ükskõik millise koeraga.

28.01.09

Lumesaju hoiatus!


Just selline teade ilutses Toronto kohta täna Weathernetwork kodulehel: snowfall warning for Toronto! Vaatasin siis aknast välja ja tõdesin fakti, sajab jah, juba varahommikust peale! Kas just sellepärast kedagi hoiatama peab... Ehk siiski neid, kes siia kogemata sooja tulevad otsima ;). Ja eks sellised suured lumesajud tekita probleemi lennuliikluses.

Kokku saime ligi 15cm lund, mis sadas üsna jäistele teedele. Kooli kõndides nägin kiirabiautot kiirustades külge ette keeramas, kuid ta suutis siiski õiges suunas edasi sõita. Mina kõnnin jala ja ei kurda! Hoopis tore on, kui jälle sajab! Kuigi ega selline lumi, mis poeb kraeäärest põue ja käise vahelt sisse, teeb olemise pisut ebamugavaks.

Praeguseks on juba lund alla tulnud topelt nii palju, kui keskmiselt Toronto linn talve jooksul näeb. Ja kui nii edasi läheb, siis ületame eelmise talve rekordi, mis oli üle aegade kõige lumisem sellele linnale! Järgmistel päevadel peaks veelgi sadama, pühapäeva õhtuks kokku umbes 10 cm. Muidugi on see ainult ennustus ja asi võib ühte või teistpidi minna.

Õnneks pole suuremaid probleeme tekkinud kui võrrelda Ameerikaga, kus on olnud elektrikatkestusi ning mitmeid õnnetusi. Koole meil siiski kinni ei pandud
(kuigi mitmed koolibussid ei sõitnud), lapsed pidid vaheajal õues mängima nagu ikka. Ma arvan, et ilma tõttu on vist üks kord õpilased lastud meie koolist varem ära tulla. Kordagi pole nad pidanud koju jääma, muidugi nende suureks kurvastuseks. Isegi viimastel nädalatel kimbutanud eriliselt külmade ilmadega. Eks nad siis meid siin nõndaviisi karasta :)

Kuulsin, et Obama ei jõudnud ära imestada, miks Washingtonis koolid ära jäid, kui Chicagos taolist asja ei oleks juhtunud. Kuid samas ei saa võrrelda erinevaid kohti, kus ühes on harjutud lume ja külmaga ning teises on need eriliselt harvad külalised. Viimase puhul on paremgi, kui võimalikult vähem inimesi autodega tänavale ilmuvad. Isegi siin on ilmselgelt aru saada, kui rooli taga keegi, kelle elukoht varem kusagil hästi soojal maal oli.

Obamaga seoses: ta tuleb 19.veebruaril oma suurele põhjanaabrile külla. Ei tea, kas peaks talle tere minema ütlema :).

27.01.09

Taignavispel


Olen juba tükk aega olnud ühe väga huvitava köögiriist omanik. Nimelt on see imeliku kujuga asjandus mõeldud leiva- või saiataigna segamiseks! Leiutasin sellele nimeks taignavispel, kuigi ega seda nii suure hooga keerutada saa nagu kergemaid vispleid! Väga sobiv raskema taignaga tegutsemiseks. Minu jaoks on sellest kujunenud asendamatu abimees leivataigna valmistamisel (kui ma leivamasinat appi pole võtnud :).

Olen nüüd hakanud endale koorikleiba küpsetama! Eriliselt rahustav ja mõnus on neid vormida ning küpsetada!

Koorikleib (originaalretsept „Ahjusoojad leivad-said”
Lisan juurde soola ja suhkrut ja päevalilleseemneid, tundus muidu kuidagi eriliselt mage; ning ainult rukkileivaga ei tulnud nii maitsev. Ilmselt pole see rukkijahu eriti hea siin.)

Ahju kuumus 220


500-600 g (11-12dl ) rukkijahu või pooleks rukkijahu & täistera nisujahu (või mitmeviljajahu) - olen erinevaid kombinatsioone kasutanud, fantaasial võib vabalt lennata lasta :)
2 tl kuivpämi (50 g presspärmi)
2 tl soola
2 spl pruuni suhkrut
5 dl vett
natuke muskaati
1 tl köömneid (kui soovid)
päevalilleseemneid (kui soovid)

Valmista nagu tavaline pärmitainast. Pärm lahustada soojas vees, lisa suhkur, sool, lisandid. Sõtku. Lase kerkida umbes 1 tund. Sõtku üks kord veel kergelt läbi. Jaga tainas umbes 15-20 osaks, millest vormi lamedad koorikleiva pätsikesed. Torka kahvliga augud sisse ning pane veel pooleks tunniks kerkima. Küpseta umbes 10-15 min.

Veel leivaretsepte, millest olen kirjutanud: laiskuri leib, polaarleib

25.01.09

Mängude päev


Laupäeva õhtul tulid tüdrukute sõbrad külla, Kata on Mari vanune ja Mik on paar aastat Kirkest noorem, kuid neil on alati koos tore olla. Hommikul avanes mulle suures toas, kuhu madratsid magamiseks põrandale sikutatud, lapsepere, kellest kolmel Nintendod nina ees. Mari muidugi luges taas raamatut! Täiesti emme tütar :).




Lõuna ajal käis Tom väljas ning jalutas Goodwill'ist läbi. Tänaseks saagiks oli $10 eest saadud arvuti jaoks rool ja jalapedaalid (Logitech Momo Force), mis annavad autosõidust täieliku elamuse. Eriti nendele, kes veel päris rooli keerata ei tohi, kuigi asi paistis meie pereisalegi väga meeldivat :). Kirke arvamine: see on parem kui Nintendo Mario Kart!

24.01.09

Fotojaht - makro

Avastasin meie eriliselt külmadel ilmadel, kui kraadiklaas öösel -20 ringi kõikus, vannitoa aknalt imekauni mustri!


Aga nüüd hoopis „soojematel” teemadel, lilled, mis talvel õitsevad.




Pildid minu blogi logo tausta inspiratsioonina...



23.01.09

Suusapäev

Tom on mul selline imekena papa, kes lapsed hea meelega võimalusel suusatama viib. Seekord siis keset nädalat koolipäeval Blue Mountain'ile. Mari oli eriliselt tubli ning küsis oma õpetaja käest, kas ta võib kontrolltöö päev varem ära teha! Ülestõusmine oli tavalisel ajal. Mina kiirustasin tööle, kui nad veel ootasid meie tuttavast papat, kes samavanuse tütre ning pisut noorema pojaga pidid samuti kaasa tulema. Tema on kunagi lausa profina seda ala Eestis harrastanud ning usinalt isegi nõukaaja spordilaagritest osa võtnud. Loomulikult on hästi palju kasu, kui ta oma õpetussõnu jagab. Mullegi kuluks see ära, kuid olen kuidagi palju rahulikuma stiili mäesuustamisel omandanud. Muidugi mitte meie lapsed, kelle stiilinäited siin piltidel üleval on :)


Samas seletas Mari, et mäest niisama alla tulla on igav ja pealegi hakkab liiga külm! Sellepärast leitakse puude vahelt palju põnevamaid radasid!


Mäest üles...


... ja sealt avaneb järgmine vaade päeval ning öösel!


Siin see minu suusatajate pere on :)


Koju jõuti päris hilja. Terve päev kulus ägedale suusatamisele! Mina olin kenasti tudil, kuigi ega uni kergesti tule, kui kodus üksi olen. Lapsed said magama umbes keskköösel, mis on tähendas tavapärasest erinevat aega ning hommikust rasket ärkamist! Kirke oli nagu lõtv jahukott, mida võis ükskõik kuidas voodis ringi veeretada. Kui Tom ta siiski kuidagi kööki laua taha sai, siis keeldus ta vähemalt veerand tundi silmi avamast ning mul oli tunne, et ta lausa magas istudes, sest aegajalt pomises ta täiesti arusaamatuid lausekatkeid. Õnneks olid nad mõlemad õigeks ajaks valmis ning võisime rahulikult kooli poole jalutada!

Blogituttavad

Huvitav, kuidas see meem ringi hüppab. iltaka ja naine veeretasid palli taas minu aeda! Aitäh :)

22.01.09

Gripp

Pealkiri ei tähenda küll seda, et meist keegi haige on. Hoopis leidsin huvitava lingi, milles viimaste uurimuste põhjal seletatakse, miks viirused just külmal ajal kõige meelsamini inimesi ründavad. Nimelt on talv kõige soodsam oma niiskuse ning madalate temperatuuride poolest! Väiksema niiskuse korral kaotavad välja aevastatud aerosoolid kiiresti vett, muutuvad kergemaks ning lendavad sellepärast õhus kauem ringi (otsides oma ohvrit). Niiskemas keskkonnas imavad nad õhus oleva vee enda sisse, muutuvad raskemaks ning kukuvad maha. Miks aga soojemas kliimas ikka gripp levib - mitte nii palju õhus kanduvate pisikute kaudu vaid otsekontaktis! Peske käsi!

Palun mitte naerda minu eriti „teadusliku” seletuse üle :).

Kanadas on hetkel tavaline gripihooaeg. Kindlasti on mõni uuem gripitüvi end siin sisse seadnud, kuid Eesti uudistes läbi jooksnud teade, koledast gripist, mis pärit siit, pani imestusest kulme kergitama. Praeguse raporti järgi (küll 10 päeva vanune) on riik üsna madalseisus oma grippidega. Meie pere järgi just mitte nii madalseisus, sest peale minu olid kõik suurmal või vähemal määral pühade ajal haiged! Samas palutakse siin alati just vanematel inimestel ja lastel teha gripivastane süst, sest neile võib ükskõik milline selle haiguse variant halvasti (ka surmavalt) mõjuda. Mina muidugi ei tee mingit süsti, aga eks mõne aasta pärast, kui ma ka vanema inimesena end tunnen :).

Proovisin mõnda kurba haiguse pilti leida - siin siis illustratsiooniks Mari nutvat Kirket lohutamas... või hoopis teaduslikku uuringut tegemas, kuidas see nutmise täpne protseduur käib :)

Raamaturiiul

Carlos Ruiz Zafon „The Shadow of the Wind”
Leidsin järgmise võrdluse raamatu esimestel lehekülgedel ning mõtlesin... kui kenasti öeldud: Every book, every volume... has a soul. The soul of the person who wrote it and of those who read it and lived and dreamed with it. Every time a book changes hands, every time someone runs his eyes down its pages, its spirit grows and strengthens.

Otsisin teose üles Danzumees blogi lugedes. Tundus kuidagi just selline raamat, mis mulle meeldiks! Ja ma ei pidanud pettuma! Lugu raamatutest ja lihtsatest inimestest, keda seob sõprus, armastus ja vaen. Pean samas tunnistama, et aimasin enamvähem ära, kuhu lugu liigub ning tegin kummalise lükke, jättes vahele eelviimase osa, milles tõmmatakse kokku vaikselt lahtihargnenud niidiotsad. Jätsin selle viimaseks! (Eelpoolnimetatud blogis võib täpsema ülevaate saada.) Nüüd ootan põnevusega tema järgmist teost („The Angel's Game”), mis peaks millalgi kevadel ilmuma.

Lõpuks
veel mõned laused autori sulest:

Destiny is usually just around the corner. Like a thief, a hooker, or a lottery vendor: its three most common personifications. But what destiny does not do is home visits. You have to go for it.

Sometimes we think people are like lottery tickets, that they're there to make our most absurd dreams come true.

21.01.09

President - läbi lapse silmade

Koolis olid lapsed samuti jälginud uue Ameerika presidendi ametivande tseremoonidat. Kirke seletas, et oli ainult ebamäärast mõminat kuulnud, sest kõrval aeti juttu. Küsisin, mis ta siis ka presidendist arvas, kas oli midagi teistmoodi või imelikku. Ta mõtles natuke ning teatas: „Ta näeb välja nagu haldjas!” -?!!??- „Tal on sellised teravad kõrvad!” Kui ma ikka pinnisin edasi, jätkas ta: „Ja lapsed on tal nagu filminäitlejad! Ja käsi on lapik, nagu paber!” Ning järgmisena tegi mulle pantomiimi, kuidas vannet anti.

Ega ma eriti oodanudki, et ta kommenteeriks nahavärvi, sest selline asi on tema jaoks siinse kooli ja kasvatuse tulemusel täiesti tühine. Kui siiski tähelepanu uue presidendi taustale viisin, hüüatas ta: „Emme!
Are you racist?!

Nii et, emme, võta õppust ja ära esita rumalaid küsimusi :).

20.01.09

President

Täna kuulasime meiegi töö ajal seda nii tähtsat sündmust naaberriigis. Ja kuigi mina naisena oleks pigem naisele hääle andnud, on Barak Obama valimisvõit meeletult suur samm ameeriklastele! Alles see oli, kui mustanahalised pidid arvestama lugematute keeldude ja piirangutega (umbes pool sajandit tagasi, ja ainult sajand tagasi võitlesid naised oma õiguste eest...)

Kanadalased, kes väga hästi kursis presidendikandidaatidega Ameerikas, kui enda riigijuhtide valimistest täit sel
gust polnud, on eriliselt uhked, et Obama esimene välisvisiit toimub Kanadasse! See on üks vana traditsioon, millest Bush kinni ei pidanud (läks hoopis Mehhikosse ning kõik kanadalased olid selle peale mossis... võib-olla ka mitte, mina ei olnud ;). Loodetavasti tähendab see soojemaid omavahelisi suhteid ning ehk arvestatakse ka pisut selle suure põhjanaabriga, kes muidu kuidagi nähtamatuna maailmas tegutseb. Ja kui asjad hakkavad liiga tõsiseks minema, siis tasub lugeda Rick Mercer'i kommentaare.

Pilt on aastasest Marist, isast ja vanaemast Ottawas -
Kanada pealinnas palju suvisemal ajal, kui mis meil praegu valitseb!

19.01.09

Abimees lumes

Taas kord lumesadu! Pühapäeval tuli Kirke minu juurde ja küsis, mida ta võiks teha (peale lugemise :). Soovitasin tal mänguasju koristada, koolitööd teha, nõusid pesta - ükski asi ei tekitanud vaimustust. Viimaks nimetasin lumelükkamist, mille peale ta silmad särama lõid ning ta kiiresti riideid selga tormas panema! Ja nii ongi mul siin mõned pildid pühapäevast.


Läksin talle appi, õieti küll tahtsin lihtsalt pildistada, kuid kuidagi kujunes nii, et võtsin ise ka labida kätte; ning hiljem aitasin autot lume alt päästa. Nad pidid ju oma sõbranna juurde saama!



Kui kõik valmis, sumpas Kirke läbi sügava lume kiikede juurde aias. Muidugi ei tulnud kiikumisest midagi välja, mis tüdruku üsna mõtlikuks võttis...

Otsi uusi blogituttavaid

tiia üllatas mind järgmise meemiga:

Reegelid:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need.
Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2
. Anna 5:le blogipidajale meemi "teatepulk" edasi. 2 neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused. Anna meemisosalemise teade ka blogipidajatele, näiteks kommentaarilahtrisse.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi.

See pani mind tõsiselt mõtlema, kas ma üldse nendel teemadel kirjutanud olen :). Päris huvitav oli tagasi minna ning vaadata vanu kirjutisi. Siin on minu valik:


1. pere ja pere 2 (panin siia kaks, sest mõlemas on Kirke poolt antud tore kirjeldus meie kohta, ühes on pikalt muud juttu, loe ainult esimest lõiku :)
2.
sõprus
3.
armastus (see ei ole nüüd küll „päris” armastusest, vaid lapse ja ema vahelisest suhtest)
4.
mina ise
5. emmede tähtsus

Kellele nüüd seda edasi veeretada...

Kodu ja kullatükid

Toredaid tegemisi spaghetimaal
p6rgukiz'i lobablogi
ja kaks uut...
Kai ja Epu seiklused
Mõtelda on mõnus

Pean tunnistama, et päris huvitav oli sirvida blogikataloogi ning leidsin mõned põnevad uued leheküljed, mida võiks lugema jäädagi :). Oh, kui seda aega ainult oleks!!!

18.01.09

Gümnaasiumi tutvustusõhtu

Neljapäeva õhtul oli mul selline tunne, et olen sattunud filmi, kus peategelasteks ameerika teisemlised... Käisime Mari ja Tomiga kodulähedase gümnaasiumi tutvumisõhtul. Suur vahe on Eestiga võrreldes see, et kõik põhikooli lõpetajad peavad leidma endale teise kooli ning seega ei teki kunagi olukorda, kus mõned õpilased on samas koolis olnud juba esimesest klassist peale ja sina oled uustulnukas.

Nagu olen juba kirjutanud, on gümnaasiumil oma „feeder” koolid, see tähendab, et selle lõpetanu saab ükskõik milliste tulemuste alusel jätkata oma kodugümnaasiumis („home school”). Kui siis keegi tahab proovida mujale, võib ta seda teha, kuid ainult vabade kohtade olemasolu korral (kui kool on lahtine - Mari kool sel aastal ei ole, võetakse ainult oma piirkonna lapsi vastu) ja loosi teel (ei mingit hinnete võrdlemist). Miks seda üldse tehakse on peamiselt sooviga teatud teisi kursusi võtta, mida oma koolis ei pakuta. Suureks tõmbenumbriks on siin kunst ja näitlemine, millega just kaugele ei jõua, kui ei vea (isegi kui sul talenti on...)! Maril ei ole sellisest asjast pea sassi läinud. Ta oli hoopis vaimustuses meie gümnaasiumis pakutavatest klubidest: mäesuusatamine ja robotite ehitamine!

Tutvumisõhtu oli hästi toredalt organiseeritud. Vaheldumisi rääkisid direktor, õppealajuhatajad ja lapsed ise. See laste vahetu ning vaba esinemine tekitaski tunde, et filmides nähtu pole sugugi lihtsalt näideldud asi, vaid päris tegelikkus!

Õpilasjuhtkond - noored ise - rääkisid koolist, erinevatest kursustest ning klubidest, natuke õpetajatest ja jagasid julgustavaid sõnu kõigile neile kaheksandikele, kes võimalikult just selles koolis edasi käivad. Kohal oli grupp üheksandikke, kes vaevalt pool aastat seal õppinud. Nad lugesid ette kirjandeid sellest, kuidas kõik olid kunagi kangesti pabistanud, kuid kui kiiresti nad uue rutiiniga ära harjusid, kui kenasti neid vastu võeti! Kuna kool on väga suur, koridorid pikad ning treppe võimatu kokku lugeda (trepid, millest kaks ei vii kuhugi...), siis loomulikult kiputi alguses tundi hiljaks jääma, kuid õpetajad on selles suhtes väga mõistvad esimestel nädalatel. Käisime pärast seal natuke ringi ja pean tunnistama, et suutsin kiiresti ära eksida. Piltidel on näha, kuidas seinte ääres on lukkudega kapid - iga õpilane saab ühe, kuhu oma riided panna, kuhu jätta õpikuid, mida vaja pole, ja kõike muud!



Noorte jutust saime teada, et koolis on väga palju erinevaid huvialaringe ehk klubisid. Ja kui sa juhtumisi ei leia endale sobivat, siis võid ise uue asutada. Alumisel pildil on ühe uuema klubi tegevuse näide - nad võitlevad suitsetamise vastu (kuigi minu meelest siinsed noored suitsetavad Eestiga võrreldes palju vähem, lihtsalt võimalusi on hulgaliselt ära võetud! Söögikohtades ei tohi juba ammusest ajast tossata, nüüd keelati see ära autos, kus lapsed sees on ning räägitakse sellest, et parkides, kus on mänguväljakud, peaks sama keeld kehtima hakkama! Kui eeskujud kaovad, siis ei ole järgijaid ka nii palju). Samas pööratakse väga palju tähelepanu õppimisele. Kui tekivad probleemid, võetakse vanematega ühendust ning klubitöö või võistlustel osalemine jääb sellel trimestril ära! Kui sul on aga ametlikult tuvastatud õpiraskused, mis tingitud sinu arengust, siis võid ikka tavalises tunnis kaasa teha, kuid kontrolltööde jaoks antakse rohkem aega!!!


Kuigi Mari alustab alles sügisel uues koolis, peab ta veebruarikuus tegema oma kursuste valiku. Kõigepealt kuus kohustuslikku: inglise keel, matemaatika, teadusained (science), geograafia,
prantsuse keel ja kehaline kasvatus (healthy active living education - kas pole tore nimi sellele välja mõeldud). Esimest kolm ainet pakutakse neljal erinval tasemel, teistel on neid kaks või kolm. See tähendab muidugi seda, et klassis on koos enamvähem ühesuguste teadmiste ja eesmärkidega noored! Milline õnnistus õpetajale! Tean, kui raske on tervele klassile pakkuda midagi, mis kõiki ühtemoodi köidab, kui ühes nurgas on need, kes vaevalt asja vastu huvi üles näitavad ja teises need, kes igavlevad, sest õpetaja püüab kuldset keskteed leida!

Peale nende kohustuslike ainete on vaja sel aastal valida kaks ekstra kursust. Siinses koolis on valik järgmine: üks näitlemise kursus, kuus muusikakursust (erinevad muusikariistad ja laulmine), kunst (praktika ja teooria), infotehnoloogia ärimaailmas, õppimise strateegiad, individual & family living (kuidas ühiskonnas paremingi hakkama saada ?), kompuutrid ja informaatika, tehnoloogia (ehitus, tööstus, transport). Praegu on Mari silma peale visanud kunstile ja informaatikale. Talle meeldib väga joonistada ning on huvitatud kompuutritest. Üks mõte on tal see ehk kunagi kuidagi kokku viia (kui ta just teadlaseks ei saa, nagu ta ka mõelnud on ;).

Kui on rohkem huvi, siis võib uurida siinse haridusminsteeriumi poolt välja antud inforaamatut, mis nende leheküljel peatükkide kaupa kätte saada on. Huvitav on ka see, et nelja aasta jooksul tuleb koguda 40 tundi vabatahtliku töö eest! Nagu ühiskondlikult kasulikud tunnid kunagi minu kooli ajal :). Ainult siin minnakse näieks appi vanadekodudesse, keskustesse, kus korjatakse toitu vaestele, isegi õpiabi andmine koolis teistele õpilastele jne. Ühe ettekande järgi pidi pidevalt koolile tulema sellekohaseid palveid.

Panen siia ka gümnaasiumi lõpetamiseks vajalikud tingimused (ma ei hakka tõlkima).

Ontario Secondary School Diploma Requirements
• 30 credits (18 compulsory and 12 optional)
• 40 hours of Community Involvement
• Literacy Requirement

The 18 compulsory credits are:
4 English, one per grade level
1 French as a second language
3 Mathematics, at least one in Grade 11 or 12
2 Science
1 Canadian geography
1 Canadian history
1 Arts (dance, drama, media, music, visual arts)
1 Health and physical education
0.5 Civics
0.5 Career studies

Plus one credit from each of the following groups:

Group 1: additional credit in English

or French as a second language,
or a Native language, or Classical
or an International language
or Social Sciences and the Humanities
or Canadian and World Studies
or Guidance and Career education
or Cooperative education

Group 2: Business Studies credit
or Health and physical education
or the Arts
or Cooperative education

Group 3: a Grade 11 or 12 Science credit

or Technological Studies
or Cooperative education
or Computer Studies

17.01.09

Fotojaht - loomad

Tahtsin minna õue ja jahtida vähemalt siinseid musti oravaid, kuid peale jalajälgede ma midagi muud ei leidnud. Külm on nad vist ajanud oma pesadesse! Niisiis ega muud üle ei jää, kui oma vanu fotosid sirvida! Esimesed kolm on Toronto loomaaiast. Kõige uhkem olen selle keelt näitava kaelkirjaku üle :)


Grizli ja jääkaru tunduvad siin piltidel üsna rahumeelsetena. Üks kõõlub mänguhoos palgi otsas ja teine on end mõnusalt siruli heitnud ning lakub millegipärast kivi. Kummagagi ei taha looduses silmitsi seista! Eestis elav pruunkaru on muide grizliga päris lähedalt sugulane. Mäletan ühte kooliekskursiooni, kui üks karu üle tee tatsas. Siingi oleme kõrgel põhjas samamoodi karu teed ületamas näinud, kuid ei jõudnud õigel ajal fotokat välja saada.




Marinelandis (Niagara joa lähedal) võib aga näha mitmeid musta karu esindajaid, kes elavad Ontario metsades. Põhja pool on nad lausa nuhtluseks, sest käivad majade juures pesukarude kombel prügikastide sisu uudistamas. Olen mõne sealse inimese suust kuulnud, kuidas hommikul võivad nad aknast välja vaadata ning tuvastada karu oma tagaaias. Kunagi olid karud suureks probleemiks ka siinsetes parkides, sest inimesed jätsid oma prahi ja toidu maha. Enne meie esimest kanuuretke ühte sellisesse parki jooksis uudistest läbi teade abielupaarist, kes oma telgis oli musta karu poolt maha murtud. Ei olnud just väga julgustav sissejuhatus! Samas ütleb statistika, et taolised juhtumid on imeharvad! Teadjamad kinnitavad, kuidas enamasti kõnnib karu sinust suure kaarega mööda. Vahel on mõni uudishimulik, kes ehk piilub sind ja üks imepisike protsent võib ohtlikuks osutuda. Tähtis on, et teeksid võimalikult palju kära või räägid valju häälega, kui metsas kõnnid - kasvõi laula, kui midagi muud pähe ei tule!



Marinelandis on ka üks eriliselt tore aiaga eraldatud ala, kus võib selliste loomadega teretutvust teha. Peab ainult väga tähelepanelik olema, et nad su riideid nahka ei paneks! Ise oleme siin metsas hirvepaari näinud, kuid kahjuks ei tulnud fotod väga hea kvaliteediga välja.


Küll aga panen selle pildi Algonquin pargist, kus me parasjagu kanuuga mööda veepinda libiseme, kuigi ega me väga lähedale ei julenud oma nina pista! Minu kõige eredam mälestus põtradest on lapsena nähtud isaste omavaheline sarvede kokkupanemine võitlushoos! Isa oli mul kaugsõidu bussijuht ning pisikesena sõitsin aegajalt temaga kaasa. Kord märkas ta tee ääres põtru ning peatas bussi. Nii me siis terve bussitäie rahvaga imetlesime seda vaatepilti! Isa lasi signaali, kuid isegi see ei ehmatanud neid ära! Ega sina selles bussis ei juhtunud olema :)



Paar aastat tagasi oli Toronto loomaaias elusuuruste (mootorite abil liikuvate) dinosauruste väljapanek. Päris kõheda tunde tekitas nende vahel kõndimine...


Loomulikult ei saa ma jätta välja vähemalt ühte meie kodulooma. Esimesel on ta oma lemmikpoosis - keldrikorrusel oleva diivani seljatoel, kõik neli käppa laiali!


Ja eks see meie Puma ole üks eriliselt mugav kiisu. Juba pisikesest peast on ta seda üles näidanud.


Aardejaht - pudel

Pani lausa mõtlema, mis pudelid mul kodus on... ja siin on mõned, mis üles leidsin :) Selle peene daami kingapudeli tõin üle viie aasta tagasi Luxembourgi käigult, kui õde seal pool aastat elas. Kangesti meeldis taoline kuju ning siin polnud selliseid huvitavaid viinalähkreid veel saada. Sees oli midagi hästi magusat - banaaniliköör. Et seda ikka veel järgi on, näitab, kui palju me alkoholi kodus tarbime... või et see meile lihtsalt ei maitse - vabalt võib valida :)


Kaks pudelit vannitoast. Üks minu ainuke kallis lõhnaõli, mis tähistab sel aastal oma 15 aastat minu kodus! Lausa juubel ju! Väga hea piibelehe lõhn, kuid ma ei ole suurt lõhnaõli sõber... mida aastad edasi, seda vähem sellest hoolin (muidugi ei aita kaasa ka see, et teatud lõhnad võivad mul migreeni esile kutsuda). Teine on saadud sõbrannalt kingiks, ning on täis vanniõli, mille sisse on torgatud taimi. Ma ei tea, mitmendat sünnipäeva see pudel tähistab ;). Lihtsalt kuidagi kahju on seda tühjaks kallata, kui ta niiiiiii... ilus on!


Kukupai ja teiste pudeleid võid leida siit.

16.01.09

Elektrita...

Mis tunne oleks talve ühel kõige külmemal ööl ilma elektrita jääda...Mina ei tea, kuid täna sai selle kogemuse võrra rikkamaks üle 100,000 Toronto elaniku. Eileõhtuse üleujutuse tagajärjel ühes alajaamas kadus valgus majadest ning sellega seoses enamusel ka küte! Need, kes said, leidsid tuttavate ja sõprade juures varjupaiga, kuid paljud pidid kuidagi ise hakkama saama. Mitmed jutustasid, kuidas nad terve perega, koduloomad kaasa arvatud, kodus leiduvate tekkide ja muude soojade asjade alla pugesid. Üks eestlane võrdles oma ööd talvise telkimisega. Väga paljud eramajad selles rajoonis on üsna vanad ning kui arvestada, kui kiiresti meiegi majas temperatuur õhtul kukub (mul on ööseks termostaadi abil 17 ja paeval 20 kraadi sooja tubades), siis kujutan ette, kui hull nende olukord võis olla. Hommikuks ei olnud probleem ikka veel täielikult lahendatud. Tänaseks õhtuks loodeti siiski kõik vool taastada!


Ilma elektrita jäi seisma pikk lõik metroost. Hea, et ma hommikul korraks teleri peale lülitasin, kui lapsed uurisid, kas täna on jälle „cold warning". Esimene asi, mida kuulsin, oli teade metroost! Nüüd läks mul väga kiireks, sest pidin oma töökaaslast paluma end peale võtta. Rutuga lastele ja endale võileivad valmis. Lastele sõnad peale loetud, et uks ikka lukku saab – millegipärast meeldib neil aegajalt see kõigile valla jätta – ja kärmesti välja! Loomulikult oli hulga rohkem autosid maanteel kui tavaliselt, sest kuigi bussid olid pandud liikuma lõigu vahele, mis kinni, siis paljud eelistavad pigem juba autoga kohale veereda. Minu enda kogemus taolistel kordadel on üsna kehv! Buss ei ole kummist ning ega ühistranspordil pole neid küllalt välja panna sellistes eriolukordades. Õnneks oli umbes kella kolmeks metroo töökorras. Sain sellega kenasti koju!


Samas kiitis politsei, kui viisakad torontolased olid. Ei olnud ühtegi suuremat väljakutset ega õnnetusi (valgusfoorid ei töötanud ja kubujussi moodi riides politseinikud kontrollisid liiklust). Enamus koole selles linnaosas olid kinni ning avatud olid kohad, kuhu inimesed võisid end soojendama minna.


Maailmatasemel uudise mahtu see ei saanud. Kas sellepärast, et siinsed elanikud tulevad kuidagi vaikselt ja rahulikult oma probleemidega toime või suurema tõenäosusega sellepärast et midagi traagilist ei juhtunud. Ei saa võrrelda umbes samal ajal toimunud lennuki hädamaandumisega New Yorgis, mis inimeste jaoks suhteliselt positiivselt lõppes - nad jäid ellu, kuigi oma sihtkohta ei jõudnud; aga lennukiga pole vist suurt midagi enam teha?


Kõrvalise uudisena samal ajal - mitmete parkimismasinate patareid Torontos on suure külmaga üles öelnud. Kas see tähendab, et seal saab tasuta nüüd oma auto jätta... Midagi positiivset siis pakasega :).

Väga külm!


Praegune külmalaine on Torontosse erilise pakase kohale toonud. Kolmapäeva hommikul näitas kraadiklaas -20 ning neljapäeval -18 (tuulefaktor ulatus kohati isegi -30). Lapsed unistasid, kuidas kool võiks hoopis ära jääda, kuid loomulikult ei jäänud midagi. Ainult pikal vahetunnil ei aetud neid õue, kuigi Mari oli isegi selles suhtes skeptiline ning porises, kuidas Eestis ei pidanud kunagi väljas olema. Muidugi on suur vahe selles, et Eestis on vahetunnid palju lühemad, nende lõunatund siin on ikka täis tund pikk! Ja on ju kena, kui lapsed ikka pisut värsket õhku hingamas käivad (nii palju kui see õhk suurlinnas värske saab olla :).

Ega selline külm meid heiduta. Quebecis suusatamas käies on kraadiklaas ikka aegajalt kusagil 30 piirimail olnud ning mäe otsas rohkemgi, eriti hull lugu on, kui tuul ka välja ilmub. Siis peab tähelepanelik olema, et pakane nina otsast ei hammustaks! Olen küll Kirke või Mari keset mäge kinni pidanud ning kiiresti nende põski soojendanud, kuhu väike valge laiguke tekkinud. Ikka oma sooja käega ja mitte lumega.

Hetkel peaks järgmine nädal siiski soojema ilma kohale tooma, kuigi miinuskraadid ei kao veel niipea. Mõned pahandavad, et lumi võiks juba otsa saada, kuid mina ei kurda. Autoga ei pea ma suurt sõitma ja kui kõnniteel ongi rohkem lund, seda toredam seal sumbata! Aga ma olen ilmselt täielikult talveinimene :).

Täna öösel oli linna lääneosas selle suure külmaga viis tundi elekter ära (õnneks siiski mitte meil)... loodetavasti oli neil küllalt tekke endale peale tõmmata, kui küte elektriga seotud!