22.03.07

Muusikamuuseum


Kuulasin Kuku raadiot ja sattusin saate peale, milles räägiti Teatri- ja Muusikamuuseumist. Tuli kohe meelde nelja aasta tagune külaskäik Tallinna. Toomase ema töötas selles muusemis ning tegi meile toreda ringkäigu. Mari ja Kirke said proovida nii mõndagi muusikariista ning Mari esitas oma improvisatsioone klaveril. Kõik olid üllatunud, kui pühdnunult ja sügavate emotsioonidega ta noote välja võlus, ilma et oleks lihtsalt klahvidele tagunud.

Kahjuks ei saa ma kiidelda meie imetlusväärse musikaalsusega. Mina olen nõus lastele ainult unelaulu laulma kui uks kinni ja keegi ei kuule (laulan seda vana tuttavat: mina ei taha veel magama minna...). Algkoolis leidis küll üks laulmise õpetaja, et ma pean kooris kaasa tegema kolmanda häälena, ja ma isegi laulsin terve aasta. Kuid samas oli üks inglise keele õpetaja, kes pahandas, kui ma liiga madalalt laulsin ning peale seda ei kipu ma väga esinema. Kummaline, kuidas selline märkus võib sind kummitama/mõjutama jääda.

Meil on olemas elektrooniline klaviatuur, mille saab arvutiga ühendada, ja siis pisut õppida. Kirke on selles suhtes kõige rohkem huvi üles näidanud. Vahel teeb mulle nalja, et mina, kes klaverist midagi ei tea, proovin talle seda õpetada. Ise mängisin kunagi plokk-flööti - vähemalt sain nooditundmise selgeks (ja üllatus-üllatus, suudan ikka täiesti normaalsete helide sarnast plokkflöödist välja nõiduda). Samas oli laulmisetundides päris palju nootide kirjutamist. Ei tea, kuidas see tänapäeva Eesti koolis on...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.