Raamaturiiul

Lühikese aja jooksul jõudsin mitme raamatuga lõpule. See juhtub ainult sellepärast, et olen vahel sunnitud loetava raamatu kõrvale panema ja lugema kiiresti läbi raamatukogust võetud teose, mida ma tean, ei saa pikendada. Enamus raamatuid võtamegi raamatukogust. Olen väga-väga rahul siinse süteemiga, mis ühendab kõik raamatukogud Torontos ja mille kodulehelt saab minna ning otsida raamatuid, mida tahaksid lugeda. Saad need siis enda jaoks kinni panna, kuni koju helistatakse (masin), et palun korja oma raamatud üles.

Sügisel hakkasime käima neljapäeviti kõik koos raamatukogus - jalutades umbes poole tunni tee. Vahepeal on see pisut soiku jäänud, ilmade ja haiguste ja suusatamiste pärast, kuid nüüd, kus päike jälle pilve tagant välja piilub, peaks taas seda tegema hakkama. Lastele meeldis kõige rohkem, kui ma siis neile tee peal mingit lugu jutustasin. Otsustasin, et pean iga kord enne minekut lugema eesti muinasjutte, et siis neid edasi rääkida. Eesti keeles lugemine, eriti muinasjuttude, ei tule mitte kergelt, sest seal on palju sõnu, mida enam tänapäeval niisama suhu ei võta.

Aga minu raamatud.
Sophie's World, Jostein Gaarder - Norra kirjaniku teos viieteist aastasest tüdrukust, kes saab kingiks isa poolt kirjutatud filosoofia lühikursuse - suhteliselt lihtsas keeles kokkuvõte. Selle võiks lausa uuesti läbi lugeda, minnes üle nendest osadest, kus on kirjutatud filosoofia ajaloost (alates antiikajast kuni tänapäevani). Kindlasti tahan mõne aasta pärast Marile lugeda anda, sest selles on palju mõtteid, kuidas inimeste mõtlemine on muutunud, miks me siin oleme ja mis tähendab olla inimene.

Åsa Larsson: "The Blood Spilt" ja tema esimene lugu "Sunstorm", mille lugesin läbi eelmisel aastal. Rootsi kirjanik - seerkord inglisekeeles väljaandes (sest rootsikeelset lihtsalt pole kusagilt võtta). Jälle üks kriminaalromaanide autor (endine jurist), kelle teostes ei ole tähtis lihtsalt kuriteo lahendamine vaid sügavam inimtunnete analüüs. Eriti meeldis mulle, et tegevustik on paigutatud Põhja-Rootsi.

Need, kes rootsi keelt mõistavad, võivad lugeda intervjuud temaga "Hemmets Journalet'is". (Üks katkend sealt: Kui ta lõpuks oli saanud jaatava vastuse ühelt kirjastuselt, siis tahtis ta sellest tervele maailmale teatada. Kahjuks ei vastanud keegi, kellega ta püüdis ühendust võtta. Lõpuks võttis ta sülle oma kolme-aastase tütre, teatades rõõmsalt, et ta on kirjutanud ühe raamatu ja et temast saab kirjanik. Tütar vaatas talle otsa ja ütles: emme, sul on suured rinnad!)

Edward Rutherfurd: "The Princes of Ireland: The Dublin Saga" - Inglise kirjanik, kelle sulest on ilmunud ajaloolisi teoseid Inglismaa ("Sarum", "London", "The Forest"), Venemaa ("Russka") ja Iiri kohta (ta elabki praegu Iiris ning nüüd on ilmunud ka teine osa Iiri ajaloo kohta, mida ma pole veel jõudnud alustada - ülejäänud olen nii mina kui Toomas läbi lugenud).

Tema lood on huvitavad, sest ta alustab eelajaloolistest aegadest, toob meie ette paar erinevat peret ning annab meile pildi, milliseid keerde nii nende endi kui ka järeltulevate põlvede elu teeb. Samas võiks vabalt võtta välja eraldi peatükke ning lugeda neid üksikult, ilma et peaks otsima sidet varasemate või hilisemate lugudega. Teda lugedes hakkad tõsiselt mõtlema selle üle, kui kergelt võib üks või teine väike seik sinu saatust ja ajalugu mõjutada.

Mulle meeldivad tema lood (mitte ainult sellepärast, et need meeletult pikad on sest kui enamasti seostatakse ajalugu kuningate ja muude valitsejatega, siis tema raamatute peategelasteks on tavalised inimesed. See on nagu Arvo Mägi poolt kirjutatud "Karvikute kroonika", mida soovitan kõigil lugeda ("Risti riik", "Uued isandad", "Õigus hõlma all", "Lippude vahetus").