Talve juurde tagasi

Mari on sel nädalal laagris koos sõbranna Seung Miniga. Tühjendasin ta fotoka mälukaarti ning koos vaatasime talviseid pilte, kui seitsmendad klassid veetsid mitu päeva ühes looduskeskuses. Mari küsis, kuidas ma siis pole sellest oma blogis kirjutanud... Häbi-häbi! Mõtlesin küll seda teha, kuid eks see vanainimese mälu hakkab juba lonkama :).

Esimene pilt on majast, kus nad peatusid ja kus toimusid „õppetunnid”.


Päeval panid kõik suusad alla ning mitu tundi veedeti puude all loodust jälgides. Alati on kummaline näha mustanahalist tegelemas spordiga, mis kuidagi hästi ei taha meie maailmapilti mahtuda. Mulle tuleb meelde ülikooli ajal üks noor grusiinlane, kes pidi tol ajal kohustuslikus korras võimemisega tegelema, talvel muidugi suusatamisega. Tal oli suuri raskusi korralikult edasiliikumisega! Aga pole ilus teistele näpuga näidata!!! Mulle tuleb meelde veel üks pilt, kui mina esimest korda mäesuusad alla sain :). Tahtsin need kohe alt ära võtta, sest olin juskui maa külge kinni naelutatud ning ei saanud isegi sentimeetrit edasi...


Siin on noored „mehed” bussi ootamas. (Keskmine noormees - Greg - oli Maril pikka aega südame küljes, ma pole just kindel, mis tunded tal hetkel hinges valitsevad, kuid ta on mulle mitu korda seletanud, kui igav on tüdrukutega mängida, sest need ainult räägivad ja räägivad, poisid teevad vähemalt midagi huvitavat - nagu näitkes ronivad puu otsa...).


Siin on mõned topised õppetoast.


Mari sõbrannadega. Keskmine neiu on muslim ning kannab tavaliselt pearätikut, kuid naiste või pere seas olles ei ole see kohustuslik. Kuna ma ei saa oma pead anda, et ainult naised seda pilti näevad, siis kadus ta naeru täis nägu udupilve sisse.


Marile meeldis väga selline ekskursioon, mille jooksul õpiti rohkem oma ümbrust jälgima ning hindama seda, mis nii kergelt võib inimeste hoolimatusest kaduda.

Nordic Fair

Kuna Kirke oli sõbrannadega üle öö mängimas, siis käisime kolmekesi sel nädalavahetusel toimunud Nordic Fair üritusel. Soomlaste korraldusel tulid kohale soomlased, rootslased, norralased, islandlased, taanlased ning iga uus tund tõi lavale erienvate riikide esinejad. (Auto pidime üsna kaugele parkima, nii me jalutame Mariga kahekesi. Pildi peal on eriti hästi näha, kui pikaks ta juba sirgunud on. Nii nagu keegi ütles, kui mind Tomiga tüdruku kõrval nägi: „Arvasin, alati, et olete pikad, aga nüüd ei teagi kohe...” :).


Festivali asukohaks oli Mel Lastmani väljak Põhja-Torontos. Kõrgete hoonete vahele oli püsti pandud varjualused erinevaid riike tutvustavate laudadega. Paljude taga toimus mitmesuguse kraami müük. Meid huvitas eriliselt Islandi esindus, sest olen alati tahtnud sinna minna, kuid siiani ainult unistanud sellest. Maikuust pandi käima otseliin Torontost Islandile, ehk siis järgmisel korral hüppame Eestisse lennates sealt läbi :).


Siin on eestlaste laud meile nii tuttava käsitööga. Loomulikult ei pääsenud ringi jalutades erinevate eestlastega kokku sattumisest! Kuigi see nädalavahetus viis väga paljud Seedriorule, kus toimus võidupüha ning jaanipäeva tähistamine.


Oma üllatuseks avastasin, et eestlaste kohvik Hillside Cafe on samuti kohale tulnud. Üks omanikest müüb parasjagu maitsvaid pirukaid. Mina ostsin kohupiimasaiu, mis minu meelest on ühed kõige paremad, mis kunagi söönud olen! Rootslased pakkusid samuti head kanget kohvi ning kaneelisaiu. Loodan, et kõik tulevad ots-otsaga kokku ning külastajaid on hulgaliselt!


Siin maiustab Mari kohupiimasaia kallal ning loeb samal ajal huviga raamatut, nii nagu tal tavaks on...


Pildi püüdsin soomlaste koorist. Ei jõudnud ära oodata eestlastest võimlejaid. Pühapäeval esinevad Kukerpillid!

Fotojaht - suvi

Suvi on kirsside aeg...

suvi on (saia)lillede ja mesilate aeg...

suvi on meri ja tuul...

suvi on metsade ja järvede avarused...

suvi on loomaia avastamine nii Tallinnas...

kui Torontos...

suvi on roheline Toronto...

suvi on külaskäik Eestisse...

Jaanika sünnipäev

oli kolmapäeval. Kuna minu kõige väikse pereliige oli koolis teatanud, et tema ema teeb väga head pizzat ja lubas minu nimel kooli viimasel päeval seda klassikaaslastele tuua, siis otsustasin töölt koju jääda (puhkuse arvelt). Kuidas muidu saaks neile sooja pizzat kooli toimetada, kui selle päev varem valmis teen ning kuna Jaanika sünnipäev langes samale päevale, siis andis see mulle vabad käed õhtuseks peoks valmistuda. Õnneks teatas siiski Kirke esmaspäeval, et ma ei pea tegema pizzat, sest õpetaja teeb seda ise ning ma pidavat koogi küpsetama! Loomulikult sobis see mulle kohe palju paremini! Samas vangutas mu vanem ja targem tütar pead, kuidas küll õeraas ei õpi - enne lubamist tasub siiski emaga asjad läbi rääkida!

Valmistasime Jaanikaga kartulisalati. Polegi ammu seda teinud, viimasel ajal olen Tomi pealekäimisel ainult rosoljega tegelenud. Küpsetasin napoleoni koogi („Tordiraamatust” leitud retsepti järgi), mille peale riputasin sügavkülmast leitud eelmise aasta mustsõstraid. Kaneelisai kerkis imeliselt hästi, tänu väga kuumale ja niiskele ilmale (see ei tähenda, et ma samasugust ilma iga päev näha tahaks :).

Järgmisel pildil puhub Jaanika oma kõige väiksema külalisega küünaldelt tuld ära.


Viimaks meie külalised viinamarja- ja kiwiväätidest moodustunud lehtla all.

Suvevaheaeg

Esmaspäeval said lapsed oma tunnistused kätte! Mari oli taas kord „honour student”, mis tähendab, et keskmine hinne oli üle 80%. Kirke tunnistusel ei olnud samuti viga midagi. Ühtegi Cd polnud, ainult üks A oli Bks muutunud. Olime natuke üllatunud, et ta taas kord nii hästi esines, sest minu meelest ei õppinud ta sel korral sugugi nii palju kui oleks võinud...

Kolmapäeval oli viimane koolipäev. Siinse kombe kohaselt jäid lilled õpetajatele viimata. Selle asemel leidsin Mari meessoost klassijuhatajale raamatu „1001 Ways to Save the Earth”, mis oli õpetajale väga meeldinud. Mulle meeldis tegelikult ka, sest see oli täis väikesi nõuandeid, kuidas paremini meie planeediga ümber käia.

Kirke õpetajale ostsin kõigepealt koti, mida saab kergesti pisikeseks keerata ning alati kaasas kanda (Envirosax on Austraalia kompanii, kelle kottidest hiljuti ühes ajakirjas lugesin ning nüüd poest avastasin). Lisaks veel kenad tume-tumesinised sillerdavad kõrvarõngad, mis õpetaja sõnade järgi hästi tema kleidiga kokku sobisid. Kivi on inimese poolt valmistatud - kunagi 17.sajandi Veneetsias segati kogemata kokku klaas ning vask ning tulemuseks oli goldstone ehk kuldkivi. Hästi huvitav ja ilus on see. Loomulikult, missugusele naisterahvale ei meeldiks midagi sillerdavat :)

Kirkele küpsetasin shokolaadikooke kaasa, sest neil oli viimasel päeval väike pidu. Mari klass pidutses juba eelmine nädal, kui Mari muffineid valmistas! Nüüd on siis suvi päriselt käes. Mari läheb oma korealasest sõbrannaga laagrisse nädalaks, Kirke on kodus. Mõlemad ootavad muidugi juba Eestisse reisi!

Jaanilaupäev

Saime ikkagi väikese lõkketule aeda vihmasadude vahele teha, nii väga kodune - jaanipäev vihmaga :). Lapsed oleks pidanud minema Eesti Kooli kooriproovi järgmise nädalalõpu pidustustel esinemiseks harjutama või siis karatesse, kuid otsustasime, nii tähtsa peo puhul peame ikka õigel päeval koos korraks lõkketule äärde istuma.

Siin on lõkketulel lemmikuks vahukommide küpsetamine ning nautimine. Isegi vihm ei takista seda tegemast!

Kuidas muidu lõket teha, kui mitte puid raiuda. Korjasime kunagi naabri käest pakke, kui ta aiast puu maha võeti.

Fotojaht - jaan

Jaanist ei saa ilma jaanituleta ei üle ega mööda... ning tuld võiks lõpmatuseni pildistada - iga pilt tuleb oma nägu!



Mõnikord jääb jaanipäev vaid perekeskseks...


... aga tavaliselt on ikka toredam seda koos sõpradega veeta ning olla rõõmus, et isegi kodumaalt kaugel on olemas need, kellega ühisest traditsioonist kinni hoida, isegi kui tuli selline nadivõitu on!


Tegelikult peab ütlema, et Toronto ümbruse eestlased peavad jaanipäeva pidustusi üheks tähtsamaks. Alati kogunetakse Seedriorule, küll mitte õigel päeval, kuid enamvähem samal ajal - seekord järgmisel nädalavahetusel (enamasti on see pikk nädalalõpp ning hea mitmeks päevaks loodusesse minna; kuna ameeriklastel on samuti mingi tähtis püha sel ajal, siis väga paljud saabuvad sealtki Kanadasse meie peole).

Olen üllatunud, kui palju noori sinna välja tuleb. Muud üritused jäävad nendest puutamata, kuid sinna tullakse kohale. Pannakse telk püsti, tehakse lõket, tantsitakse, mängitakse võrkpalli ning kuulatakse laulu ja näitemängu. Paar aastat tagasi oli Eestist Meie Mees laulmas, mis väga hästi sinna lahtise taeva alla sobis. Sel korral ootame Kukerpille peole.

Ise oleme sattunud paaril korral soomlaste jaanipäevale, kus lõkketuli küll palju vägevam oli. Muidugi võib see praeguseks sama pisikeseks kuivanud olla, sest igal pool pannakse tulekeelde üles.

Suvepidu 2008

Lapsed saavad koolist lahti kolmapäeval. Pidasime oma tavapärase suvesünnipäevade peo sel nädalavahetusel (suvel kaovad kõik ei tea kuhu - kaasa arvatud minu tüdrukud - nii on tore oma koolikaaslased kokku kutsuda enne kui see juhtub). Mari-Kirke rõõmustavad, neil on pidu kanada kooli lastega, siis päris pidu Eestis ja viimaks veel üks pidu meie siinsete eestlastest sõpradega. Seletasin küll, et kuna nad on sündinud nii lähestikku, siis on nad ikka kaks pidu väärt! Kolmanda võib ju ka pidada, sest nad on lõpmatult kallid :).

Kui ma tavaliselt olen kõvasti vaeva näinud, siis sel aastal võtsin asja väga rahulikult. Käisime eile õhtul poes. Hommikul panin tainga kerkima pizza jaoks ning küpsetasin peaaegu sada muffinit.

Kahel esimesel pildil on kõigepealt Mari sõbrannad ning teisel Kirke omad. Hanna on meil nädalavahetuseks siin, muidu oleks nende Aasia päritolu neidude vahel vaid kaks valget pead...

Külalised juba ootavad, millal saavad ise oma pizza valmis meisterdada. Seekord pidime seda meie kitsas köögis toimetama ja vahetustega, sest vihma hakkas pisut tibutama.

Pizza maitses väga hea! Olin teinud pärmitaigna, mis põhines petipiimal (buttermilk).

Muffinite kaunistamine. Tuhksuhkrust ja sidrunimahlast sai magus kate, peale riputati kaunistusi. Väga vähe jäi väikekooke järele. Peaaegu kõik söödi seekord ära!

Lapsed avavad oma kinke!

Mis on laste lemmikmängudeks - ikka elektroonilised vidinad - Nintendo DS.

Õnneks ei olda siiski unustatud tavalist mängu tänaval. Lastel oli lõbu laialt, loodetavasti ei torisendu naabrid oma tubades liiga palju ja ei toppinud kõrvu kinni... Ega selline pilt siin eriti tavaline pole!

Viimaks rullisin lahti järelejäänud taigna, riputasin peale hästi palju seeni (millest keegi eriti ei olnud hoolinud) ning muid pizzategemise jäänuseid. Sain siis viimaks Tomi ja Jaanikaga maha istuda ning hinge tõmmata.

Eelmistest pidudest siin.

Trummarid

Kirke koolis toimus tore üritus. Ühe entusiastliku muusiku eestvedamisel õppisid kuue erineva kooli lapsed selgeks trummipõristamise. Kokku tuldi meie kooli, kus siis esienti õpituga. Kirke on meil juba pikemat aega ühte Aafrikamaa laulukest laulnud ning trummilöömisest rääkinud, kuni nägime ära, millest täpselt jutt käis. Ei saanudki aru, et temagi trummi taga istus!

Taas kord väga vahvalt korraldatud ettevõtmine. Jamie, kogu ürituse hing ning kõgi erinevate koolide vahel mitu nädalat õpetamas käis, oli peaaegu pisarateni liigutatud, kui hästi lapsed kaasa tulid ning kui kerge nendega töötada oli. Kirke oli ka kurb, et enam teda ei näe...

Panin kokku väikese video esinemistest. Kirke kool oli kolmas ning loomulikult pidin selle üles võtma täies pikkuses :). Huvitav on vaadata, kuidas mustanahalistel liikumine lausa iseenesest tuleb, ilmselt on see neil sügavalt veres!

Suvised sajud

Meil on väga palju vihma viimasel ajal sadanud. Lisaks on ebatavaliselt jahe. Kuigi pean tunnistama, et ei kurda kummagi üle eriti :). Parem kui see meeletu kuumus ja taimed saavad ometi vett (eriti kui ennustatakse ebatavaliselt kuuma suve)! Ühel päeval saime äikesehoogude vahele ägeda rahe kaela. Lapsed käisid siis raheterasid kokku korjamas ning panid sügavkülma hoiule.

Muidugi ei hoia pidev vihm ära võimalust suvel veepüssid välja võtta ning kõiki ja kõike ettejuhtuvat pritsida!

Karate argipäev

Siin need minu kolm musta vööd nüüd on...
(jälle kord pinniti mind, millal mina nii kaugele jõuan :).
Kui nad samaviisi jätkavad,
siis pean vist ühel päeval ka sellega tegelema hakkama,
aga mingeid lubadusi ma küll jagama ei hakka!

Treeningusaalis

Kirke juhendab soojendusosa.

Kirke esimest korda mustade vööde rivis ja
imelühike lõik sellest, kuidas Kirke oma „õpetussõnu”
madalamatele vöödele jagab...