02.06.08

Külaline Jaapanist

Pühapäeval oli meil külas Mikiko, kellest varem kord juba kirjutasin (see neiu, kellele väga magus meeldib :). Ta töötab Jaapanis ühes lennujaamas. Teeb 11-tunniseid päevi seitse korda nädalas ning tänu sellele saab võtta pikki puhkusi, mis ta veedab reisides. Tema päevaplaan näeb ette varajast hommikust tõusmist (kell neli) ja kui ta siis millalgi kuue/seitsme paiku koju jõuab, läheb ta kiiresti-kiiresti kolm korda nädalas karatesse ning peale seda veel kiiremini voodisse, kus ta momentaalselt uinub. Muidugi ei jää nii aega eriti sõpradega väljas käia. Kuid hetkel sobib just selline plaan tema ellu.

Tänu karatele on tal palju tuttavaid üle maailma, kelle
juures on saadud olla. Siingi peatub ta meie karate peakorteris. Ta on väga Kanadast sisse võetud, inimeste sõbralikkusest ja lahkusest, kuigi Toronto tundub liiga kiire ning suur. Kõige rohkem nutab ta taga Taanit, kust tal siiani parimad mälestused kaasas.

Huvitav oli kuulata jaapanlaste elust. Muuhulgas kurtis ta, et jaapani mehed ei aita kodustes töödes kaasa, ei hoolitse eriti laste eest, võivad lüüa oma naisi ning on väga väikesed! Ta eelistaks pigem mõnda hiinlast või vietnamlast oma mehena näha!
Oma isa kohta ei olnud tal samuti palju kiidusõnu, kes pidi naisele teisele korrusele mobiiliga helistama, et see alla tuleks teda teenindama! Mikiko kolm nooremat venda polevat kahe aasta jooksul isaga sõnagi vahetanud, kuigi nad elavad samas majas! Olen ise lugenud, kui palju aega kulutavad jaapanlased töö peale ning samuti sellest, kui usinalt naised kodutöid teevad. Eks see tule mingil määral tuttav ette eestlasi vaadates, kuigi mul on usku, et noorem põlvkond kasvab palju abivalmimana peale!

Meil oli hästi tore päev temaga koos olles. Pakkusin talle rosoljet, mis õnneks meeldis. Talle maitsesid Mari valmistatud pisikoogid ning minu kaneelisai mandlitega. Muidugi on viimane eriliselt hea, kui on otse ahjust tulnud (panin talle suurel hulgal seda hiljem kaasa). Õhtupoole tegime lõket, millel sai vahukomme küpsetatud (Mikiko arvas, et on tore proovida puid lõhkuda).

Ta aitas meil Mari jaoks leida origami tegemise lehekülgi, mis jaapani keeles ning andis lühikese õppetunni, millised on erinevad kirjutamistehnikad. Teadsin, et neid on kolm (üks on jaapanikeelsete sõnade kirjutamiseks, teine võõrkeelsete jaoks ning kolmas on hästi keeruline - tema sõnade järgi). Ta seletas, kuidas koolides õpitakse neid väiksest peale kuni kooli lõpetamiseni, kuid päriselt ei saa see õppimine kunagi otsa. Panin ühe tema sirgeldatud lehekese siia üles imetlemiseks - minu nimi on sellel ka kirjas :). Vaatasin teda kirjutamas ning imestasin, kui kärmesti ta käsi liikus, aga samas mitte sama kiiresti, kui kirjutada nii nagu meie seda teeme...

Rääkisime eestlastest, kes seotud Jaapniga. Loomulikult teadis ta sumomaadlejat Barutot, kuid nüüd oskas ta paika panna, kust täpselt ta pärit on. Ning Ken Valvurist, kes siin Kanadas sellise jaapanlaste pärusmaa nagu sushitegemise oma eduka äritegevuse aluseks pani! Kui Mikiko unistab veel paljude riikide külastamisest, siis nüüd on Eesti sinna juurde tulnud!

2 kommentaari:

  1. Aga minu sõbranna jaapanlasest mees on pikk :) Ja ta on ka naise eest hoolitsemise musternäide, olen ise temaga Eestis ja Soomes mitu korda kohtunud. Ta teeb ise kodus süüa ja arvab muuhulgas ka seda, et kui naine on kurb või säde hakkab kustuma, on see mehe süü. Samas tema vanemad tunduvad olevat rohkem Sinu külalise kirjeldatud jaapanlaste moodi (vähemalt nii olen ma sõbranna kirjadest välja lugenud).

    VastaKustuta
  2. Meil endil on jaapani mehest samuti tegelikult natuke positiivsem mälestus, kui ühe noormehega paar aastat tagasi kokku puutusime, kes samuti sama karatesuunda harrastas. Muidugi ei saa ma täpselt öelda, kuidas ta kodus käitus :). Õnneks polegi kõik ühe pulgaga löödud ning mul on ikkagi usku muutusesse, mis vanad iganenud kombed unustusse jätab.

    VastaKustuta

Võid siia jätta oma arvamuse. Vanemate postituste all ei ilmu need kohe. Nii et kannatust.