Pilt minu vana-vanaemast...
Täna avastasin oma esimese halli karva ning läksin seda Toomasele ja Marile näitama.
Mari vaatas mulle otsa ja küsis: emme, miks sa nii rõõmus oled? Jah, ma ei saa aru, miks sa nii rõõmus oled, kinnitas Toomas kõrval.
Ja ma ei tea, miks ma rõõmus olen. Aga miks ka mitte. Mõnda aega tagasi leidsin end peaaegu huviga ootamas vanaemaks olekut. Ma ei arva, et peaksime nutma selle üle, kui vanemaks saame. Meil pole ju sellest pääsu! Parem tõesti pidutseda oma esimese kortsu või halli karva üle. Miks mitte rõõmustada, kui kaua me siin ilmas elanud oleme!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)