16.03.07

Karate


Hüvasti karatesaal, milles kaks ja pool aastat sai higistatud. Mitte küll mina, aga Toomas ja lapsed. Mina võtsin enamasti oma kudumise kaasa ning jälgisin üle kudumisvarraste, kuidas treening toimus. Kuna hoone, milles nad üle kahekümne aasta olid (vana kinomaja), tõmmatakse suure tõenäosusega üsna pea maha, siis koliti üle shihan'i enda maja taga asuvasse kunagisse tantsusaali, st tantsu treeningsaali. Muidugi näeb see palju uhkem välja, avar, valge, peeglid seinas, parkettpõrand läikimas, aga meie jaoks asub saal palju kaugemal. Muidu jalutasime viis minutit nüüd võtaks vast pool tundi, nii me siis sõidame autoga. Kõigepealt lapsed trenni, siis korjan nad üles samal ajal, kui Toomase kohale toon. Õhtul tuleb Tom jala koju (kuigi eks ma tule talle järele, kui ilm väga kehv on).

Mul on omamoodi väga kahju. Olin nii harjunud selle kohaga, milles oli omamoodi hubasust. Tundsin, kuidas mul piisas laste treeningu vaatamisest, et hinge sigines ääretu rahu. Juba tunni algus oma traditsiooniliste kommetega (kummardused, tervitused jaapani keeles) ja hiljem pühendunud katade ning kumitede harjutamine; rõhutamine, et sa ei ole mitte teistest parem, kui kiid hoiab kinni kõrgemat värvi vöö; usaldus lastesse, kellel lastakse madalama vööga karatekaid õpetada hoolimata vanusest, austuse sisendamine nii noorematesse kui vanematesse - kõik see on nii palju erinevam ühest tavalisest spordiala või tantsu õppimisest. Mul on tõeliselt hea meel, et mõlemad tüdrukud asja täie tõsidusega võtavad!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.