Raamaturiiul

Håkan Nesser "Svalan, katten, rosen, döden" (Pääsuke, kass, roos, surm)
Rootsi kirjaniku kriminaalromaan. Olen nüüd jälle püüdnud lugeda rootsi keeles, see on mu neljas viimase poole aasta jooksul. Alguses tundus raske ja nüüdki on sõnu, mida ei suudaks täpselt tõlkida, kuid samas saan ikkagi nii palju aru, et ei taha raamatut kõrvale panna.

Nii palju aega on mööda läinud, kui me Rootsis olime ja sealgi veetsime vaid poolteist aastat. Vahel imestan, et saan veel ikka rootsi keelest aru (vähemalt lugedes), sest ega me palju ei jõudnud seda õppida. Olen aegajalt rootsikeelsetele kodulehtedel käinud, mul on palju rootsikeelseid retsepte kaasas ja mõnikord proovime Toomasega raadiot kuulata või mõnda interneti läbi nähtavat TV programmi vaadata.

Kahju ainult, et siin ei ole kerge rootsikeelseid raamatuid kätte saada. Loeksin hea meelega veel Nesseri poolt kirjutatud teoseid. Üks, mille just enne seda läbi sain: "Brokkman's Point" oli inglise keelde tõlgitud. Kuigi need on põnevad kriminullid, on nendes palju rohkem sügavust (inimsuhete analüüsi) kui Ameerikas järjest välja antud samatüüpi teostes. Eelistan tihtipeale pigem Briti kirjanikke.

Küll on kena peale ülikooli saada valida ise, mida loed. Ja minu valik on väga-väga lai. Ainuke, mis mulle ei istu on ulmelood (muidugi peale ülimagusate armastuslugude). Kuigi olen teinud erandi ühe kanada kirjaniku suhtes, kelle raamatud paralleelmaailmast, milles hoopis neandertaallased need olid, kes püsima jäid; ja kuidas siis need kaks maailma (teises olime meie) kontakti võtsid. Autoriks Robert J. Sawyer ("Hominids", "Humans", "Hybrids"). Talt on veel teisigi huvitavaid teoseid, mida oleme Toomasega mõlemad huviga lugenud.

Ja veel on üks, keda tahan nimetada: Inglismaal sündinud, nüüd Ameerikas elav autor Clive Barker, kelle raamatu kord "Goodwill"ist kaasa ostsin ja seda ainult sellepärast, et raamat nii paks oli (raamatukogus on minu valikukriteeriumiks tihtipeale raamatu paksus - mida paksem seda parem!).

Stephen King on öelnud Barkeri'i kohta: "I have seen the future of horror and its name is Clive Barker." Tema raamatud kuuluvad fantaasia-õudusvaldkonda, millest ma tüüpiliselt suure kaarega mööda käin (eriti peale seda, kui olin läbi lugenud - huvi pärast, mis ime autor see paljukiidetud Stephen King on - "Needful Things", ja see mulle üldse ei meeldinud.

Clive Barker'i "Imajica" istus mul tükk aega riiulis ja kui mul juhtumisi ei olnud midagi muud rongi peale kaasa võtta, siis haarasin selle. Olin esialgu väga pettunud, igav ja veniv, kuni äkki jõudsin momendini, mil ei saanud seda enam käest ära panna. Peale seda lugesin läbi kõik ta raamatud (nagu ma tihtipeale kipun tegema, kui avastan enda jaoks hea autori). Barkeri teostes on midagi muinasjutulist, milles on fantaasial vabalt lennata lastud ja milles isegi kõige õudsamad stseenid võtavad kummalise aga samas kaunilt maalitud pildi kuju - sa ei saa neid võtta sõna-sõnalt.

Mitmed mu sõbrad ei suuda ära imestada, kui palju ma loen. Ise ei saa ma sellest suurt arugi, sest peamiselt on mul nina raamatus metrooga tööle ja koju sõites ning õhtul enne magamaminekut. Aga samas ei istu ma väga palju ka TV ees. Mul on teatud asjad, mida ma vaatan või lindistan, et siis sobivamal ajal neid rahulikult nautida. Niisama ükskõik mida vaatamas leiab mind haruharva. Minu ideaalne puhkus on kusagil rahulikus metsatukas raamat kaasas, mida me tegelikult oleme Toomasega muidugi teinud ka. Suvel nädalaks meie rahvusparki Torontost kaks tundi põhja poole, telk püsti ja nii me siis oleme seal, päeval raamatuga järve ääres või matkamas ning õhtul lambi valguses mugavates matkatoolides lugemas. Mari on saanud meie käest sama lugemispisiku, aga Kirke külge ei taha see kuidagi pidama jääda. Ehk varsti...