Siin on väike ülevaade koolilaste lauluoskusest - ja meie kehvast filmitööst 
. Kahjuks ei ole ükski laul filmitud algusest lõpuni ja nii on aegajalt kuulda imelikke katkestusi või muud sarnast. Kuna Toomasele pole tähtis, mida ja kuidas lauldakse, vaid kes kus on, siis on väga raske midagi päris korralikku kokku panna.
Mina ise ei ole kahjuks peaaegu kunagi saanud olla nendel esinemistel. Algkooli tunnid on teisipäeva õhtuti, just siis kui ma oma pika päeva töötan. Muidugi on see tavapäeval väga hea korraldus. Oleme jaganud laste kooli toomise ja ära viimise. Tom toob nad autoga kohale ja läheb siis metrooga koju (sel aastal saab ta siiski laste sõbranna Hanna isaga, kelle nimi juhtumisi samuti Toomas, koju). Peale tööd on minu ülesandeks lapsed kõik kenasti kokku korjata (kaasa arvatud Hanna) ning siis lahendada mõistatus, kuhu Tom auto parkis, et siis kiiresti-kiiresti koju sõita.
Auto üles leidmine on meil omaette protseduur (Toomase pargitud auto - sel ajal kui mina ikka töötan), sest parkimisplats on nii koolilaste emade-isade kui ka meeskoori liikmete sõiduvahendeid tihedalt täis pakitud. Talvel teeb asja natuke kergemaks see, et meie autol on suusakast katusel (kuigi me pole ainukesed usinad suusatajad koos suusakastiga, vähendab see siiski meie tiirutamist autode vahel). Kord jäi üks tuttav mind väga pika pilguga vaatama, kui enne koolikella helisemist mind parkla poole nägi jalutamas ja muretses, kas jätan lapsed täna Eest Majja ja mina vastasin, et otsin ainult oma autot. Võib-olla ta mõtles, et Eesti Majas nii pikalt töötamine ei tule vist vaimsele tervisele väga kasuks (ja vahel on mul täpselt selline tunne...). Tegelikult oleme lihtsalt väga ebatavaline ameerika perekond, kes saab väga kenasti ühe autoga hakkama. (Ja vahel võib öelda, et see on meie väike panus puhtama maailma nimel).
Kuna kool lõpeb alles peale üheksat, siis olen alati hädas, et tüdrukud kiiresti voodisse saada. Kui aga koju jõuame, on esimeseks asjaks külmkapi juurde joosta: kõht on tühi! Nii ma siis olen neile nüüd alati kojusõiduks õuna või pirni autosse kaasa võtnud (tavalislet tükkideks lõigatuna, sest nõnda süüakse see parema meelega nahka). Lisaks mõned küpsised ja üllatus. Kui ma viimast ei ole küllalt kiiresti kätte andnud, siis CN-torni juures hakatakse seda minu käest ise nõudma. Selleks ajaks on teised asjad juba kõhtu kadunud. Üllatuseks on mõni magus asi või moodustis, mis on tehtud puuviljamahlast (minu enda lohutuseks, et ehk need kuidagi moodi siiski kasulikud on, kuigi on kindlasti sama suhkrused kui kommid)
. Kahjuks ei ole ükski laul filmitud algusest lõpuni ja nii on aegajalt kuulda imelikke katkestusi või muud sarnast. Kuna Toomasele pole tähtis, mida ja kuidas lauldakse, vaid kes kus on, siis on väga raske midagi päris korralikku kokku panna. Mina ise ei ole kahjuks peaaegu kunagi saanud olla nendel esinemistel. Algkooli tunnid on teisipäeva õhtuti, just siis kui ma oma pika päeva töötan. Muidugi on see tavapäeval väga hea korraldus. Oleme jaganud laste kooli toomise ja ära viimise. Tom toob nad autoga kohale ja läheb siis metrooga koju (sel aastal saab ta siiski laste sõbranna Hanna isaga, kelle nimi juhtumisi samuti Toomas, koju). Peale tööd on minu ülesandeks lapsed kõik kenasti kokku korjata (kaasa arvatud Hanna) ning siis lahendada mõistatus, kuhu Tom auto parkis, et siis kiiresti-kiiresti koju sõita.
Auto üles leidmine on meil omaette protseduur (Toomase pargitud auto - sel ajal kui mina ikka töötan), sest parkimisplats on nii koolilaste emade-isade kui ka meeskoori liikmete sõiduvahendeid tihedalt täis pakitud. Talvel teeb asja natuke kergemaks see, et meie autol on suusakast katusel (kuigi me pole ainukesed usinad suusatajad koos suusakastiga, vähendab see siiski meie tiirutamist autode vahel). Kord jäi üks tuttav mind väga pika pilguga vaatama, kui enne koolikella helisemist mind parkla poole nägi jalutamas ja muretses, kas jätan lapsed täna Eest Majja ja mina vastasin, et otsin ainult oma autot. Võib-olla ta mõtles, et Eesti Majas nii pikalt töötamine ei tule vist vaimsele tervisele väga kasuks (ja vahel on mul täpselt selline tunne...). Tegelikult oleme lihtsalt väga ebatavaline ameerika perekond, kes saab väga kenasti ühe autoga hakkama. (Ja vahel võib öelda, et see on meie väike panus puhtama maailma nimel).
Kuna kool lõpeb alles peale üheksat, siis olen alati hädas, et tüdrukud kiiresti voodisse saada. Kui aga koju jõuame, on esimeseks asjaks külmkapi juurde joosta: kõht on tühi! Nii ma siis olen neile nüüd alati kojusõiduks õuna või pirni autosse kaasa võtnud (tavalislet tükkideks lõigatuna, sest nõnda süüakse see parema meelega nahka). Lisaks mõned küpsised ja üllatus. Kui ma viimast ei ole küllalt kiiresti kätte andnud, siis CN-torni juures hakatakse seda minu käest ise nõudma. Selleks ajaks on teised asjad juba kõhtu kadunud. Üllatuseks on mõni magus asi või moodustis, mis on tehtud puuviljamahlast (minu enda lohutuseks, et ehk need kuidagi moodi siiski kasulikud on, kuigi on kindlasti sama suhkrused kui kommid)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Võid siia jätta oma arvamuse. Need ilmuvad kohe-kohe! Nii et ainult kannatust :-)