14.03.07

Räämas kevad

Lapsed ehitasid tahaaeda endale lumehange sisse (kui veel lund oli) väikese koopa, millesse kahekesi just parasjagu mahtus sisse. Kuna meil sel aastal just lumega kiita polnud, siis tassiti seda kelkudega aina juurde, et koobast suuremaks muuta. Praeguseks on lumi peaaegu igal pool sulanud, ainult sellised suuremad moodustised seisavad veel püsti ja tüdrukute koobas seisab nüüd keset suurt "järve".

Kuidagi trööstitu on selline varakevad. Seekord ootasime pikalt lund ja kui see kohale jõudis, siis siia ta ka jäi. Tavaline on, et lumi ikka paar korda talve jooksul ära sulab. Täna oli eriliselt soe. Jalutasin tööle ning vaatasin sõidutee ääri, mis olid porised ning prahiga kaunistatud. Selline aegajalt külla tulev sula puhastab enamasti tänavaidki, kuid nüüd tuli korraga kõik välja, mis talve jooksul lume alla kogunenud oli.


Koju minnes olin nii oma mõtetes, et suutsin rahulikult mööda kõndida tänavast, kust tavaliselt ära keeran (ja ma lähen niikuinii kaugemalt metroo peale, kui võiksin). Vaatasin seda saabuvat kevadet, porilompidega kaetud kõnniteed, kassi, kes ühe maja ukse taga heleda häälega sisselaskmist nõudis; vastutulevat abielupaari, kes omavahel v
ene keeles rääkisid; vihmapiisku, mis vaikselt taevast alla hakkasid sadama. Ning tuletasin jälle kord meelde millalgi algklassides kasutatud sõnumit kevadest: ja siis tuli vihm ning pesi puhtaks maa porise põse. Ma ei tea, kes selle kunagi esimesena kirja pani, kuid meie õpetajale meeldis anda lastele ette sõnu ja lauseid, mida siis kirjandis pidime kasutama. Kindlasti oli kogu selle tarkuse juures veelgi kaunemaid ütlusi, kuid just see kirjeldus maa porisest põsest on minuga alati kaasas käinud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.